Käisin enne etendust oma naissoost sõbrale hullumajja sõõrikuid viimas ja sain temaga üle väga pika aja taas kontakti. Kontakt? See on siis, kui sa unustad kõik muu, sest sa oled teise inimesega ühenduses, teie ühises hingekodus. Kodu on seal, kus on inimene, aga maastik jaguneb mehe ja naise vahel – horisont kestab, ükskõik kui kaugele sa fookust silmis hoides lähed.

Kell on 18.49. Krahli koridor on hingamisruumi võimaldavalt täis. Keda? Naisi. Astun saali, etendus pole veel alanudki, kui Inga Salurand ja Riina Maidre juba täies rollis diivanil istuvad. Pärast minutilist kohanemist tabab mind tung esireast üle õla publiku kontingenti registreerida. Mida ma näen? 99% naised. Juba koridoris oodates läks selle peale seest kõhedaks. Paadunud šovinistina taban end jälle ebamugavustundes, milles monotoonne rahutus mind relvastuma sunnib. Kõigil inimestel, hoolimata soost, on esindatud mõlemad, nii nais- kui meesenergiad. Karja naiste keskel on naisel kaks võimalust: lasta endal kaasa minna rohkem või vähem debiilse emotsioonijadaga või kaitsta end (ja ilmselt teisigi naisi) ratsionaalsusega. Kuidas oleks, kui täna õhtul äkki ei kilkaks ega kaagutaks? Teeme proovi.

Mulle näiteks meeldib minimal. Kõiges. Ja ega lavastuspaigale polegi selles suhtes midagi ette heita. Sa lihtsalt istud seal, toole on mõned read, ruumi vastasosas on diivan ja seal istuvad kaks naist. Nad ei tõuse sealt kordagi. „Tundkem end nüüd mugavalt, et hakata aju saagima” võiks olla ruumikasutuse lööklause. Mehelik lähenemine naiselikule lavastusele – esimene plusspunkt.

Alguses tundub, nagu tegu oleks sissejuhatava osaga, intro’ga, kui hakatakse lambist mingeid küsimusi esitama. Kui see paar minutit kestnud on, siis olen juba veendunud, et ei, tegu on vana hea isiksusehäiretega seotud kognitiivse psühhoteraapia testosaga, kuni mulle jõuab kolmandaks kohale, et jaa, selle mõtte sündi minus nad taotlevadki. Küsimusi on päris kindlasti rohkem, kui vastuseid peale suudaks toota. Ja ma tunnen, et jään oma naiselikkusega vahele, sest ratsionaalsus kiirendab emotsionaalsega nii paralleelselt, et vaatajas jääbki domineerima see instinkt, mis on temas endas loomupoolest kõige arenenum.
Oih, kas ma just tunnistasin, et ma olen naiselik?

Teisest küljest kahtlustan ma, eriti viimasel ajal, et mulle meeldivadki naised rohkem. Esteetiliselt. Ma otsin vahetpidamata Õiget naist, kes oleks sama tark, kuivõrd ilus ta on. Seal istuvad kaks ja vaheldumisi mõõdan ma neid mõlemaid just nende samade kriteeriumide järgi. Noorem domineerib mõnda aega oma välimuse, konkreetsuse ja trotslikkusega, kuni selle vahetavad välja vanema väga omapärased näojooned, julgus tunnistada oma alluvuslikkust ja mingid normilaveeringud, millest ma eriti isegi aru ei saa, aga huvi pakkumine on elamise õppimiskunsti juures üks isuäratavamaid võimalusi. Eriti kui pakkuja on seletamatult ligitõmbav.
Skeptiline iseseisev naine ei usu, et ta kaaslane temaga veel selle aasta jooksul abielluda võiks. Ma küsiksin, et kes selle muinasjutu üldse kunagi välja mõtles? Kui uskuda evolutsiooni, mis on palju loogilisem(!) ja usutavam kui piibel, siis riiklikud institutsioonid, sealhulgas abielu, ei ole kunagi puutunud elu jätkamisse.

Emotsioon peab kohtuma mõistusega selleks, et üldse midagi kunagi millestki sündida saaks. Praeguse seisuga tundub mulle, et ühiskond on jõudnud punkti, kus armastust on nii vähe, et selle tasakaalustamiseks tahaksin seda ise iga inimesega tegevuslikult piiramatult koos juurde paljundada. See etendus meenutas mulle, kui idiootne on anda hinnanguid isiklikul tasandil, sest ainus viis väljuda stampvormilisest ühiskonnast on kasutada võimalust, olles läbinud kõik inimeseksolemist mõõtvad kadalipud, eirata metoodikat, mille alusel meie loomust defineeritud on, luues selle pinnalt uue – või taaselustatud vana? –, mille kaudu teineteist ära tunda.