Demokraatiat ohustavad kaks väärarusaama: ühte esindavad härrad, kes käsitlevad ühiskonda orgaanilise tervikuna ja hindavad kodurahu, teist luuserid, kes võimendavad väärtuspõhist klassivõitlust. Kui esimene summutab poliitilise konflikti, siis teine ajab selle äärmusesse.

Valitud pealkiri peaks olema avatud erinevatele tõlgendamisvõimalustele. Esimese lugemisviisi järgi oleks kõne all meie härrad ja meie luuserid, s.t üks ühtne „meie”. Kõigile erimeelsustele ja sotsiaalsetele lõhedele vaatamata on püsivalt silmapiiril seesama rahvas. Tähtis on orgaaniline, jagamatu tervik. Sellest tulenevalt vaadatakse sotsiaalpoliitilisi ebavõrdsusi „loomulike” etteantustena. Need, kes astuvad „loomupärase” korra vastu, astuvad rahva vastu. Ühiskondlikku harmooniat õõnestavad pahatahtlikud tülinorijad ning reeturlikud provokaatorid. Pealkiri kätkeb aga ka alternatiivset lugemisviisi, mis rõhutab vastupidi eelmisele hoopis härrade ja luuserite konflikti. Klassierinevused võtavad sel juhul lõppude lõpuks kosmilise hea ja kurja vahelise võitluse mõõtme, mistõttu ei saa enam juttu olla ühtsest rahvast. Kumbki tõlgendamisviis ei ole kooskõlas demokraatia ideaaliga. Edasine arutlus selgitab mõlemat seisukohta Eesti näitel.

Klassivõitluse taassünd

Ajalooline kogemus seletab mingil määral, miks diskussioonid marksismi ümber ei näita Eesti ühiskonnas vaibumise märke. Aeg-ajalt ilmub harivaid ja põnevaid arvamusavaldusi, milles võrreldakse näiteks kommunismi ja natsismi kuritegusid, marksismi ja valgustust. Üldjuhul harrastatakse „vasakideoloogia” märkide otsimist kodus ja võõrsil. Salakavala marksismi võrseid paljastatakse ja üritatakse juba eos välja juurida. Võtan need mängureeglid rõõmuga omaks eesmärgiga panustada sellesse populaarsesse ettevõtmisesse. Üllatuseks selgub, et kõige eesrindlikumad marksistid on tänapäeval kõige käremeelsemad „kultuurimarksismi” kriitikud.

Selleks et mainitud juhtmõte ei jääks tühipaljaks sajatuseks, nagu sõimusõna „fašist”, peame loobuma käibetõest, et nüüdisaja poliitmaastikul ei paku pidevat orientiiri enam klassikaline skaala „vasak-parem”.[1] See Prantsuse revolutsiooni ajast pärinev eristus olevat ennast ammendanud. Arvatakse, et ühiskondlikus korralduses, võimusuhetes ja enesemääratluses on toimunud fundamentaalne nihe, mistõttu määravaks loetakse hoopis liberaalide-konservatiivide erimeelsused. Küllap on selles veendumuses oma tõetera, ent murrangu asemel oleks võib-olla viljakam näha järjepidevust ehk klassikalise konflikti teisenemist, ümbermõtestamist ajas ja ruumis. Parem- ja vasakpoolsus ei ole kivisse raiutud mitteajalooline, objektiivne ja ideaalne eristus. Põhiküsimus on, kuidas avaneb vasak- ja parempoolsuse mõte konkreetses ajaloolisgeograafilises kontekstis.[2]

Lugematutel põhjustel ei ole enam mõttekas kõneleda proletariaadist 19. sajandi industriaalse töölisklassi võtmes. Ei ole olemas deterministlikke majandusseadusi, millele toetudes saaks piiritleda selgelt proletariaadi ja kodanluse, luuserid ja härrad. Võib-olla moodustavad moodsa aja „töölisklassi” juhutöölised, osalise tööajaga töötajad, renditöölised jne. Võib-olla on meil tegemist ühiskonnasegmendiga, kes hääletas 2016. aasta presidendivalimistel Trumpi poolt USAs, Brexiti poolt Suurbritannias, Marine Le Peni poolt Prantsusmaal jne. Üldjuhul on tegu inimestega, kes on kaotajad (või näevad ennast nendena) üleilmastuvas majanduses ja sotsiaalkultuurilistes muutustes.

