Juba vanarahvas teadis üsna hästi, et lapsed on oma vanemate nägu, aga neil ei olnud päris täpselt aimu selle põhjustest. Edasises tulebki appi geeniteadus, millel on ka tulevikumeditsiinis oma (väga tähtis) roll.

„Personaalmeditsiin” on sõna, mis võib intuitiivselt üsna segadusse ajada. Kas siis igasugune meditsiin ei olegi personaalne? Muidugi on, aga termin tähendab hoopis seda, et raviotsuste tegemisel võetakse muu hulgas arvesse ka inimese isiklikku geneetilist informatsiooni. On nimelt haigusi, mille puhul geneetika määrab väga palju, samas kui teiste, nn elustiilihaiguste korral ei pruugi tervislike eluviiside rakendamisel ka geneetiliselt üsna suured riskid lõppeks haigusena avalduda. Vestlesime meditsiini tulevikust (ja olevikustki) Tartu Ülikooli Eesti geenivaramu juhtivteaduri Lili Milaniga.

Geeniteadus paistab olevat miski, mille aktsepteerimisega ei ole inimestel olnud ajalooliselt nii suuri raskusi kui näiteks Maa kujuga leppimisega. Nimelt teadis juba vanarahvas ju päris hästi, et „käbi ei kuku kännust kaugele”, stereotüüpsed vanaemad on aga ikka küsinud, et kellesse see laps küll läinud on, jne. Kas te uurite geenivaramus ka muid pealtnäha päranduvaid omadusi või ikka vaid tervist puudutavat?

Mulle meeldib väga idee, et see on inimeste jaoks juba ammu märgatav ja hoomatav olnud, et laps on oma vanemate nägu. Ilmselt on geneetika inimestele seepärast tõesti ka kergemini arusaadav, nad tahavad selle kohta rohkem teada. Geenivaramus uurime me aga põhiliselt küll tervisega seotud tunnuseid. Ka siis, kui uurime inimese kehakaalu geneetikat, teeme seda seoses tervisega, kuna tahame näiteks mõista ülekaalulisust. Samas peab teadma, et enamikku tunnuseid ei ole määranud üks geenivariant, vaid mitme geeni koostoime.

Geenivaramu on muidugi kõigest Tartu Ülikooli genoomika instituudi üks osakond, instituudis laiemalt käsitletakse ikka muid teemasid ka, näiteks inimeste põlvnemist, seda, kust inimesed ajalooliselt pärit on, uuritakse vana DNAd, populatsioonigeneetikat – kuidas inimesed on liikunud ja segunenud jne.

Samas kui neid vanasõnu lähemalt vaadata, pole üldse selge, kas vanarahvas pidas siin silmas pigem tunnuste pärandumise geneetilist või kasvatuslikku aspekti. Käbi ja kännu juhtumist on nimelt ka teistsuguseid variante, näiteks „mis isa ees vilistab, seda pojad taga tantsivad” ning „kui vanem eel, nõnda laps järel”[1]. Kuidas selle nature vs. nurture’iga siis õieti on?

Nende tunnuste uurimine on ajas palju arenenud, aga enne sügavaid geneetilisi uuringuid ja DNA-analüüsi tehnoloogiat, mis meil tänapäeval kasutusel on, tehti seda kaksikute abiga. Koos üles kasvanud kaksikuid võrreldi lahus kasvanud kaksikutega ja vaadati, kui suur on keskkonna ning kui suur geneetika mõju. Näiteks esimest tüüpi diabeedi puhul oli geneetiline komponent suurem ja avaldus juba lastel ning isegi lahus kasvanud kaksikute puhul tekkis haigus 90-protsendilise tõenäosusega mõlemal. Samas teist tüüpi diabeedi puhul, mis on pigem elustiilihaigus – geneetiline eelsoodumus võib küll esineda, aga inimeste tervisekäitumise mõju on suurem –, osutus määravamaks see, kas inimene hoolitses oma tervise eest, sest isegi kerge ülekaalulisus võib suure geneetilise riski korral tervisele arvestatavat ohtu kujutada.

Kas nende kaksikuteuuringute puhul on tehtud ka mingeid üldiseid järeldusi seoses looduse ja keskkonna mõjude vahekorraga?

Kõige üldisem järeldus on ikka, et sõltub tunnusest. Enamiku tunnuste puhul tuleb välja, et 40–60% määrab geneetika, näiteks ka isiksuse tunnuste puhul. Mõne elustiilihaiguse puhul, nagu südame ja veresoonkonna haigused või teist tüüpi diabeet, on aga geneetiline komponent väga väike.

Kuidas on lood vaimse tervise sfääri kuuluvate kõrvalekalletega, näiteks skisofreeniaga?

