Ühed nimetavad teda prohvetiks, teised reeturiks. Esimesed meelitavad teda Nobeli rahuauhinnaga, teised ähvardavad vangistusega Guantánamos. Ta on mees ilma kodumaa ja kehata, simulaakrum. Ta on postmodernne inimene.

Sa ei mäleta, millal sa kirjutasid viimati päris kirja, paberile ja sulepeaga. Isegi jõulutervitusi oled hakanud saatma elektrooniliselt. Sul on konto Facebookis ja Instagramis, üha rohkem naudid sa aga Snapchati pakutavaid võimalusi. Sul on taskus nutitelefon, seljakotis sülearvuti, kodus ootavad sind nuhvel ja plasmateler, kui sa oled mänguhuviline, siis ilmselt ka Xbox. Sa oled kaalunud tõsiselt nutikella ostmist ning unistad targast majapidamisest, mida juhiks asjade internet. Sa oled tehnoevangelist, kes on isegi oma vanaema skaipima õpetanud. Sinu korrastatud maailmapilt on hakanud murenema alles viimastel aastatel.

Süüdi on selles 32-aastane Põhja-Carolinast pärit arvutigeenius Edward Joseph Snowden. Mees, kes tiris päevavalgele oma endise tööandja, riikliku julgeolekuagentuuri (NSA) plaani kõike nuhkida, koguda, teada, menetleda ja ära kasutada (Sniff It All, Collect It All, Know It All, Process It All, Exploit It All). IT-huviline Snowden oli nooruses samasugune uute tehnoloogiate ja rakenduste fänn. Dokumentaalfilmis „Citizenfour” vaatab meile ekraanilt vastu aga kergelt paranoiline tüüp, kes eelistab kasutada kõige olulisema info edastamiseks paberit ja sulepead. Tema saatus asetab sinu ideaalid kõverpeeglisse.

Snowden esindab kujukalt koondportreed lootuste ja pettumuste tsükli läbi teinud põlvkonnast, keda vaevab abstraktne ärevus, mida tekitab valitsuste järjest kasvav luurevõimekus. Mis veelgi olulisem – ta kehastab neid väärtusi, mida võrgus üleskasvanud generatsioon peab omaks. Ta vilistab autoriteedile, peab läbipaistvust hierarhiatest olulisemaks, otsib vabadust riiklikest ja korporatiivsetest köidikutest, seades kilbile ennekõike demokraatia alusväärtused, nagu informeeritus, avalik debatt, õigus privaatsusele ja võimude lahususe printsiip.

Kui otsida Snowdenile paralleeli Eestist, siis pakuksin selleks inimese, kes igasuguste väliste parameetrite, iseloomujoonte ning kõnepruugi poolest on Snowdeni täielik vastand. Selleks on meie oma kultuskirjanik Kaur Kender, kelle kohta võiks laenata fraasi Apple’i kuulsast telereklaamist: „You can quote them, disagree with them, glorify or vilify them. About the only thing you can’t do is ignore them.” Kuid kui Kender räägib raha, vägivalla ja pornograafia keeles, siis Snowdeni loogiline ja kohati kuiv retoorika peaks avama väga kompleksseid probleeme, mille täielikuks mõistmiseks läheks vaja kraadi arvutiteadustes. Mõni ime siis, et John Oliver soovitas Snowdenil fookuse kenderlikule mängumaale nihutada, selgitades NSA tegevust avalikkusele agentuuri võime kaudu pääseda ligi piltidele inimeste genitaalidest. See on see diskussioonitasand, millest keskmine ameeriklane aru saab. Ometi ei pidanud Snowden moonduma Kenderiks, et NSA luureskandaal ka kolm aastat pärast esimesi paljastusi teemana kirgi kütaks. Maailma kuulsaim vilepuhuja pelgas esialgu, et tema lekitatud info püsib meedia huviorbiidis heal juhul kolm päeva.

Hirmuretoorika ohver

Erinevalt oma „saatusekaaslasest” Julian Assange’ist ei naudi Snowden vilepuhuja ametiga kaasnevat meediatähelepanu. Avalikud esinemised ja intervjuud on tema jaoks pigem koormavad kohustused, mida on vaja täita, et teema pildil püsiks. Mantrana jookseb tema sõnavõttudest läbi mõte, et ta ei taha rääkida endast, vaid probleemidest, mille ta on tõstatanud. Ta on väitnud, et kui tema süüdimõistmine tähendaks NSA programmide radikaalset revideerimist, on ta enam kui valmis karistust kandma.