Eestis kõneleb nimetatud valijate nimel kõige selgemini Eesti Konservatiivne Rahvaerakond (EKRE). Olgugi et EKRE seisukohad sarnanevad mõnes punktis sotsialismiga (nt riiklikud investeeringud), ei ole majanduspoliitilised sõlmküsimused enam niivõrd tähtsad. Kaalukeeleks on pigem rahvuskultuur ja -identiteet. Klassikonflikti tulipunktis on väärtused. Kaitstes traditsioonilisi väärtusi alates perekonnast kuni suveräänse rahvusriigini, on EKREl õnnestunud koguda toetust maainimeste, vaesemate ja mitteprivilegeeritute seas, s.t nende hulgas, kes moodustasid kunagi potentsiaalse sotside valijaskonna. Seevastu härrade väärtusi püüab esindada kõige häälekamalt Sotsiaaldemokraatlik Erakond (SDE).

EKRE juhtfiguurid Mart ja Martin Helme esinevad isamaa patriootidena, tõsihingeliste rahvuslastena, traditsiooniliste väärtuste kaitsjatena. Vastased kasutavad nende kohta avalikus diskursuses selliseid sajatusi nagu „fašistid”, „terroristid”, „ajukahjustusega idioodid”, „homofoobid”, „ksenofoobid” jne. Härrassotsid hindavad seevastu üle kõige edumeelsust, sallivust, avatust, liberaalsust, koostööd jne. Vastaspool sildistab härrasid hoopis „kodumaa reeturiteks”, „silmakirjateenriteks”, „internatsionalistideks”, „estofoobideks”, „rahvusriigi vaenlasteks” jne. Sotsid apelleerivad härrade „progressiivsetele” väärtustele ja EKRE luuserite tagurlikele väärtustele.

Rahvuskonservatiivid on ümber hinnanud härrasrahva universaalsed humanistlikud väärtused: globalism asendatakse lokaalsusega, Euroopa ühishuvid rahvuslikega, individualism „kollektivismiga”, liberaalne demokraatia suveräänsusega jne. EKRE ja SDE väärtused on seega defineeritud teineteisele vastandamise kaudu. Sel põhjusel jäävad aga härrad ja luuserid omavahel lahutamatult seotuks. Kokkuvõttes ei ole Helmede rahvuskonservatiivsed väärtused midagi muud kui pahupidi kultuurimarksism.[3] See avaldub iseäranis suhtumises demokraatiasse.

Eksperdid versus tegudeinimesed

Herrendemokratie seisab silmitsi mitme paradoksiga. Üks nendest on järgmine: mida rohkem härrad soovivad kehastada universaalseid ja progressiivseid väärtusi, seda enam jääb mulje, et tegelikult kaitstakse vähemuse huve ja väärtusi. See on too vähemus, kes tuletab pidevalt meelde taasiseseisvunud Eesti kõrgeid kohti kõikvõimalikes edetabelites, tihedat lõimitust Lääne institutsioonidega. Eesti liikuvat kindlalt edasi õigel kursil. Seejuures unustatakse, et eduga ei ole automaatselt kaasnenud laiemat ühiskondlikku solidaarsust. Paljude silmis on härradel, eriti rikkuritel, kerge pidada ilukõnesid ja moraaliloenguid humanismist, õilsatest väärtustest. Tahumatutele matsidele õpetatakse ainuõigeid väärtusi ja sobivat eluviisi. Selline moraliseeriv hoiak jätab mulje, et lihtrahvast peetakse ohtlikuks ja ettearvamatuks pööbliks. Seetõttu peab riigivalitsemise raske koorma jätma ekspertide kanda. Veelgi enam, needsamad liberaalid laulavad ilusaid kiidulaule vabadusele, suutmata seejuures pakkuda tõsiseltvõetavaid alternatiive. Vali, keda tahad, saad ikka vana hea tervemõistusliku jutu „riigieelarve tasakaalust”, „konkurentsivõimest”, „kokkuhoiust” jne. Valijatele on jäetud mulje, et valikuvabadust sisuliselt ei eksisteeri. Fundamentaalsed muutused ei ole võimalikud ja mõeldavad. Liberaalsete vabaduste sildi all müüakse innukalt paternalistlikku hoolekannet (nt alkoholipoliitika).