Ühelt poolt on skisofreenia uurimine raske, sest selle all kannatavad inimesed üldiselt ei liitu teadusuuringutega. Taanis on aga teadlased suutnud psühhiaatrilisi haigusi, nagu bipolaarsus ja skisofreenia, hästi uurida, sest seal võeti vastu seadus, mis lubab kasutada teadusuuringutes pseudonüümitud kujul vereplekke, mis võetakse lastelt pärast sündi. Nende DNA-analüüside põhjal leiti ka geneetilisi tegureid, aga sellistel puhkudel ei ole üht määravat geeni – ka skisofreenia on komplekshaigus, millega on seotud sajad geenid, millest igaühe mõju on eraldiseisvalt väike. Üldiselt näitavad uuringud, et näiteks depressiooni geneetiline komponent on 30%, skisofreenia puhul on sama näitaja samas ligi 80%. Psühhiaatriliste haiguste avaldumise kontekstis vaadeldakse ka keskkonnategureid, mõjutada võib näiteks mõni traumaatiline elusündmus, kuid on leitud ka seoseid kanepisuitsetamise ja näiteks unevaegusega.

Üldiselt näitavad uuringud, et näiteks depressiooni geneetiline komponent on 30%, skisofreenia puhul on sama näitaja samas ligi 80%.

Selle intervjuu peamiseks ajendiks meie meditsiiniteemalise numbri tarvis oli sinu ja üldisemalt geenivaramu seos sellise nähtusega nagu personaalmeditsiin. Mulle tundub, et see ei ole intuitiivselt väga arusaadav sõna, kuivõrd eeldatakse, et igasugune meditsiin läheneb patsiendile individuaalselt. Kas sa oskad selgitada, millega on tegu?

Kõige laiemalt on personaalmeditsiin inimese tervisekäsitlus, mille puhul võetakse arvesse teatud molekulaarseid mõõtmisi, mille juurde kuuluvad ka DNA-analüüsid. See on tõsi, et meditsiin on olnud alati personaalne, sest arst uurib ju patsienti, aga geneetilised uuringud võimaldavad siin ka personaalset ennetust ja personaalset ravi. Üldiselt on arstile orientiiriks suunabki ravisuunised – kui inimesel on kõrge vererõhk, tuleks talle määrata vererõhuravimeid, kui tal on kõrge kolesterooli tase, siis statiinid, mis aitavad haigust ära hoida, kui näitajad on juba üle mingi piiri läinud. Või kui inimese haigestumisrisk elu jooksul on vastavalt tema näitajatele üle mingi protsendi. Kui lisame siia aga geneetika, siis võime näha näiteks seda, et suure riskiga inimeste puhul peaks sekkuma varem – juba siis, kui tal on ainult veidi kõrgenenud kolesterooli tase või vererõhk.

See on tõsi, et meditsiin on olnud alati personaalne, sest arst uurib ju patsienti, aga geneetilised uuringud võimaldavad siin ka personaalset ennetust ja personaalset ravi.

Kuidas see sekkumine praktiliselt käib? Kas kõigepealt kirjutatakse ravimid või pigem ikka soovitatakse elustiili muuta?

(Naerab) Noh, ikka mõlemat. Esimene rõhk on küllap alati elustiilil. Kui perearst näeb, et patsiendil hakkab tekkima ülekaal ja vererõhk tõuseb, soovitatakse ikka toituda tervislikumalt ja ennast liigutada. Ka siis, kui mängus on geneetika, soovitatakse esmalt elustiili muuta, aga kui see ei mõju, on järgmiseks sammuks ennetava ravi alustamine.

Lisaks komplekshaigustele on aga olemas monogeensed haigused või tunnused. Üks neist on perekondlik hüperkolesteroleemia, mille puhul inimestel ongi suguvõsas edasikanduva geenivariandi tõttu kõrgem kolesterooli tase. Nad võivad olla täiesti saledad, pealtnäha täiesti terved, füüsiliselt aktiivsed, aga lihtsalt teatud geenide funktsiooni tõttu on neil vereringes kõrgem kolesterooli tase. Siis nad vajavadki ennetavat ravi, mis aitab kolesterooli langetada, ja on tõestatud, et just perekondliku hüperkolesteroleemia jaoks on olemas väga tõhusaid ravimeid.

Informatsioon elustiili ja tervise seoste kohta on ju meile kõigile kättesaadav. Me teame, et mõistlik on toituda tervislikult, olla füüsiliselt aktiivne, mitte suitsetada jne, aga ometi ei pruugi niisugustel abstraktse tasandi soovitustel eriti suurt mõju olla. Kas väga konkreetsel, iseenda DNA analüüsil põhineval infol, näiteks riskide kohta seoses mingi haiguse avaldumisega, on psühholoogiliselt suurem tõenäosus panna inimest oma tervisekäitumist muutma?

