Sõltumata sellest, kas me naeruvääristame inimeste ebausklikke praktikaid või võtame neid tõsiselt, on selge, et neil on tänapäeva ühiskonnas oma roll. Ehkki vormiliselt on need muutunud, on sisu võrdlemisi sarnane aastasadadetaguse ajaga.

Olin vist umbes kaheteistaastane, kui vanaisa rääkis mulle, et kuhugi minnes ei tasu võtta naastes ette täpselt sama teekonda. See toovat halba õnne. Rakendasin õpetussõnu nii hästi, kui oskasin. Teekond koju hakkas venima ootamatult pikaks. Sõitsin erinevate bussidega, eksisin mitu korda ära, vanemad olid pahased. Aga loobuda ei julgenud.

Ebausk seostub kauge minevikuga. Või siis seda harrastavad kuskil mingid kauged loodusrahvad. Või esoteerikud. Aga kindlasti mitte tõsimeeli tänapäeva inimesed. Suhtumist ebausku näitavad ka selle sõna definitsioonid. Näiteks Merriam-Webster pakub, et tegemist on „praktikaga, mis tuleneb teadmatusest […], usust maagiasse või põhjuslike seoste valesti mõistmisest”. „Mis tahes veendumus, mis põhineb teaduse asemel hirmul või teadmatusel,” lisab YourDictionary.

Aastaid hiljem tulid mu pikad koduteed sõpradega jutuks. Oodatud naerupahvaku asemel kohtasin hoopis mõistvaid pilke. Tuli välja, et ebausud ei olnud neile sugugi võõrad. Paljud möönsid hoopis, et tunnevad kolmeteistkümnendal reedel kerget ebamugavust, vahetavad musta kassi nähes teepoolt ning usuvad muidugi vankumatult, et kui jätad klaase kokku lüües inimesele silma vaatamata, ootab sind ees seitse aastat kehva seksi. („Aga vähemalt seksi,” rõõmustas sõber.)

Mitmel tuttaval olid ka täiesti enda loodud rituaalid. Nii tunnistas advokaadist semu mulle, et tal on olnud aastaid õnnetoovad amuletid. „Keskkoolis näiteks ühed aluspüksid. Sellised erksinised,” jutustas ta. „Kandsin neid alati eksamite ja muude tähtsate sündmuste ajal.” Sõbranna rääkis, et pärast arvuti sisselülitamist avab ta kõigepealt brauseri ja ootab kolm minutit liikumatult. Selleks et kaitsta arvutit halva õnne eest. Teine sõber tunnistas, et lennukile minnes peab ta ümisema juppi „Tähtede sõja” tunnusmuusikast.

Tuntud ebausud

Ebauskude kujunemist on raske täpselt määratleda. Selle üle vaidlevad nii folkloristid kui ka antropoloogid. Näiteks ebausku, mille kohaselt tuleb halva vältimiseks puitu katsuda, seostatakse iidsete paganlike rituaalidega. Arvatakse, et meie esivanemad koputasid puudele, et neis elavatelt vaimudelt ja jumalatelt teenet paluda. Kommet seostatakse ka Kristuse löömisega puidust ristile. Briti folklorist Steve Roud väidab aga oma raamatus „The Lore of the Playground”, et praktika pärineb 19. sajandi lastemängust „Tiggy Touchwood”. Küllap mäletavad paljud eesti lapsedki, et kui katsusid puud või posti ja hüüdsid „uka-uka, mina prii”, ei saanud sind enam ukakaks lüüa.

Redeli alt kõndimise hirmu seostatakse Vana-Egiptusega. Seinale toetuv redel moodustab kolmnurga, mida egiptlased pidasid pühaks. Sajandeid hiljem hakkasid kristlased siduma redeli all tekkivat kolmnurka püha kolmainsusega, mis ei soodustanud kolmnurga all töllerdamist. Eestlaste hulgas levinud hirm siseruumides vilistamise ees on tuntud teisteski kultuurides, rääkimata teatrist. Viimasel on küll hilisemad ja hoopis praktilisemad juured. Enne raadiosaatjate kasutuselevõttu suhtlesid teatrietenduste suuri maalitud taustu liigutavad lavatöölised vilistades. Suvaline vile võis saata lavatöölisele vale signaali, et dekoratsiooni tuleb liigutada, seades näitlejad ohtu.