Ka ekrelased on retoorikas tulihingelised demokraadid. Rahvahääletus, rahvaalgatus ja presidendi otsevalimine on need imerohud, mis peavad aitama „oligarhilist” süsteemi demokratiseerida ja vältima poliitilise eliidi võõrandumist rahvast. Kritiseerides halastamatult liberaalse demokraatia aluspõhimõtteid, kiidetakse õhinaga otsedemokraatia voorusi ja potentsiaali. Rahvas peab võimu korrumpeerunud eliidi käest tagasi võtma. Seejuures arvatakse, et just nimelt EKREl on eriline side rahvaga, tema „tegelike” soovide ja ideaalidega. Häda korral ulatab abikäe Ühiskonnauuringute Instituut, mis fikseerib faktilise täpsusega rahva seisukohad, näiteks homoabielude küsimuses. Üle kõige soovitakse olla rahva arvamuse ja tahte autentne hääletoru. Nii ei ole Henn Põlluaasa sõnul SDE ja EKRE konflikti puhul tegemist mitte kahe partei, vaid hoopis kogu rahva ja radikaliseerunud „estofoobse” vähemuse vastasseisuga.[4] Sel viisil mõistetud rahvas ei ole tegelikult mitte midagi muud kui enamus, kelle hulgast arvatakse tõenäoliselt välja ebasobivad, „moraalselt degenereerunud” elemendid.[5] Sellisel „bolševistlikul” seisukohal on oma võlud. Erinevalt härradest paistavad Helmed autentsete, otsekoheste tegudeinimestena. Sõnavabadust ja teisi vabadusi ohustavat hoopis liberaalidest kosmopoliidid, kes tahavad kehtestada „õigete” väärtuste repressiivse diktatuuri (nt vaenukõne keelamine).

Hakkab silma, et poliitiline jõud, mis soovib kõneleda rahva nimel, kasutab iroonilisel kombel oskuslikult vähemustele iseloomulikku retoorikat. Helmed kujutavad ennast süütute ohvritena, keda ründavad raevukalt igast võimalikust suunast kurjad ja salakavalad vastased: mitteobjektiivsed meediaväljaanded ei kajasta EKRE tegemisi ja vaateid positiivselt; kontrollile mittealluv õigussüsteem on usurpeerinud seadusandliku võimu; nn süvariik tungib õigusvastaselt kodanike igapäevaellu; Brüssel surub peale mõttetuid direktiive, mis kiidetakse orjameelselt heaks; jõustruktuurides võimutsevad vaenlase vaenulikud käsilased; vasakliberaalsed väärtused on kehtestanud repressiivse diktatuuri, mis hävitab rahvuskultuuri ja -riiki. Tundub, et säärast ohvrimentaliteeti kannustab tagant hirm, et eestlased võivad ükskord osutuda Maarjamaal vähemuseks. Rahvuskonservatiivne enamus (kui sellest saab üldse rääkida) mõistab ja kujutab ennast juba fiktiivselt ette kannatava vähemusena.