Vähesele kuraasile ning tagasihoidlikule natuurile vaatamata on Snowdenist saanud postmodernse maailma kangelane. See on maailm, kus jutt kurjuse telgedest või mustadest ja valgetest jõududest kõlab küüniliselt ning anakronistlikult. Ajaloo lõpus on just Ameerikast saanud riik, mille juhid ammutavad ideid Orwelli düstoopilistest nägemustest, andes jätkuvalt valjuhäälselt mõista, et inimõigusi rikutakse mujal. Seda, mis toimub kodumaal, nimetatakse osaks terrorivastasest võitlusest, kus kõik vahendid on lubatud. Selle lihvitud hirmuretoorika õnge langes omal ajal ka Snowden, kes astus 2004. aastal sõjaväkke kindlas teadmises, et Ameerika ülesandeks on vabastada maailm terrori ja rõhumise küüsist. Lahinguväljale ta siiski ei jõudnud, sest murdis väljaõppe käigus mõlemad jalaluud.

Tagasilöökidele vaatamata põles Snowden jätkuvalt soovist aidata oma kodumaal ülemaailmset julgeolekut tagada. Selleks avanes tal peagi võimalus USA luureagentuuride heaks töötades, kus temast sai kiiresti hinnatud küberturbe ekspert. Nähes aga seda, kuidas pärast 9/11 sündmusi oli järjest rohkem CIA ja NSA tegevusi suunatud siseriikliku andmeside kogumisele, hakkas idealism Snowdenis järele andma. Täielikult illusioonist vabanemiseks tuli pettuda rahu- ja lootussõnumiga võimule tulnud Obama administratsioonis. Snowden lootis, et demokraadist president hakkab reformima ka luureorganisatsioonide tegevust, kuid kui midagi üldse muutus, siis ainult halvemaks.

Kui Snowden kuulis 2012. aastal NSA juhi Keith Alexanderi kõnes lauset „Me ei hoiusta andmeid Ameerika kodanike kohta”, millele sekundeeris kõigest paar kuud hiljem kongressi avalikul istungil USA rahvusliku luure direktor James Clapper väitega, et NSA ei kogu ameeriklaste kohta mingit tüüpi andmeid, olid need valedest läbiimbunud sõnavõtud tema jaoks lõplikuks sütikuks. Seestpoolt mäda süsteemi reformimine tundus talle võimatu. Isegi kui tema kaastöötajad taunisid sisimas NSA praktikaid, polnud neil vähimatki autoriteeti muutuste nõudmiseks. Pealegi polnud Snowden 2013. aastal enam otseselt ühegi riikliku luureorganisatsiooni palgal, vaid töötas allhanget tegeva Booz Allen Hamiltoni ridades.

Oma edasise tegevusplaani väljatöötamisel võttis Snowden eeskujudeks endised kolleegid NSAst, vilepuhujad Thomas Drake’i ja William Binney. Samuti kasutas ta oskuslikult ära tagantjärele tarkuse privileegi, nähes kõrvalt, kuidas Ameerika valitsus vilepuhujaid vaigistab ning paralleelselt lekitajatega koostööd teinud ajakirjanikke ähvardab. Snowden mõistis, et laiaulatusliku debati algatamiseks ei piisa mõne üksiku infokillu paljastamisest. NSA meetodid tuleb täies hiilguses päevavalgele tuua. 1,7 miljonit dokumenti, mille Snowden väidetavalt ajakirjanikele üle andis, näitavad tema tegevuse mastaapsust. See arv lõi esialgu rivist välja isegi Ameerika luureorganisatsioonide esindajad.

Toetajate ring laieneb

Kaks ja pool aastat hiljem on sobilik küsida, kas Snowdenil õnnestus avalik diskussioon soovitud voolusängi juhtida? Kas tema paljastustest alguse saanud arutelud on toonud endaga kaasa ka suunamuutuse globaalses poliitikas? Esimesele küsimusele võib kahtlemata jaatavalt vastata, mis tuleneb juba ainuüksi asjaolust, et ajakirjanikel on Snowdeni lekitatud dokumentide läbitöötamine aega võtnud. Siiani tilgub aeg-ajalt avalikkuseni uut infot.

