Tommy Cashi visuaalses maailmas kohtab hulgaliselt viiteid seksuaalsusele ja soolisusele, mis esindavad nii jõulist maskuliinsust ja sellega kaasnevaid vaatemänge kui ka seda kuvandit ümbermõtestavaid pehmemaid eneseväljendusi.

Ida-Euroopa suursaadikuks tituleeritud räppar ja visuaalne kunstnik Tommy Cash jõudis laiema avalikkuse ette 2013. aastal muusikapalaga „Guez Whoz Bak”. Tänu kaasahaaravatele lugudele, šokeerivatele visuaalidele ja postsovetlikule esteetikale on artist leidnud nüüdseks tee suurtele lavadele. Ebatavalise räpimaneeri ja väljanägemisega esindab Tommy Cash anomaaliat traditsiooniliselt jõulisel hiphopimaastikul – tema olekus ja tihti ka välimuses väljenduvad maskuliinsus ning seksuaalsus, mis ei pruugi vastata harjumuspärasele ettekujutusele.

Mehelikkuse ja naiselikkuse kuvand ning ootused soorollidele on ajaloos pidevalt teisenenud. Kui praegu on võimalik rääkida Lääne kultuuriruumis teoreetilises plaanis sugudevahelisest võrdsusest, siis mitte just eriti kauges minevikus mõisteti mehekeha neutraalse algkehana ning naisekeha nii-öelda teise kehana, tundmatu objektina, mille stereotüüpilistele omadustele vastandumise kaudu mees ennast defineeris.[1] Kuni eelmise sajandi lõpuni puudus meheihuga seoses ajalooliselt järjepidev seksuaalne pilk, mis oleks võrdväärne naiste laialdaselt levinud objektistamisega. 1960ndatel alanud seksuaalrevolutsiooni (mille olulised suunajad olid teise laine feministid, seksuaalvähemused ja hipid[2]) mõjul leidis ka mehe kehalisus laiema representatsiooni populaarkultuuris.[3] Eestis on võimalik vaadelda sarnaseid muutusi ajalise nihkega ja väiksemas mastaabis. 1980ndate lõpul asendus senine Nõukogude Liidu tsensuur liberaalsema meedia- ja kultuurisfääriga, võimaldades kehalisuse ning seksuaalsusega seotud diskussioone ja seisukohti.[4] Muusikamehelikkusi ja -naiselikkusi uurinud sotsioloog Hannaliisa Uusma täheldab, et pärast üheksakümnendate vabanemist ja nullindate vagurust on viimastel aastatel tõusmas ka siinmail vaikselt esile soolisuse norme nihestavad muusikud, kelle sekka kuulub ühtlasi Tommy Cash. Neile muutustele vaatamata on mehe kehaline määratlus jäänud siiani enamasti tavapärasesse maskuliinsuse kaanonisse, mis rõhutab füüsilist tugevust, enesekindlat kehahoiakut ja peenise potentsi. See aga ei pruugi võimaldada seksuaalse identiteedi avaldumist tema võimalikus mitmetahulisuses.[5]

Hegemooniline maskuliinne seksuaalsus

Kui analüüsida Tommy Cashi laulusõnu, muusikavideoid ja fotolavastusi, leiab üsna kiirelt, et sarnaselt hiphopimaailma stereotüüpidega on tema loomingu läbivateks teemadeks pidutsemine, seks, raha, mõnuained ja naised. Maskuliinset seksuaalsust väljendab Cash oma loomingus domineerimise kaudu (nt „Euroz Dollaz Yeniz”, „Winaloto”, „Surf”). Artisti kuulsaimas videos „Winaloto” (rež. Tommy Cash) heidetakse naiseihule rohkelt objektistavaid pilke, vähesel määral tehakse sama ka mehekeha puhul. Kui naisi on kujutatud pigem staatilistes poosides, siis mehi seevastu tantsides ja atleetlikke harjutusi sooritades. Filosoof ja kehauurija Susan Bordo arutleb raamatus „Mehekeha”, et visuaalkultuur küll esitleb poolalasti mehekeha erootilises kontekstis, kuid enamasti säilib kujutatava tugev ning kohati isegi agressiivne hoiak. Olla lahti riietatud ei tähenda tingimata olla alasti, haavatav.[6] Kui mitte arvestada lähikaadreid Tommy Cashi aluspesust, esitletakse mehekeha videos vaid muskulatuuri rõhutava liikumisega.