Demokraatia mandumine malakaks

See, mida niiviisi kogetakse, on rahvusidentiteedi haavatavus ja sattumuslikkus. Küsimus on, kuidas antud olukorda mõtestada ja üleilmastuva maailma väljakutsetega toime tulla. Helmede välja pakutud lahendustest hõngub ebakindlust, paanilisust ja närvilisust. Selleks et rõhutada, fikseerida ja demonstreerida avalikult oma ehteestlaslikkust, on Helmed loonud müütilise vaenlasekuju – vasakliberaalse tondi. Selline rahvuslus on iseloomult reaktiivne natsionalism, mis reageerib impulsiivselt ja agressiivselt välistele sündmustele ning stiimulitele. Sellistes reageeringutes (nt pagulasküsimus) ilmneb soov pöörduda maailmast ära, endasse kapselduda ja nautida fiktiivset suveräänsust. Olgugi et püütakse esineda isamaa päästjatena, avaldub Helmede sõnades sümptomaatiliselt rahvusluse allakäik.

Selle allakäigu märgid vaatavad vastu leheveergudelt. Heaks näiteks on Peeter Espaki sõnavõtud, mis tuginevad „hea” tervemõistusliku ehk „loomupärase” konservatiivsuse ja „kurja” vasakliberaalse ideoloogia eristusele. Nii paljastatakse upsaka järjekindlusega (vasak)ideoloogia ilminguid poliitikas, teatris, akadeemias, kirjanduses, televisioonis, kultuuriväljaannetes jne. Stalinistlikul kombel tahetakse välja juurida salakavalad „rahvavaenlased”. Ühe lihtsa, ent äärmiselt küsitava liigutusega loetakse kahjulikuks kõik see, mis ei ole kooskõlas müütilise rahva esteetilise maitse ja sotsiaalpoliitiliste põhihuvide ning ellujäämisinstinktiga. Selle asemel et tunnistada sotsiaalpoliitilist mitmekesisust, arvamuste paljusust ja lepitamatuid vastuolusid, mis lõpuks teevad ühest kultuurist kultuuri, tahetakse kultuurielule kehtestada kindlad tegevusraamid. Väike rahvas, kelle eesmärk olevat saada vaimult suureks, ähvardab tasahilju hääbuda väiklases vaimuväiksuses.

Tänapäeva klassivõitluses on oluline, mida keegi parajasti tulihingeliselt väärtustab. Luuserite ja härrade manihheistlik väärtuskonflikt lõhestab ühiskonna sallijaskonnaks ja vihkajateks. Seetõttu ähvardab kaduda avalik ruum, kus alternatiivsed nägemused võiks sütitada poliitilise konflikti. Demokraatia mandub malakaks, millega saab diskvalifitseerida ja kompromiteerida poliitilisi vaenlasi. Demokraatia, mõistetuna sõna-sõnalt rahvavõimuna, ei tähenda vähemuse võimu enamuse üle ega ka enamuse võimu vähemuse üle. Vähemus ja enamus eraldivõetuna – ja ka matemaatiliselt liidetuna – ei ole mitte kuidagi rahvas. Herrendemokratie progressiivne ehk vähemusi väärtustav kuvand baseerub peenelt varjatud eksklusiivsusel ja EKRE majoritaarne „rahvademokraatia” rajaneb robustsel eksklusiivsusel. Esimese ilukõnede tagant vaatab vastu demokraatiavaenulikkus ja teise otsedemokraatia kiiduväärt ideaalide tagant „enamuse türannia”.

Sa oled ise süüdi, luuser!

„Igaüks on oma õnne sepp,” on turuliberaalide seas aabitsatõeks saanud vanasõna. Arvatakse, et edu toob peaasjalikult ainult igaühe enda tublidus, visadus, töökus ja andekus. See tähendab sealhulgas seda, et igaüks peab oma ebaõnnes ja läbikukkumistes süüdistama esmajärjekorras iseennast. Teiste süüdistamine ei ole kohane ja moraalne. Igaüks peab ise vastutama oma tegude ja tegematajätmiste eest. Seetõttu sobib see truism meie härrade lipukirjaks.