Teiseks naudib Snowden vilepuhuja kohta harukordset tähelepanu – teda ei sega kohtuprotsessid ning ka tema demoniseerimine on ameeriklastel ebaõnnestunud. Kui kodumaal suhtub Snowdenisse negatiivselt 64% rahvast, siis Euroopas nähakse teda palju positiivsemas valguses. Prantsusmaal, Hollandis ja Hispaanias on tema „toetusreiting” 80%, Itaalias ja Saksamaal suisa 84%. Valitsusi peaks eriti murelikuks tegema Y-generatsiooni soosiv suhtumine Snowdenisse. Isegi Ameerikas on 18–34-aastaste vanusegrupi arvamus temast positiivne. Noorte jaoks asetsevad punased jooned privaatsusküsimustes hoopis mujal.

Valge Maja plaan taandada NSA skandaal Snowdeni personaalküsimuseks ning seejärel isiklike rünnakute kaudu teema päevakorralt maha võtta pole õnnestunud. Kui riigijuhtide tasandil arutatakse Snowdeni kaasust kulisside taga ja meediale kedratakse päheõpitud vastuolulist PR-teksti, milles taunitakse paralleelselt NSA jälgimisprogramme ning Snowdeni paljastusi, siis inimõiguslased, meedia ja ülikoolid on Snowdeni juba ammu omaks kuulutanud. Alates 2014. aastast kuulub ta Vaba Pressi Ühenduse (Freedom of the Press Foundation) nõukogusse, samal aastal valiti ta Glasgow’ Ülikooli rektoriks ning lisaks määrati ta Berliini Vaba Ülikooli auliikmeks. Viimased kaks on vägagi sümboolsed ametikohad, sest otseseid töökohustusi Snowdenil nende positsioonidega ei kaasne.

Pendel on hakanud pöörama Snowdeni kasuks ka Brüsselis, kus võeti möödunud aasta oktoobris napi häälteenamusega (285 : 281) vastu resolutsioon, mis kutsus Euroopa Liidu liikmesriike üles loobuma kriminaalsüüdistustest Snowdeni vastu ning kaitsma teda juhul, kui mõni võõrriik avaldab soovi tema väljaandmiseks. Sisuliselt kvalifitseerub see küll lihtsalt nõuandena, mis kahvatub Ameerika tingimisjõu kõrval. Samas on loogiline, et tänu infotehnoloogia vahenditele jätkuvalt pidevalt ning positiivselt pildis olev Snowden muutub avalikkuse silmis ebaõiglaselt kannatanud märtrifiguuriks, mis omakorda võimaldab ka poliitikutel teha üha julgemaid sümboolseid žeste Snowdeni suunas.

Eestkõneleja

Ameerika ametivõimud tühistasid Snowdeni passi sobivalt hetkel, kui tema lennuk maandus Moskva Šeremetjevo lennujaamas. Ilmselt lähtuti kalkulatsioonist, et sundides Snowdenit jääma paigale „vaenlase territooriumile”, aitab see põlistada narratiivi temast kui välisluure agendist, kes müüb vaenulikele riikidele konfidentsiaalset luureinfot. Samuti näib tõenäoline, et Moskva-eksiili peeti vajalikuks Snowdeni hääle summutamiseks. Kumbki kalkulatsioon pole nüüdseks täppi läinud. Süüdistused spionaažis pole tõestust leidnud ning ainus teadaolev kord, kui Snowden vaenlase käsilase rolli mängis, pärineb ühelt Putini pressikonverentsilt, kus ta ilmselgelt võimude ettekirjutatud küsimusi esitas.

See, mis pidi olema isolatsioon eksiilis, on muutunud avalikest esinemistest, intervjuudest ja koostööprojektidest pungil virtuaaleluks. Snowdeni advokaadi Ben Wizneri väitel elab tema kaitsealune väga tihedat elu. Näiteks Snowdeni 2015. aasta maikuu kalendrisse mahtusid videoesinemised Princetonis, Stanfordis, konverentsiettekanded Norras, Austraalias ja Itaalias ning küsimuste ja vastuste ring Ecuadoris, mis järgnes temast vändatud dokumentaalfilmi „Citizenfour” linastusele. Väidetavalt elatubki Snowden avalikest esinemistest, mille tasud võivad ulatuda kuni 10 000 dollarini.