Tommy Cash väljendab vähesel määral ka ise seksuaalsust, paljastades ülakeha muusikavideotes „Guez Whoz Bak” ja „Euroz Dollaz Yeniz” (rež. Janar Aronija). Filmiteoreetik Richard Dyer leiab, et katmata mehetorso on võimu ja domineerimise tähistaja.[7] Mainitud videotes kehastub Tommy Cash vastavalt naistesalga ja kuritegevusliku rühmituse liidriks, mistõttu võib keha eksponeerimine olla vajalik võimupositsiooni kinnitamiseks. Muusikapala „Leave Me Alone” (rež. Tommy Cash) visuaalis demonstreeritakse vaatajale Cashi füüsist pesemise ja jõutõstmise kontekstis. Meheihu levinuima representeerimisviisi aluseks visuaalkultuuris on muskulatuuri rõhutavad tegevused, mis võimaldavad vaadelda keha kui maskuliinset vaatemängu ja eitada sealjuures kellegi teise intiimset pilku.[8]

Falliline mütoloogia

Kui praeguseks on vaataja ehk harjunud filmidega, mis kujutavad (pool)alasti naisekeha erootilises kontekstis, siis alasti mehekeha näeb enamasti vaid argistes tegevustes, nagu riiete vahetamine.[9] Peenis on kehaosa, mida visuaalkultuuris pigem varjatakse või julgetakse näidata vilksamisi vaid paariks sekundiks, samal ajal kui naise intiimpiirkonnad on ekraanil palju pikemalt. 1993. aastal loodud Onu Bella „Onu Bella paradiis” on üks väheseid mehekeha eksponeerivaid eesti muusikavideoid. Videos on ihualasti naine ja mees, kuid mehe vööpiirkond on varjatud süntesaatoriga. Näidates lähivõtteid mõlema kehast, tekitab varjav süntesaator peenise ümber salapärase õhkkonna. Kubemepiirkonna ja selle suuruse rõhutamist võib täheldada ka Tommy Cashi muusikavideos „Winaloto”. Vajalikku tooni lisab siinkohal sumomaadluse traditsioonilise kehakatte mawashi’ga sarnanev aluspesu. Mütologiseeritud peenis on ideena palju jõulisem kui kogu aususes oma füüsilisel kujul.[10] Maskuliinsuse keskse sümbolina annab mehele võimu peenise varjamine, mitte paljastamine.

Erigeerunud peenis on kultuurilises kujutluses julge ja tugev, tavaolekus on see aga pehme ja haavatav. Esimese ülistamine ja kahe seisundi vaheline kontrast tekitab teisega seoses väeti kujutluspildi ning pettumuse.[11] Jõuline maskuliinsus seda endale lubada ei saa, sest ideaali taastootmiseks on tarvis säilitada aktiivset võimupositsiooni. Fallilisel mütoloogial on Tommy Cashi loomingus tähtis koht. Muusikavideos „Surf” (rež. Tommy Cash) on mitmeid tegevusi ja objekte, mis vihjavad erigeerunud peenisele, selle võimsusele ning seksuaalvahekorrale. Samuti on ühes stseenis kujutatud üleelusuuruseid munandeid. Sarnased võtted esinevad ka mitmes Tommy Cashi fotolavastuses, muutes fallilise mütoloogia peamiseks seksuaalsust väljendavaks abinõuks artisti visuaalses loomingus.