Mõrvav menstruatsioon

Niisiis ei tunne ebausud ajalisi ega kultuurilisi piire, ulatudes antiikajast tänapäeva ning lähtudes nii religioossetest uskumustest kui ka praktilistest vajadustest. Ja nagu kõik muu siin ilmas, peegeldavad ebausudki varjatult ühiskonna võimujaotust.

Nii on mitte just üllatuslikult mitmed naistega seotud ebausud ajahambale kenasti vastu pidanud. Näiteks vanad egiptlased võisid ju arvata, et must kass toob õnne, ent hiliskeskajal hakkasid läänekristlikus kultuuris levima kiriku algatusel[1] nõiajahid. Tuleriidale saadeti mitukümmend tuhat „nõida”, suurem osa neist naised. Musti kasse hakati aga pidama nõidade kaaslasteks, kui mitte nõidadeks endiks. Nii leidis oma otsa palju kasse ning teed ületavast mustast kassist sai halva õnne märk.

Nõiahirm pole siiani kuhugi kadunud, ainult teisenenud. Valjuhäälseid ja oma arvamusega naisi tajutakse tänapäevalgi ohtlikena. Ka Eestis pannakse naisi jätkuvalt paika, kutsudes neid vastikuteks nõidadeks. Ja seos kassidegagi pole kuhugi kadunud (vt „crazy cat lady”). Endine ebausk on lihtsalt muundunud halvustavaks stereotüübiks. Muide, Indias, kus toimuvad praegugi veel nõiajahid, võib selline sildistamine lõppeda siiani surmaga.

Võiks ju arvata, et suhtumine teise kunagisse suurde kiriklikku ja ühiskondlikku tabusse ehk menstruatsiooni on nüüdseks muutunud. Ometi on seegi vaid teisenenud ja võtnud moodsamaid vorme. Nii on päevade jälgimisteenus Clue kogunud kokku tänapäevaseid mensesega seotud ebauske üle maailma. Selgub, et Ameerikas ja Inglismaal usutakse siiani, et menstrueeriv naine ärgu parem telkima mingu, sest vere lõhn meelitab kohale karud. Rumeenias ei tohi kuupuhastuse ajal lilli katsuda, sest siis need surevad. Poolas levib ebausk, et päevade ajal seksides võib oma partneri ära tappa. Mehhikos arvatakse, et menstrueeriv naine peab vältima väga rütmilise muusika järgi tantsimist. Ja samas vaimus edasi.[2]

Nii räägivad ebausud laiemalt meie ajaloost – võimusuhetest ja sellest, mida tembeldatakse ühel ajahetkel õigeks või valeks. Kusjuures, need uskumused töötavad ilmselgelt naiste ja teiste marginaliseeritud rühmade esindajate kahjuks.

Stereotüüpselt peetakse naisi ebausklikemaks kui mehi, isegi kui info selle kohta on vastukäiv. Küll aga leidis British Psychological Society uuring, et naisi mõjutavad halvad ended rohkem kui mehi[3]. Kahtlustan, et ka siin võib põhjus taanduda võimujaotusele – kuna naised on ühiskondlikult nõrgemal positsioonil, on nad ka sedavõrd ebakindlamad.

Nüüdisaeg

Olukord on muidugi iidsete aegadega võrreldes muutunud. Oleme saavutanud end ümbritseva üle teatava kontrolli. Tehnoloogia areneb mühinal, üldjuhul prevaleerib teaduslik maailmavaade. Paljud meist teavad, et ebausud ei ole ratsionaalsed – ja ometi me järgime neid! Miks me seda teeme?