Seda on mingil määral uuritud küll. Näiteks ootame juba ammu ühe soome teadlaste tehtud uuringu tulemuste ilmumist. Selle autorite ühe konverentsiettekande põhjal võib aga öelda, et inimesed tõesti muutsid oma elustiili ja selline muutus paistab kestvat pikemat aega. Selleks hetkeks olid nad jälginud 18 kuud inimesi, kes olid vastavalt oma geneetikale konkreetseid elustiilisoovitusi saanud.

Eestis on samuti üks sellekohane uuring pooleli, mille käigus perearstid nõustasid geenidoonoreid, rääkisid neile nende personaalsetest geneetilistest riskidest. Selles uuringus osaleb praegu 1000 inimest, kes tulevad pärast esmast nõustamist 3 ja 12 kuu pärast veel n-ö follow-up-visiidile, kus vaadatakse, kas tervisenäitajad on läinud paremaks või mitte. Praegu võib olla probleem küll selles, et koroona tuli vahele. Paljud on ju rääkinud, kuidas koroonakilod kogunevad, teised jälle tõdevad, et see aeg on pannud erakordselt palju jalutama, nii et võetakse hoopis kaalust alla. Tegelikult oleks huvitav teada, mis suunas on näitajad liikunud üldise populatsiooni puhul, nii vaimse tervise kui ka inimeste tervisekäitumise plaanis.

Mõnest varasemast intervjuust on välja tulnud, et geenivaramu algusaegadel oli tunda n-ö tavameditsiini vastuseisu personaalmeditsiinile.

Mina muidugi päris geenivaramu algusaegade juures ei olnud, lõpetasin siis vist alles keskkooli (naerab). Mäletan aga, et lugesin sel ajal küll Andres Metspalu suurt visiooni, mis tegelikult motiveeriski mind geenitehnoloogiat õppima minema. See, mida kõike geenidega teha saab, kõlas väga lahedalt. Ma ütleks, et Metspalu ongi üks Eesti teaduse suurimaid visionääre – ta suutis juba aastal 2000 piisavat hulka inimesi veenda, et tuleks luua selline asutus nagu geenivaramu. Ka hiljem on ta tõmmanud endaga kaasa paljusid, kutsunud tagasi teadlasi välismaalt, et tulge nüüd geenivaramusse üht või teist asja uurima! Mina liitusin geenivaramuga 2010. aastal pärast doktoritöö kaitsmist (Rootsis Uppsala ülikoolis – toim.).

Huvitav on mõelda, et näiteks 2013. aastal oli nii neid, kes ütlesid, et geneetika uurimisega saab imesid teha, kui ka neid, kes arvasid, et sellest pole mingit kasu.

Umbes 2013. aastal hakkas geenivaramu tegelema personaalmeditsiini- ja tervishoiusuunaliste uuringutega. Jah, siis olid küll mõned arstid, kes arvasid, et geenidest pole meditsiinis mingit kasu. Huvitav on mõelda, et samal ajahetkel oli neid, kes ütlesid, et geneetika uurimisega saab imesid teha, ja neid, kes arvasid, et sellest pole mingit kasu. Info põhjal, mis meil praeguseks on, paistab aga küll, et sellel suurel visionääril oli tegelikult õigus. Meie teadlased on teinud mitu teadustööd, mis näitavad, et suur hulk näiteks rinnavähi mutatsioonide või perekondliku hüperkolesteroleemiaga inimesi on jäänud tervishoiusüsteemis diagnoosimata ehk nad käivad selle riskiga ringi ise sellest midagi teadmata. Samas võiks näiteks rinnavähi puhul mingi teadmine olemas olla – kui mõni lähisugulane on saanud noores eas rinnavähi diagnoosi, peaksid teised ka saama perearstilt saatekirja meditsiinigeneetiku vastuvõtule. Tegelikult näeme, et isegi sellisel juhul ei jõua inimesed tihti arsti juurde. Õnneks on need üsna haruldased geenivariandid, mida esineb ühel kahesajast…

Üks kahesajast ju üliväike number ka ei ole.

Tegelikult see ei ole üldse vähe, jah. Eestis on neid inimesi ju tuhandeid. Lisaks neile mitte väga sagedastele geenivariantidele esineb ka polügeenseid ehk komplekshaigusi, kus mängus on sajad eri geenid. Aga jällegi, kui võtame näiteks rinnavähi või südame ja veresoonkonna haigustega seotud geenivariandid kokku, siis näeme 5% kõige suurema riskiga inimeste seas tunduvalt rohkem haigestunuid ja infarkte.