Sooline performatiivsus

Tommy Cash ei karda siiski rakendada pehmemaid eneseväljendusi ja näida androgüünne või feminiinne. Oma esimese singli „Guez Whoz Bak” sõnades tõstab ta uhkusega esile enda pikki pruune juukseid ja suuri huuli. Lisaks kannab ta mitmes videos „naiselikke” aksessuaare, nagu kunstküüned, juukseklambrid, peavõru. See pole iseenesest midagi uut – soolise imagoga on popkultuuris ja kunstimaailmas mängitud juba kümnendeid. Tänu 1990. aastate Eestis toimunud poliitilis-ühiskondlikele muutustele ja nendega kaasnenud võimalustele tõusid esile mitmed keha ja seksuaalsust mõtestavad kunstnikud.[12] Näiteks avas Kiwa oma töödes „Paradisco” ja „Work in Progress” maskeraadi kontekstis (mees)identiteeti, kehastades erinevaid sotsiaalseid rolle ja viidates sealjuures popkultuuris valitsevatele paradigmadele, esteetikale.[13] Üsna sarnaseid meetodeid rakendades tegutseb ka Tommy Cash. Ta on loonud enda ümber eksootilise superstaari kultuse, kasutades viitamist ja jaburust. Cash läheneb oma loomingus mitmete irooniliste võtetega ida ja lääne kultuuri erisustele ning ka soolisusele ja seksuaalsusele.[14]

Filosoof Judith Butleri sooteooria keskse idee kohaselt on sugu performatiivne. Korduv stiliseeritud kehaline ja mitteverbaalne käitumine loob inimese soolise identiteedi. See on ühiskondlik konstruktsioon, mis põhineb mehelikkuse ja naiselikkuse ideaali taasesitamisel või vähemalt selle poole püüdlemisel. Seetõttu ei peeta ühele õigele mehele kohaseks väljendada n-ö feminiinseid omadusi, nagu õrnus, empaatia ja avatus.[15] Ühiskonda representeeriv visuaalkultuur taastoodab valitsevaid arusaamu soost ja soolisest eneseväljendusest, mistõttu mehe keha ja seksuaalsust kujutatakse feminiinses kaanonis vähe. Naise pilk võimaldab küll mehekeha seksualiseerimist, kuid võimuvahekordade ümberpööramine ei lahenda probleemi, kus ühe keha eneseväljendust nähakse võimalikuna vaid ühes kindlas raamis. Ka naise pilk võib taastoota maskuliinset seksuaalsust ja kehalist objektistamist laiemalt.[16] Muusikavideos „Little Molly” (rež. Tommy Cash, Anna-Lisa Himma) pannakse Tommy Cashi nägu mitmetele eri soost karakteritele, justkui mängides soolise performatiivsusega. Samas võib selle võtte kasutamine olla mõeldud vaid koomilise olustiku tekitamiseks.

Laiendatud seksuaalsus

Peamiselt on Tommy Cashi loomingus võimalik vaadelda valitsevat arusaama maskuliinsusest ja sellest tulenevat domineerivat seksuaalsust, kuid leidub ka hetki, mil meest on kujutatud tundelise ja õrnana. Haavatavat alastiolekut võib näha näiteks muusikavideo „Sdubid” (rež. Tommy Cash, Anna-Lisa Himma) lõpukaadris, kus artist pikutab kõhuli voodil, paljastades oma selja ja tuharad. Taolist vaadet mehekehale ei kohta visuaalkultuuris eriti tihti. Naisekeha passiivse objektistamisega harjunud pilgule on võõras näha meest sarnases kontekstis.[17] Moeteadlane Shaun Cole on arutlenud, et meest kujutatakse eelkõige aktiivses vankumatus poosis ja üldjuhul eestvaates, sest nõnda säilib dominantne kujutlus. Lõdvemas poosis või selja tagant näidatuna on ta kaitsetus positsioonis ja seega ka feminiinsem. Nii on näiteks stigmatiseeritud alasti mehetagumik, sest see on justkui seotud seksuaalse passiivsuse ja homoerootilisusega.[18]