Täpsustuseks lisatakse, et vabaturg on neutraalne mehhanism, mis selgitab välja kõige tublimad, edasipüüdlikumad, targemad ning teiselt poolt rumalad, laisad jne. Turuloogika premeerib tublisid ja karistab andetuid. Vabaturumajandus, mis toimib vastavalt kokkulepitud reeglitele ja kõrvalise sekkumiseta, olevat seepärast õiglase ühiskonnakorralduse põhieeldus. Sellistes tingimustes peavad justkui iseenesest õitsema indiviidide vabadused, õigused ja demokraatlikud väärtused.

Sellest, mida need õilsad, ent abstraktsed veendumused praktikas tähendavad, annab aimu see, kuidas härrad suhtuvad meeste-naiste ebavõrdsesse kohtlemisse tööturul. Jürgen Ligi, Reformierakonna turufundamentalist, kommenteerib seda nõnda: „Ametialane segregatsioon on tõsiasi. See algab juba erialade valikust. Mehed ja naised on erinevad, naised on vähem riskialtimad, teevad teistsuguseid valikuid. Naised on ka karjääritegemises ettevaatlikumad. Sealt need asjad hakkavad ja seal on ka oma positiivne külg.”[6] Palgalõhe on järelikult tingitud sugupoolte vabadest valikutest, erinevatest käitumismustritest. Turuosaliste vabad valikud produtseerivad paratamatult ebavõrdsust. Tegemist on valikuvabaduse positiivse ja edasiviiva kõrvalnähtusega.

Antakse mõista, et ähmase sotsiaalse õiguse nimel või mõnel muul üllal põhjusel ei ole õige sekkuda tööturu ja turumajanduse kui sellise toimimisse. Kõik, kes on mingil põhjusel strukturaalselt ebavõrdses positsioonis, on härrade meelest oma hädades ise süüdi. Luuserid peavad vaatama peeglisse. Kreeka võlakriis avab sellise poliittehnoloogia perverssemad tahud. Ometi ei ole mõttekas eitada, et isiklikud valikud mängivad tähtsat rolli töös ja elus laiemalt. Samas ei suuda mitte keegi ka parema tahtmise korral vastutada probleemide eest, mis tulenevad sotsiaalkultuurilistest eelarvamustest, rahvusvahelise kaubandussüsteemi tasakaalutusest, finantsturgude irratsionaalsest käitumisest, kinnisvaraturgude mullidest jne. Vaadates asju makromajanduse perspektiivist, ei saa ebavõrdsust personaliseerida, taandada inimfaktorile.

Turufundamentalistidel on selle tõdemusega raske leppida. Meetmed, mille eesmärk on tagada võrdne kohtlemine, sotsiaalselt tasakaalustatud areng ning ühiskondlik solidaarsus, kahjustavad nende meelest vabaturumajandust ja riivavad indiviidide otsustamisvabadust. See, mida meie liberaalsed konservatiivid soovivad maha vaikida, on tõsiasi, et vabaturg ei ole mingi loomulik, objektiivne etteantus. See ei teki ühel heal päeval spontaanselt eimiskist. Vabaturumajanduse tõrgeteta toimimiseks on tarvis täita sotsiaalpoliitilised juriidilised eeltingimused, kehtestada ühtsed regulatsioonid jne. Lühikese mäluga härrad sooviksid selle tõsiasja unustada.

Poliitilise konflikti summutamine

Taibukamad nõustuvad ja lisavad, et seal, kus on toimivad turumehhanismid, „tekib kohe hierarhia, sest iga mäng on ühtlasi nii kooperatiivse kui konkureeriva loomuga ettevõtmine”.[7] Sedasi võrdleb Hardo Pajula vabaturumajandust mänguga, kus keegi ei riku kehtestatud reegleid. Mängijad konkureerivad üksteisega võidu nimel ausatel tingimustel. Õiglane mäng annab õiglase tulemuse. Kusjuures ebavõrdsus on iga mängu loomulik osa – kõik ei saa lihtsalt olla võitjad. Kaotajaid on paratamatult alati palju rohkem. Mängus puuduks põnevus, kui selle lõpuks ei selguks võitjat. Niisamuti toimib Pajula meelest vabaturumajandus: mõni saab rikkaks, nagu Mark Zuckerberg, samas kui paljud on sunnitud vastu võtma McDonald’si ettekandja töökoha.