Ennast auditooriumile üksnes hääle ja videopildi vahendusel ilmutavast Snowdenist on saanud omamoodi konverentsi-simulaakrum, kelle füüsilist distantsi on püütud samuti tehnoloogiliste abivahenditega korvata. Näiteks tegi 2014. aasta TEDi konverentsil debüüdi nn Snowdenbot. See on ratastel liikuv seadeldis, mida Snowden saab oma arvuti klaviatuurilt juhtida ning mille pead asendab videoekraan. Snowdenbot võimaldab ruumilisi barjääre ületades distantsilt seltskonda sulanduda, kuid seda saab kasutada väga edukalt ka Snowdeniga selfie tegemiseks. Ühelt poolt on Snowden kerkinud konverentside staariks tänu teda ümbritsevale skandaalsele infofoonile ning salapäraloorile, teisalt räägib Snowden teemadest, mis lähevad kuulajatele korda.

Möödunud aasta septembris avaldatud nn Snowdeni lepingu (Snowden Treaty) esialgne visand näitab, et tema praegusel tegevusel on kaks selget fookust. Esiteks töötab ta selle nimel, et vilepuhujatele oleks tagatud paremad õigused, kui seda võimaldab praegune rahvusvaheline seadusandlus. Näiteks on lepingus kirjas punkt, et allakirjutanud riigid peavad kaitsma vilepuhujaid ka nende riikide tegutsemise eest, kes ei ole lepet ratifitseerinud. See muudaks otseselt Snowdeni enda olukorda turvalisemaks. Teiseks on see katse luua rahvusvahelist raamdokumenti, mis piiraks valitsus- ja luureasutuste jälitusvõimekust ning kohustaks arvestama uute seaduste ja programmide väljatöötamisel internetikasutajate õigustega privaatsusele ning andmekaitsele. Lisaks lubavad lepingule allakirjutanud riigid muuta oma jälitustegevust avalikkuse ees läbipaistvamaks.

Panustab tehnoloogiale

Lepingus sõnastatud ettepanekutele vaatamata on Snowden skeptiline, et tema osutatud probleemidele leiduks poliitiline lahendus, sest isegi kui Ameerika otsustaks praegu võtta vastu kõige eeskujulikumad seadused oma kodanike privaatsuse tagamiseks ning piiraks luureagentuuride tööd, ei kohusta see Hiinat ega teisi riike samaga vastama. Nii jääb tõepoolest üle loota ainult sellele, et kunagi võetakse küberruumi tarbeks vastu inimõiguste deklaratsioon, mida austavad kõik riigid.

Snowdeni arvates leidub igale poliitilisele probleemile ka tehnoloogiline lahendus ja ennekõike tuleks just viimasele panustada. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et tulevikus kaitseksid standardid, mis on süsteemide arhitektuuri aluseks, juba iseenesest kasutajaid riikide omavolilise nuhkimise eest. Praegu toimub risti vastupidine. Näiteks NSA programmi Bullrun kaudu loodeti varjatult tehnoloogiaettevõtteid mõjutada, et need disainiksid oma toodetesse „tagaukse”, mis võimaldaks NSAl isegi krüptitud andmetele ligi pääseda.

Snowdeni krüptofilosoofia nurgakiviks on teatav kodanikuallumatus. Ta usub, et muutes krüptimise universaalseks standardiks, võime juba praegu riiklike jälgimisprogrammide haardest vabaneda. Hardcore liberaalina kaitseb Snowden sõnumside krüptimisõigust Ameerika põhiseaduse esimese paragrahviga. Kas aga olukorda, kus oma põhiõiguste kaitsmiseks tuleb kodanikel õppida ära krüptimine, saab pidada normaalseks? Selles valguses ootavad paljud õigustatult, et Snowden vajutaks julgemalt poliitilise reformi pedaali.