Karoliina Kruusmaa on uurinud personaalmeditsiini senist kommunikatsiooni, muu hulgas natuke kriitilises võtmes: „Tänaseks pole personaalmeditsiini areng veel nii kaugele jõudnud, et seda saaks laialdaselt meditsiinipraktikas rakendada, rääkimata personaalsetest ravimitest.”[2] Millal on üldsegi reaalne, et personaalmeditsiini vahendid näiteks perearstideni jõuavad?

Eks ta vaikselt ikka liigub sinnapoole, tervishoiusüsteemis rakendamise projekti juhib Tervise Arengu Instituut. Riiklikud arendused, mis on vajalikud selleks, et geneetilisel informatsioonil põhinevad ravisoovitused jõuaksid arsti töölauale, võtavad veel aega. Praegune eesmärk on, et aastaks 2023 on esimesed tööriistad arstil olemas. Enne on aga vaja lahendada juriidilised küsimused, IT-arenduse arhitektuur, eetilised analüüsid. Inimene peab näiteks andma nõusoleku, et tema andmed saaksid liikuda geenivaramust välja. Küsimus on, kuidas korraldada seda kõike nii, et kogu süsteem töötaks võimalikult paljude inimeste jaoks.

Riiklikud arendused, mis on vajalikud selleks, et geneetilisel informatsioonil põhinevad ravisoovitused jõuaksid arsti töölauale, võtavad veel aega, aga praeguse eesmärgi kohaselt on 2023. aastaks esimesed tööriistad selleks olemas.

Kui palju arengut seisab raha taga, näiteks Eestis?

Praegu on projekti esimesel etapil toetus olemas Euroopa Liidu struktuurivahenditest. Tegelikult on ka teadustööl suuresti kate olemas, sel aastal rahastati Euroopa Liidu eelarvest väga palju personaalmeditsiini projekte, osaleme ka mitmes üleeuroopalises projektis, mille fookuses on geeniandmete kasutamine tervishoius. Tundub, et see jätkub ka tulevatel aastatel, nii et teaduse pool on üsna hästi rahastatud. Siinkohal on ehk problemaatilised valitsuste vahetumisega kaasnevad muutused prioriteetides, näiteks kui üks otsustab, et hakkame koguma geenidoonoreid, 50 000–100 000 aastas, aga järgmisel aastal selleks rahastust enam ei ole, nii et suurt kogumist enam ei järgne.

2018. aastal rääkisid Ööülikooli loengus[3] muu hulgas sellest, et pöördusid kunagi onkoloogide poole ettepanekuga, et ka Eestis võiks sekveneerida vähihaigetel nii kasvajarakke kui ka terveid rakke, et tuvastada täpsem mutatsioon ja leida vastavalt sellele ravi, aga said vastuseks vaid õlakehitusi – kui meede pikendab eluiga potentsiaalselt väga vähe, siis see ei tasu end justkui ära. Ütled seal ühtlasi, et sa ei kujuta ette, et Rootsis julgeks keegi niimoodi õlgu kehitada. Kas olukord on mõne aastaga paremaks läinud ja milles niisugusel puhul asi on, kas üldises kultuuris, tavades või ikka rahas?

Üldiselt on küll paremaks läinud ja mingil määral ka sekveneeritakse kasvajaid, aga need vähiravimid on tõesti keerulised. On teatud ravimid, mille suhtes Eestis testitakse, aga tegelikult on tehtud teadusuuringuid ka selle kohta, et aastatel 2009–2013 turule jõudnud vähiravimitest pooled ei pikenda eluiga rohkem kui platseebo ja üks kolmandik pikendas keskmiselt 3 kuud (1–5,8 kuud). Ehk kui mõelda haigekassa rahapaigutusele, siis ühelt poolt on arusaadav, et kui mõnel su lähedasel tekib vähk, tahad sa muidugi kõiki võimalusi kasutada, aga selle taga on ikkagi keerulised otsused. Mulle meeldis haigekassa kampaania, kus ette oli antud kindel eelarve ja pidid valima, mis ravimid sa selle eest kinni maksad – kas sajale tuhandele inimesele soodsam südame ja veresoonkonna haiguste ravi või siis viiele patsiendile ülikallis vähiravi.

Mõtteharjutus, millesarnaseid peaks olema igas eetikaõpikus.

Jah, need on väga-väga rasked otsused. Eriti kui mõelda sellele, et need vähiravimid on väga personaalsed. Teatud kasvajate, teatud mutatsioonide korral võivad need olla tõhusad, aga pimesi selliste kallite ravimite määramine ei pruugi olla põhjendatud. Õnneks kaaluvad neid juhtumeid arstide konsiiliumid, kes otsustavad, kas on mõtet seda kannatust läbi teha ja pikendada eluiga kolm kuud – olemata sealjuures kindel, kas need kolm kuud on tingitud ravimi mõjust… Need uuringud on päris keerulised ja otsused samuti.