Pajula analoogia ütleb vabaturu kohta tegelikult palju rohkem. Kõik nõustuvad, et mängija edukus sõltub osaliste teadmistest, oskustest, kogemusest, kohanemisvõimest ja edasipüüdlikkusest. Samas on mõttetu eitada, et samasugune – või suuremgi – kaal on õnnel. Mäng, mille tulemused on ettearvamatud, on õnnemäng. Seetõttu ei ole Zuckerberg võitja mitte seepärast, et ta juhtub olema keskmisest McDonalds’i töötajast targem, haritum, ilusam. Määrav on hoopis õnne ja paljude sattumuslike asjaolude kokkulangemine. Kui turumajandus toimiks tõepoolest meritokraatlikel alustel, nagu mõned unistavad, läheks vabaturumajandus omadega pankrotti. Õnnemängus, nagu seda on majandus, ei saa mitte keegi olla võitja üksnes tänu oma andekusele ja edasipüüdlikkusele.

Selleks et ei tekiks snoobidest härrasid ja igavesi luusereid – et vabaturumajandus saaks üldse toimida –, on tarvis pidevalt vaielda selle üle, millised reeglid on õiglased ja suurendavad erandlikult kõigi ühishüve ja heaolu. Just seetõttu on oluline, et kõik osalised peaksid mängureegleid õiglasteks, ühetaolisteks ja ausateks – nii et kõigile oleks tagatud võrdne võiduvõimalus. Nõnda kindlustatakse, et kõik mängijad võtavad riske ja mängivad lustiga kaasa. Selle tõsiasjaga leppimise asemel loeb keskpärane majandusteadlane pühapäeviti leheveergudel melanhoolselt epistlit, mis hoiatab kurjade ja kadedate marksistide eest.

Puhtalt ideoloogilistel põhjustel püütakse ebavõrdsust naturaliseerida, tehes hierarhiast „inimelu fundamentaalse fenomenoloogilise reaalsuse”.[7] Ebavõrdsus olevat loomulik, vältimatu etteantus. Närvidele käivad jutud rõhumisest ja õiglusest avalikus ruumis. Tänapäeval ei saavat enam rahulikult teatrietendust nautida, ilma et sellele ei oleks varjatult külge poogitud mingisugune poliitiline alatoon; ajalehtedes vohavat kontrolli alt väljunud vasakliberaalne propaganda; kirjandusteoste puhtesteetilise naudingu hävitavat ideoloogiline kallutatus; nn neomarksistlikud filosoofid ülikoolides rikkuvat noorsugu ja rüvetavat akadeemilist tõeideaali jne. Ilusa ja mõnusa elu, mida saaks nautida sealpool bürokraatia masinavärki ja sisustada „hea kultuuriga”, rikub ära pealetungiv vasakliberaalne ideoloogia.

Eesrindlikud ja poliitkorrektsed härrad muretsevad seepärast, et niiviisi alistutakse tumedatele tungidele ja lõhutakse Eesti edumudel ning mandutakse üheks ebaõnnestunud Ida-Euroopa riigiks.[8] Valdab hirm, et niiviisi läheb raisku palju kallihinnalist aega; et jäädakse maha helikiirusel edasikihutavast progressirongist; et kaotatakse konkurentsivõimes või mõni kõrge koht esinduslikus edetabelis jne. Sellise jutuga soovitakse meid veenda selles, et härrade ja luuserite vahel ei ole tegelikult mingisugust konflikti. Igaühele olevat turu jõud määranud tema loomuliku koha. Pööblit ässitavad üles pahatahtlikud tülinorijad, kahtlaste motiividega provokaatorid, kes tahavad olukorrast kasu lõigata, et pääseda võimu juurde. Säilima peab asjade „loomulik” kord. Paatoslikult ja kohati sentimentaalselt kõneletakse sotsiaalsest sidususest, ühest jagamatust rahvast. Härrade arvates on nad leidnud ainuõige eduvalemi, kus majanduslik (neo)liberalism ja väärtuseline konservatism täiendavad teineteist.