Mehekeha mõtestamisega pehmema maskuliinsuse kaanonis pole eesti kultuuriruumis väga palju tegeletud. 1997. aastal avas kunstnik Mark Raidpere teemat fotoseeriaga „Io”, mis kujutab meest eri pooside kaudu haavatava ja õrnana.[19] Kunstiteadlane ja fotograaf Eugénie Shinkle ütleb, et feminiinne kehaline kohmetus on justkui mäss valitsevate sooideaalide vastu. Ebatavalised poosid ja liikumised lõhuvad harjumuspäraseid ootusi ning loovad uusi võimalusi, kuidas mõelda kehast ning selle eneseväljendusest.[20] Muusikavideos „Winaloto” võtavad nii Tommy Cash kui ka teised tantsijad mitmeid poose, mis rõhutavad lihaste ja jõulise hoiaku asemel hoopis painduvust. Pea igas liikuvas visuaalis kasutab Cash kehaliseks eneseväljenduseks ka tantsimist. Taolist tendentsi võib märgata hiphopimaailmas laiemalt – uuema generatsiooni muusikud (Eestis näiteks villemdrillem, Pluuto) ei karda end liigutada ja laiendavad sellega mehe kehalise eneseväljenduse piire.

Kokkuvõtteks

Kuuekümnendate seksuaalrevolutsiooni mõjul alanud mehe kehalisuse ja seksuaalsuse tunnistamise ning hilisema ümbermõtestamise jälgi võib täheldada ka Tommy Cashi visuaalses loomingus. Artist rõhutab oma muusikavideotes ja fotolavastustes domineerivat positsiooni ning fallilist mütoloogiat, kuid samas eksperimenteerib ta ka androgüünse välimuse ning õrnema kehakeelega. Tommy Cash laiendab oma loomingus mehe keha ja seksuaalsuse võimalusi, kuid pehmemad eneseväljendused jäävad pigem siiski artisti jõulist maskuliinsust täiendama.

[1] Butler, J. 2006. Gender Trouble: Feminism and the Subversion of Identity, lk 31.
[2] Garton, S. 2004. Histories of Sexuality, lk 210–211.
[3] Bordo, S. 2000. The Male Body: A New Look at Men in Public and in Private, lk 18–19.
[4] Kivimaa, K. 2001. Soolise erinevuse tulek eesti kunsti: feministlikest suundumustest 1990. aastatel. – Ülbed üheksakümnendad, lk 116.
[5] Bordo, S. 2000. The Male Body: A New Look at Men in Public and in Private, lk 36–37.
[6] Ibid., lk 30.
[7] Dyer, R. 1992. Only Entertainment, lk 274.
[8] Tasker, Y. 1993. Spectacular Bodies: Gender, Genre and the Action Cinema, lk 119.
[9] Bordo, S. 2000. The Male Body: A New Look at Men in Public and in Private, lk 28.
[10] Lacan, J. 2001. Écrits: A Selection, lk 218–219.
[11] Bordo, S. 2000. The Male Body: A New Look at Men in Public and in Private, lk 44–45.
[12] Kivimaa, K. 2001. Soolise erinevuse tulek eesti kunsti: feministlikest suundumustest 1990. aastatel. – Ülbed üheksakümnendad, lk 116.
[13] Härm, A. 2001. Meediapinna refleksioonid eesti videokunstis. – Ülbed üheksakümnendad, lk 168–169.
[14] Pasdzierny, M. 2018. „Produced by some chemical waste and cum”: TOMM¥ €A$H and His Concept of Signifying „post-Sovietness”. – Res Musica, lk 35.
[15] Butler, J. 2006. Gender Trouble: Feminism and the Subversion of Identity, lk 23–24, 34.
[16] Barnard, M. 2002. Fashion as Communication: Second Edition, lk 151.
[17] Bordo, S. 2000. The Male Body: A New Look at Men in Public and in Private, lk 173.
[18] Cole, S. 2012. Considerations on a Gentleman’s Posterior. – Fashion Theory, nr 2 (16), lk 213–215.
[19] Kivimaa, K. 2001. Soolise erinevuse tulek eesti kunsti: feministlikest suundumustest 1990. aastatel. – Ülbed üheksakümnendad, lk 119.
[20] Shinkle, E. 2017. The Feminine Awkward: Graceless Bodies and the Performance of Femininity in Fashion Photographs. – Fashion Theory, nr 2 (21), lk 216.

Tekst on kirjutatud Eesti Kunstiakadeemia graafilise disaini osakonnas.

Mikk Oja on graafiline disainer, sõnaseadja, tantsija ja eelkõige vaba hing.