Ravimite personaalne mõju tuli siin juba jutuks. Sellega seoses on ehk kohane liikuda farmakogeneetika juurde, millesisulist töörühma sa ise geenivaramu teaduskeskuses juhid. Kas oskad jällegi lihtsalt seletada, millega on tegu või miks võiks farmakogeneetika olla meile tulevikus kasulik?

Inimese maksas on teatud ensüümid, mis lagundavad ravimeid. Lihtsa võrdluse saab tuua näiteks kohvijoomisega. Kui inimene joob kohvi, siis seda lagundab maksas sama perekonna ensüüm kui ravimeidki. Mõnel inimesel on need ensüümid ülikiired, nad saavad juua päeva jooksul kümme tassi kohvi ja veel enne magamaminekutki topeltespresso võtta ning uinuvad ikka suurepäraselt. Ja siis on teine tüüp inimesi, kes ei saa pärast kella kaht päeval kohvi juua, sest siis nad ei jää ka kaheksa tundi hiljem hästi magama. Ravimitega on tegelikult samamoodi. Loengutes kasutan selle kohta üht joonist, mis näitab, et kui 1000 inimesele antakse sama ravimit täpselt sama annus ja seejärel mõõdetakse kuue tunni möödudes ravimi kontsentratsiooni veres, siis täheldada võib kuni 1000-kordset erinevust. Nii et inimesel, kelle puhul ravim kaob vereringest väga kiiresti, jääbki selle toime saamata, samas kui teisel, kellel see ensüüm töötab väga aeglaselt, on suur oht kõrvaltoimete avaldumiseks. Seda siis, kui ravimeid määratakse keskmise inimese järgi.

Kusjuures need ensüümid, mis maksas ravimeid lagundavad, tekkisid inimese organismis evolutsiooni käigus siis, kui inimesed hakkasid taimi sööma ja tekkis vajadus taimede toksiinide lagundamise järele. Ellu jäid need, kellel oli võimalikult palju erinevaid ensüüme, mis suutsid kõiki mürke lagundada.

Ka praegu on meil pooleli üks uuring, kuhu oleme leidnud 600 geenidoonorit, kellel on nendes maksaensüümides seni kirjeldamata geenivariandid, oleme saanud eetikakomiteelt loa nad tagasi kutsuda. Uuring seisneb selles, et anname neile väikese annuse kaht hästi ohutut käsimüügiravimit – omeprasooli ja metoprolooli –, mida lagundavad kaks olulist ensüümi, ja mõõdame, kui aktiivsed need ensüümid eri inimestel tegelikult on. Nii et kui arst peaks mõnele neist geenidoonoritest kunagi mõne sama ensüümi lagundatava ravimi määrama, siis ta teab, kas see inimene peaks võtma ravimit näiteks väiksema või suurema annuse. Praegu on see veel teaduse tasemel, aga farmakogeneetika on ka esimene IT-lahendus, mis peaks riiklikus projektis arstide töölauale jõudma. Praegu töötab selle algoritmi kallal, mida oleme koos teadusartiklina arendanud, edasi Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi meeskond, et seda saaks ka juba meditsiinisüsteemis kasutada. Rahvusvaheliselt tuntakse selle algoritmi vastu Hollandist Uus-Meremaani suurt huvi, et jagage meile ka, aga kõigepealt peab see personaalmeditsiini IT-arendusena valmima.

Ehkki praegu uuritakse geneetiliselt peaasjalikult haigusi, mis on ka loogiline, siis paistab, et inimestes tekitab see temaatika ka abstraktsemat pelgust. Ühel pool on andmekaitsega seotud hirmud, millele saab üsna ammendavad vastused, kui töötada põhjalikult läbi inimgeeniuuringute seadus. Teist tüüpi hirmud on düstoopilist laadi ja tulevikku suunatud: äkki saab kunagi sündiva lapse kohta liiga palju infot, äkki mingid teoreetiliselt tõenäolised omadused hakkavad liiga palju lapse elu määrama. Kas sellistel hirmudel on alust?

(Mõtleb pikalt) Siin on oluline koht muidugi eetikal. Ma arvan, et praegu tõmmatakse päris hästi neid piire, mida lubada ja mida mitte. Käisin kunagi tulevikumeditsiini konverentsil, kus üks ameerika teadlane ütles – rääkides rinnavähi mutatsioonidest, mida esineb umbes ühel saja viiekümnest –, et kui me katkestaksime ühe põlvkonna jooksul kõik rasedused, kus see mutatsioon esineb, siis see haigus kaoks ära. Selle peale oli küll näha kogu saali reaktsiooni ehk see seisukoht tundus asjatundjatele ikka väga radikaalne. Teisalt on päris keeruline küsimus näiteks ka see, miks me arvame, et Downi sündroomiga rasedusi on normaalne katkestada – sest paljudes riikides on see nii. Samas tean vähemalt Rootsis perekondi, kus on otsustatud rasedust mitte katkestada ka juhul, kui sellekohane geneetiline info on olemas olnud.