USA kannatab, aga ei tegutse

Kuigi NSA jälgimisprogrammid on pälvinud üleüldist rahvusvahelist hukkamõistu ja Snowdenit nimetatakse teatud ringkondades rahvuskangelaseks, tõuseb tema paljastustest reaalselt tulu alles siis, kui nördimusavaldused vormuvad poliitilisteks otsusteks. Laiapõhjalisi diskussioone selle üle, kuidas ühendada õigus privaatsusele küberruumi järjest laialdasema patrullimisega, pole riigid siiski algatanud. Segane on seegi, kes ja kuidas peaks sellist arutelu juhtima. Snowdeni afäär on põhjustanud Ameerikale korvamatut mainekahju ning muudab USA näpuvibutused autoritaarsete režiimide suunas jõuetuks. Pigem kannustavad need Hiinat ja Venemaad oma kübermusklit kasvatama, kasutades Snowdenit läänemaailma ees kilbina, et teha halva mängu juures head nägu. Ekspertide hinnangul ongi selline stsenaarium juba käiku läinud, sest hiinlaste küberrünnakute arv on alates 2013. aastast järjest kasvanud. Diplomaatilistel kohtumistel piisab hiinlastel aga ainult Snowdeni nime mainimisest, et tõestada oma moraalset üleolekut ameeriklaste ees.

Valusalt on luureskandaal mõjunud ka NSAga koostööd teinud Ameerika telekommunikatsiooniettevõtetele, kes on kaotanud seeläbi rahvusvahelisel turul oma konkurentsieelise. Kui varem said Google, Facebook ja Yahoo! väita, et nad annavad NSAle andmeid üle üksnes juhul, kui agentuur esitab selleks kohtuorderi, siis Snowdeni lekitatud dokumentidest ilmneb, kuidas NSA kogub tagaselja andmeid ka näiteks fiiberoptilistest kaablitest. NSA elu teeb siin lihtsamaks koduväljakueelis: 2002. aastal läbis USAd 99% interneti ribalaiusest ja 33% maailmas tehtud telefonikõnedest. Omavolilise nuhkimise vältimiseks on näiteks Saksamaa, Brasiilia ja India kaalumas regulatsioone, mis piiraksid informatsiooni liikumist ning kohustaksid hoidma andmeid kohalikes serverites. Samuti on näiteks Saksamaa valitsus katkestanud lepingu internetiteenuseid pakkunud Verizoniga ning Brasiilia otsustas tellida 4,5 miljardi dollari väärtuses lennukeid Boeingu asemel Saabilt. Mõlema otsuse puhul viidati NSA skandaalile.

Ühe uuringu kohaselt plaanib veerand rahvusvahelistest ettevõtetest viia oma andmed Ameerikast välja. Seetõttu on mõistetav, miks kõige enam kannatavad Snowdeni efekti tõttu pilvetehnoloogiaid pakkuvad kompaniid, nagu Cisco. Hinnanguliselt on Ameerika ettevõtted kaotanud tänu Snowdenile nüüdseks ligi 180 miljardit dollarit. Positiivse poole pealt on see sundinud ettevõtteid panustama rohkem turvariskide maandamisse. Ühtlasi on seni valitsusega käsikäes töötanud Silicon Valleyst saanud muutuste eestkõneleja. Kui mängus on kasumimarginaalid, siis ollakse valmis valitsusele survet avaldama. Näiteks on Apple asunud võitlusse Suurbritannia plaanide vastu tõhustada luureagentuuride tegutsemisvõimekust. Google, Facebook, Yahoo! ja Microsoft otsustasid võtta pärast programmi PRISM avalikustamist ette kohtutee ning nõuavad nüüd, et neil oleks lepingutest tulenev õigus esitada oma kasutajatele NSA tehtud päringute kohta rohkem infot. Usalduse suurendamiseks annab järjest rohkem ettevõtteid välja nn „läbipaistvuse raportit”, milles tuuakse enamasti välja valitsusasutuste infopäringute arv ja see, mitut kasutajakontot päringud puudutasid.

Oma tegevuse kohta on hakanud esitama avalikkusele sarnaseid raporteid viimaks ka NSA. Kuni Snowdeni afäärini oli NSA aruandluskohustus isegi seadusandja ees pelgalt formaalne. Alles avalikkuse kõrgendatud tähelepanu alla sattudes hakati numbreid kokku lööma ja avastati, et oma kodanikke massiliselt jälgides on suudetud avastada täpselt null terroristi. Ometi on USA kongress pikendanud alates 2001. aastast seitse korda järjest Patriot Acti paragrahvi 215, mis võimaldab NSAl koguda metaandmeid telefonikõnede kohta, ilma et pikendamisotsusele eelnevalt oleks kordagi üldse küsitud, kas selline andmekogumine on ka tulemuslik. Möödunud aasta 1. juunil jättis senat paragrahvi pikendamata. See on seni Snowdeni suurimaks siseriiklikuks võiduks.