Ka SDE ja pahupidi kultuurimarksistide klassivõitlus taandub lõppude lõpuks samasugusele üksmeelele. Vaatamata massilisele ja kohati vulgaarsele kriitikale toetab EKRE jätkuvalt vana muinasjuttu „õhukesest riigist”, „bürokraatia vähendamisest” jne. Alfaisastena esinejad osutuvad hundinahas pehmodeks, kes üritavad müüa rahvale maha sisuliselt sedasama ideoloogiat, mida härradki. „Globaalpohmelus” asendatakse provintsliku idiotismiga, üleilmastunud eliit rahvuslikuga, universaalsed väärtused partikulaarsetega jne. Selle valemi järgi saab kõik ära muudetud nõnda, et printsiibis jääks kõik alatiseks samamoodi. Nii sulavad kokku konformism ja hüperkriitilisus. Helmede „bolševism” näitab domineeriva liberaalse konservatismi tahumatut ja räigemat nägu.

Niisamuti nagu manihheistlik klassivõitlus laostab demokraatia, nii laostab demokraatia see, kui poliitilist konflikti üritatakse delegitimeerida ja summutada. Demokraatia tulevikku ohustavad kaks poliitilist trendi: esiteks jõud, mis taandavad riigivalitsemise tehnokraatlikuks asjaajamiseks, ja teiseks jõud, mis forsseerivad väärtuspõhist klassivõitlust. Eeldatakse – ja üsna marksistlikult –, et valitsemise saab delegeerida mõnele pika perspektiiviga manager’ile ja et rahvusidentiteeti ja -kultuuri saab nautida sealpool reaalsusest võõrandunud (vasak)ideoloogiat.

Seega peame taluma snoobidest härrasid, kelle teod ei vasta propageeritavatele suursugustele väärtustele, ja ogaralt agaraid luusereid, kelle ratsionaalse otsustusvõime on halvanud kõikvõimas vasakliberaalsuse tont. Selle asemel et toetada üht halba teise kasuks, tuleks julgeda loobuda meritokraatlikest, tehnokraatlikest, moralistlikest ja sentimentaalsetest mõttestampidest. Niiviisi õnnestuks võib-olla sütitada poliitiline konflikt, mille käigus võiks alles demokraatlikul viisil selguda – ja seda kõigi suureks üllatuseks –, mis rahvas olla saab ja olla võib.

[1] Mölder, M. 2017. Nähtamatu enamus: Eesti kodanike liberaalne ja konservatiivne enesemääratlus ning hoiakud 2016. ja 2017. aastal. – Akadeemia, nr 6.
[2] Nachtwey, O. 2018. Germany’s Hidden Crisis: Social Decline in the Heart of Europe.
[3] Bult, J. 2017. Kultuuriline marksism kui Euroopa uusparempoolsete mantra. – Sirp, 06.10.
[4] Põlluaas, H. 2019. Sotsid: Interrinde teine tulemine.
[5] Vt Krastev, I. 2017. After Europe.
[6] Solvangud otsesaates: Jüri Mõis ja Jürgen Ligi said onu Heino sildi külge. – Postimees, 13.04.2017.
[7] Pajula, H. 2018. Suurte küsimuste tagasitulek. – ERR, 02.10.
[8] Vt Moora, E. 2019. Õnnelikuks teeb meid üksnes Eesti läbikukkumine? – Eesti Ekspress, 03.04.

Janar Mihkelsaar (PhD, Tartu Ülikool ja Jyväskylä Ülikool, 2015) on Jyväskylä Ülikooli Kone fondi järeldoktor, kes on keskendunud oma uurimistöös nüüdisaja poliitilisele filosoofiale.