Oleme arutanud ka seda, miks saavad geenidoonorid olla ainult täiskasvanud, miks mitte ka lapsed, sest teaduse vaatepunktist on ka lapseeas olulist informatsiooni, mida saaks kasutada. Tegelikult on sellele ka võimalikke lahendusi pakutud, näiteks saab näidata vanematele lapse kohta ainult seda informatsiooni, mis on lapse arengus oluline. Minu poole on pöördunud lapsevanemad, kelle laps on depressioonis, aga kellele ravimid ei paista mõjuvat, ja on tekkinud küsimus, kas ta ikka saab õiget ravimit. Ma arvan, et kui farmakogeneetika abiga on võimalik saada paremat ravi, siis miks mitte seda kasutada. Ka näiteks perekondliku hüperkolesteroleemia puhul on tõestatud, et juba 16-aastasel võib esineda mingeid erinevusi, ja on ka arste, kes leiavad, et sellest vanusest alates peakski juba sekkuma, sest muidu võib juba 24-aastaselt infarkt tabada. Selles suhtes on küsimus mõneti lahendatav, näidates ainult informatsiooni, mis on oluline lapseeas, ja kui inimene saab 18, siis ta otsustab ise, kas ta tahab teada, kas tal on näiteks rinnavähiga seotud geenivariant või mitte.

Iseenesest ei ole ju üllatav, et inimeste – ka geeniteadlaste – jaoks võivad eetilised piirid minna üsna radikaalselt erinevatest kohtadest. Kelle jaoks on esmatähtis üksikisik, kelle jaoks on ülimuslik teadus, kelle jaoks aga hoopis näiteks rahvus. Kui niimoodi mõelda, siis ehk on hoopis tähtsam küsimus, missugune on meie tehnoloogiline võimekus geeniteaduslikust seisukohast. Kui eetika korraks üldse kõrvale jätta, siis kui kaugel on geneetiliselt muundatud inimene? Kui kaugel oleme näiteks oskusest juba loote DNAs mingeid geneetilisi muudatusi teha?

Praegu on kõige aktuaalsem ikkagi raseduse katkestamise meede, aga küsimus on selles, mis info põhjal see toimub. Tegelikult on võimalik juba praegu saada DNA-analüüsidega rohkem infot kui ainult kromosoom 21, kromosoom 18[4] ning kromosoom 15[5], ja nende analüüside põhjal on võimalik ka pisemaid muutusi näha. Ka väiksemad kromosoomivead võivad tekitada väikestel lastel vaimset mahajäämust ja keerulisi haigusi, selles mõttes ei ole üldse utoopiline, et neidki arvestatakse tulevikus raseduse katkestamise otsustes.

Tehnoloogia arengust rääkides tuleks aga nimetada kindlasti CRISPR-tehnoloogiat[6] ehk n-ö geneetilisi kääre, mille autorid Emmanuelle Charpentier ja Jennifer Doudna said sel aastal ka Nobeli keemiaauhinna. See on uus ja väga täpne meetod, millega saab geene lõigata ja korrigeerida. See on tõesti praegu kõige täpsem tehnoloogia, sest me saame uurida selle abiga rakkude peal eri mutatsioonide mõju, näiteks kasvatada laboris maksarakke ja siis viia CRISPR-tehnoloogiaga sisse kõikvõimalikke mutatsioone ja uurida, mida need eri rakkudega teevad. Lisaks laboriuuringutele kasutatakse seda juba ka teatud kliinilistes uuringutes. Näiteks kindlate geneetiliste silmahaiguste korral, kui inimene on pime ja niikuinii pole lootust, et see muutuks, katsetatakse selle abiga, kas on võimalik nii nägemist korrigeerida. Esialgseid tulemusi on neil uuringutel olnud, aga pikaaegset mõju me praegu veel ei tea.

Pikas plaanis käib arutelu aga ka embrüotasandil – kas peaks olema lubatud mingisuguseid geenimuutusi sisse viia või mitte. Praegu pole selle tehnoloogia täpsus ja turvalisus aga veel piisavalt kaugel, et see oleks mõeldav.