Radikaalse reformimise asemel on Obama administratsioon NSA tiibu üksnes veidi kärpinud. Päev pärast Patriot Acti aegumist vastu võetud Freedom Act on selle ehedaks tõestuseks. Algselt sisaldas see reformipakett peale telefoniside pealtkuulamise lõpetamise ka ettepanekuid lisada NSA nõudeid menetlevasse FISA salakohtusse ekspert privaatsusküsimustes, lubada suurfirmadel avaldada NSA päringute kohta detailsemat infot ja piirata programmi PRISM. Lõpuks roogiti kõik nimetatud ettepanekud välja, mistõttu fikseeriti põhimõtteliselt praegune status quo.

So what?

Paljude Snowdeni kriitikute jaoks on ta põhjustanud tormi veeklaasis. Valitsused on nuhkinud üksteise taga aegade algusest saati ning infoühiskond pakub selleks lihtsalt rohkem võimalusi, millega tuleb paratamatult arvestada. Pealegi pole nende väitel NSA puhul tegu KGB või Stasi masti organisatsiooniga, mis tõepoolest püüdlesid selle poole, et lugeda kõiki erakirju. Samuti peab NSA küsima erinevalt autoritaarsete režiimide julgeolekuorganitest andmete kogumiseks luba kohtult. Juriidiliselt on küll kõik korrektne, kuid kui kohus annab loa üheksakümne üheksal juhul sajast ning aruandluskohustus poliitikute ees sisuliselt puudub, siis võib omasoodu kujuneda üsna düstoopiline reaalsus.

Selle näiteks on Snowdeni lekitatud materjalidest pärinev info poliitradikaalide kohta, kelle pornotarbimise harjumusi NSA monitoorib. Avalikuks tulnud memo kohaselt plaanis NSA õõnestada neid andmeid kasutades kriitikute reputatsiooni. Terrorivastase võitluse tööriistad võivad muutuda nõnda hõlpsalt vahendiks poliitiliste oponentide diskrediteerimiseks. Poliitiliste ambitsioonide kõrval võib andmemassiivide väärkohtlemist põhjustada ka inimlik nõrkus. Kuna NSA palgal on erinevate andmete kohaselt ligi 40 000 töötajat (täpset numbrit hoiab NSA saladuses), siis statistiliselt on üpriski tõenäoline, et mõni neist nuhib tagaselja oma elukaaslase, endise partneri või armukese järele. Säärane praktika on luureasutustes nii tavapärane, et sellele on suisa eraldi nimetus välja mõeldud – LOVEINT.

Snowdeni missioon on sundida valitsust avalikkusele seletama, miks ja kuidas nad inimeste andmeid koguvad. Tema hinnangul on kasutatud terrorivastast sõda suitsukattena, et autoriseerida tegevusi, millele muidu avalikkuse mandaati poleks saadud. Kui informeeritud ja avatud arutelu käigus otsustatakse, et programmid, nagu Mainway, Fairview ja Tracfin, on tõepoolest vajalikud ning turvalisuse tagamiseks tuleb privaatsusest loobuda, siis so be it. Kui aga keegi ütleb, et teda jätab valitsuse nuhkimistegevus külmaks, sest tal pole midagi varjata, annab ta vabatahtlikult ära osa oma põhiõigustest. Sellist suhtumist peab Snowden lubamatuks: „Mitte kodanik ei pea riigile tõestama oma õigusi, vaid riik peab tõestama, et tal on õigus neid riivata.”

Võib olla üsna kindel, et avalik debatt järelevalveühiskonna piiride kohta tuleb varem või hiljem. Kui riigijuhid ei suuda seda alustada, hüppab pimedast nurgast välja järgmine Snowden (väidetavalt on see juba juhtunud). Kummati suurendavad luureagentuuride kasutatavad tehnoloogiad üksikisikute võimalusi süsteemile vastu töötada. Snowden on võrrelnud moraalseid dilemmasid, millega arvutiteadlased praegu silmitsi seisavad, kahtlustega, mida aatompommi leiutamine tõi kaasa füüsikutele. See, kuidas infoühiskond „atomaarse momendi” lahendab, on meie ajastu üks põletavamaid küsimusi.