Psühholoogia seletab ebauskude püsivust ärevusega. Inimesed pöörduvad ebausklike rituaalide poole siis, kui stressitase on kõrge ning nad tunnevad, et ei kontrolli toimuvat. Isegi kui me teame, et ebausk ei aita, on rituaalid emotsionaalselt kasulikud – need loovad näilise korra, muudavad meid enesekindlamaks ja toetavad seeläbi meie sooritust[4]. Ebauskudel on väidetavalt ka evolutsiooniline roll. Inimesed on mustreid otsivad olendid. Ja need, kes olid kõige osavamad mustreid leidma ja neist järeldusi tegema, jäid ellu[5].

Mõnikord annab rituaalide täitmine märku tõsisemast probleemist, näiteks kui kakskümmend korda lampi välja ja sisse lülitada või kui erksiniste aluspüksteta enam toast välja ei saa. Sel juhul on tegu obsessiiv-kompulsiivse häirega. Kattuvust on küll vaidlustatud sellega, et ebausklike rituaalide täitmisel ja obsessiiv-kompulsiivse häire puhul aktiveeruvad aju erinevad osad.

Nii või naa tundub, et nii obsessiiv-kompulsiivne häire kui ka usk rituaalidesse on seostatavad praeguse moesõnaga „ärevushäire”. Põhjuseid sellele pakutakse mitmeid, näiteks suurem teadlikkus ärevushäirest (ja selle medikamentidega leevendamisest). Palju räägitakse ka tänapäevase elukorralduse mõjust vaimsele tervisele. Tööalane konkurents, kehvad töölepingud, kahanev hoolekandesüsteem ning lagunev sotsiaalne võrgustik panevad stressi kuhjuma. Lisaks sotsiaalmeedia, mis toob kõik katastroofistsenaariumid läbisegi teiste inimeste ägedate eludega iga päev koju kätte. Jah, hunt täna maha ei murra, aga töökohast võib ilma jääda sõrmenipsuga, pensionieas ootab vaesus ning lõpuks polegi kõigel vahet, sest teadlased on kliimakatastroofi vältimatuses nüüdseks juba suhteliselt ühel meelel.

Paradoksaalselt on mitmed moodsad rituaalid seotud just nimelt tehnoloogia, näiteks lendamise, arvutite või nutitelefonidega. Tehnoloogia areneb, samas mõistab keskmine tarbija järjest vähem, kuidas need imemasinad täpselt töötavad. Ehk on uute ebauskude kujunemisel oma roll ka valitseval individualismil. Nii võtamegi tänapäeval vanad ebausud ja muudame neid lähtuvalt isiklikust elukogemusest ja soovidest.

Aja ja kultuuri peegel

Sõltumata sellest, kas me naerame ebausu üle või võtame seda tõsiselt, on sel meie igapäevaelus igal juhul oma roll. Teadus võib küll areneda, aga ärevus ei kao kuhugi. Muutunud on hoopis hirmude põhjused. Ja ometi, isegi kui me teame, et ebausklikud rituaalid ei aita, on need meile emotsionaalselt toeks. Pealegi on lohutav, et ebauskudest õhkub teatud optimismi (ikka need helesinised trussikud). Nii ei räägi ebausud mitte ainult meie jagatud hirmudest, vaid ka lootustest.

[1] Virginia osariigi George Masoni ülikooli majandusteadlased Peter Leeson ja Jacob Russ pakuvad, et nõiajahtide üks põhjus oli katoliikliku ja protestantliku kiriku konkurents.
[2] 36 superstitions about periods from around the world. – Clue, 05.09.2017.
[3] De Paola, M.; Gioia, F.; Scoppa, V. 2014. Overconfidence, omens and gender heterogeneity: Results from a field experiment. – Journal of Economic Psychology, nr 45, lk 237–252.
[4] Damisch, L.; Stoberock, B.; Mussweiler, T. 2010. Keep your fingers crossed! How superstition improves performance. – Psychological Science, nr 21 (7), lk 1014–1020.
[5] Shermer, M. 2003. How We Believe: Science, Skepticism, and the Search for God.

Jaana Davidjants on Tallinna Ülikooli kultuuriteooria doktorant ja graafiline disainer.