Sel teemal on ka tavameedias päris huvitavaid artikleid avaldatud, muu hulgas sain hiljuti teada näiteks seda, et kehavälise viljastamise korral on tehnoloogiliselt täiesti võimalik ka tulevase lapse sugu valida[7]. Üldiselt on vist aga loogiline, et kui miski on võimalik, siis ei lähe väga kaua, kuni seda võimalikkust (kuidagi, kusagil) rakendatakse. Siit tekib küsimus nii loote sünnieelsete kui ka üldse n-ö äriliste eesmärkidega geenitestide kohta: mis piiranguid on neile seatud, mis tingimustele need peavad vastama?

Mulle tundub, et ka siis, kui räägime personaalmeditsiinist, on erafirmade pakutav väga alareguleeritud. Eraettevõtja võib öelda mida tahes, näiteks lubada, et ta tuvastab, kas su lapsest saab sportlane. Seal on kõik aktsepteeritud. Kui meie tahame midagi teha, on see väga keeruline ja põhjalikult reguleeritud kuni selleni välja, et iga algoritm peab olema registreeritud kui meditsiiniseade, enne kui see saab tervishoiusüsteemi liikuda. Isegi iga geenidoonorite uuringusse kutsumine käib enne läbi eetikakomitee, kes hindab põhjalikult, kas see on õigustatud, põhjendatud, kõik turvakaalutlused peavad olema lahti kirjutatud jne. Erafirma puhul ma isegi ei tea, kas keegi reguleerib, kus nad tundlikke andmeid hoiavad ja mis kujul.

Üsna kummaline, et nii erinevatel alustel saab tegutseda.

Kui pakutakse tervishoiuteenust, siis see on üsna hästi reguleeritud, aga kui teenuseid teisiti nimetada, siis mitte. Midagi sarnast toimub ju ka toidulisandite turul: kui ravimid peavad olema väga-väga reguleeritud, siis toidulisandi sildiga saab müüa mida tahes.

Mil määral uuritakse geeniteaduses positiivseid juhtumeid? Räägitakse ju ikka inimestest, kes näiteks suitsetavad elu lõpuni ja on terved kui purikad.

Uuritakse ikka ka pikaealisuse geneetikat. Seni on küll leitud vaid mõned üksikud geenid, mis seda mõjutavad. Ka nende mõju on alati keeruline ja põhjuslikkust ei saa nende leidude põhjal tihti järeldada. Üks korralik pikaealisuse geeniuuring aga näitas, et ei ole nii, et inimestel, kes elavad pikalt, ei ole kardiovaskulaarsete haiguste riskigeene. Mingid riskigeenid on meil kõigil, aga samas, kui nad saavad sellest küürust üle ehk ei haigestu südame ja veresoonkonna haigustesse, siis nad võivadki elada väga kaua – aga siin mängivad ikkagi rolli ka elustiil, toitumine ja füüsiline aktiivsus. Ja ma olen kuulnud, et peab olema ka sära silmades!

Niisiis mingit sellist päästvat geeni ei ole, mis lubaks eluaeg südamerahus ainult hedonismi praktiseerida?

Ei ole leitud jah (naerab). Muidugi ikka kuuleme neid lugusid onudest, kes suitsetasid paki päevas ja ikka elasid 80-aastaseks. Kui kõik need onud kokku korjata ja neid koos analüüsida, võib-olla siis leiaksime ka geneetilisi põhjuseid (naerab)! Aga võib ka olla, et neil on midagi muud ühist, näiteks positiivne ellusuhtumine. Või füüsiline töö värskes õhus.

Räägi ka oma n-ö teadlasegeenist natukene. Kas see võiks avalduda näiteks uudishimus ja parandamatus asjade teadasaamise tungis?

Ma arvan, et mul on küll see teadlasegeen, et ükskõik kuhu ma lähen või mida ma loen, siis tahan alati teada, kuidas miski töötab, mis see on, miks nii on, kuidas seda lahendada… Uudishimu on küll tohutu suur. Koroonaga seoses tahtsid kõik saada aru näiteks sellest, miks mõned inimesed seda nii raskelt põevad, ja pandi kokku suur rahvusvaheline geeniuuringute projekt. Meil on oma Slacki kanal, kus on juba üle 400 teadlase. Igaüks teeb oma andmete põhjal analüüsid – kes haigestuvad koroonasse, kes põevad seda raskemini – ja püüame koos välja selgitada, mis selle taga võiks olla, kas mingid geenid või ikkagi ainult elustiil. Ja veel üks väga huvitav küsimus on see, miks mõned ei nakatu. On ka perekondi, kus üks haigestub, aga teised ei nakatu. Mis selle taga on?

Milline on eestlane geneetiliselt?

Sellele oskaks vastata paremini mõni kolleeg Eesti biokeskusest, aga üldiselt on eestlane väga sarnane teiste eurooplastega. Inimesed on üldse väga-väga sarnased (naerab). Sagedased geenivariandid, mis on väga ammu tekkinud, on igal pool üsna ühtmoodi, neid võib leida ka ahvidel! Aga kui me mõtleme hiljem tekkinud ja haruldasemate geenivariantide peale, siis need võivad erineda isegi Eesti ja Soome vahel. Soomlastel on kusjuures eriti palju geenivariante, mida mujal ei leidu või ei ole seni leitud, kuna nad läbisid n-ö pudelikaela, kus mingil hetkel ajaloos oli populatsioon väga väike ja hakkas sealt siis jälle kasvama.

Geneetiliselt on eestlane väga sarnane teiste eurooplastega. Inimesed on üldse väga-väga sarnased!

Ka eestlastel oleme leidnud praeguse seisuga väga palju geenivariante, mida teistel ei ole. See muidugi ei tähenda, et teistes populatsioonides neid ei olegi, vaid teiste puhul ei ole neid veel kirjeldatud. Üle maailma on sekveneeritud praeguseks veel liiga vähe genoome. Sekveneerimine tähendab, et me määrame kogu DNA järjestuse, ainult nii saabki leida uusi, mitteteadaolevaid geenivariante. Meie oleme teinud seda geenivaramus kokku ainult 3000 geenidoonori puhul. Samas isegi nende 3000 kogu DNA järjestuse määramisega leidsime üle miljoni geenivariandi, mida ei ole teistes populatsioonides kirjeldatud.

Eestlastel oleme leidnud praeguse seisuga üle miljoni geenivariandi, mida teistel ei ole. See muidugi ei tähenda, et teistes populatsioonides neid ei olegi, vaid teiste puhul ei ole neid veel kirjeldatud.

Niisiis ei ole geeniteadlase perspektiivist mingit alust viimasel ajal taas päevakorda kerkinud suundumustel, justkui mõni rahvus või rass oleks parem kui teine?

Üldises plaanis pole sellel loomulikult mingit teaduslikku alust, kui välja arvata see, et mõni populatsioon on näiteks kohastunud elama mägedes jne. Ma arvan, et inimesed on kõik inimesed – pole mõtet tõmmata selliseid piire ei inimeste ega ka riikide vahele. Ma ei oskagi näiteks öelda, kes ma ise olen. Ma ei näe, et ma oleksin eestlastest liiga erinev. Ma ei tahakski, et seda oleks vaja defineerida; et kui sa valid, et oled eestlane, siis sa ei ole rootslane, või siis sa ei ole iraanlane.

Pea igas intervjuus on küsitud sinu päritolu kohta, mis on väikeses Eestis muidugi mõistetav. Mulle torkas silma aga see, et Eesti Teadusinfosüsteemis oled sa märkinud oma emakeeleks rootsi keele. Kas seda valikut oli sealt ripploendist lihtne teha?

Ei, mul on seda raske määrata, eriti kui küsitakse emakeelt, sest mu päris emakeel on tegelikult pärsia keel, aga ma isegi ei oska seda lugeda. Lihtsalt kõige tugevam on mul rootsi keel või nüüd võib-olla juba ka inglise keel. Eesti keeles ma ikkagi teen vigu, rootsi ja inglise keeles vähem, aga sõnavara on eesti keeles nüüdseks jällegi rikkam. Nii et lühike vastus on, et väga raske oli emakeelt määrata (naerab)!

[1] Kuidas vanemad, nõnda lapsed (pärilikkus, eeskuju). – Vanasõnaraamat, EB:246, folklore.ee.
[2] Kruusmaa, K. 2020. Personaalmeditsiini kampaanias võib märgata üleskiitmist. – Novaator, 12.10.
[3] Milani, L. 2018. Tervishoiu demokratiseerumine: uued geenipõhised lähenemised. – Ööülikool, 08.09.
[4] Levinuimad kromosoomhaigused on Downi sündroom ning Edwardsi sündroom, mida põhjustavad vastavalt 21. ja 18. kromosoomi lisakoopiad. Kui ei tehtaks sünnieelseid kromosoomhaiguste sõeluuringuid, sünniks umbes 1 laps iga 700–800 elussünni kohta Downi sündroomiga. Edwardsi sündroom diagnoositakse umbes 1 lapsel iga 7900 elussünni kohta.
[5] 15. kromosoomi väga väikese osa puudumine põhjustab Angelmani sündroomi. Seda esineb hinnanguliselt umbes 1 lapsel iga 12 000 elussünni kohta.
[6] Genetic scissors: a tool for rewriting the code of life. – The Nobel Prize in Chemistry 2020.
[7] Haldre, K.; Joost, K. 2019. Kas geneetika varjust piilub eugeenika? – Eesti Ekspress, 12.06.