Muljeid arhitektide maailmaorganisatsiooni UIA XXV kongressilt Lõuna-Aafrikast Durbanist.

Durbanis toimunud arhitektide maailmaorganisatsiooni UIA(1) XXV kongress kandis sel aastal pealkirja „Otherwhere”. Kui tänavune Veneetsia biennaal (teemaks „Fundamentals”) on sihitud väljapoole eriala siseringi, siis Durbani üritus oli suunaga sissepoole ning selle fookus kattus suuresti meie koduste teemadega: haridus, arhitektuurivõistlused, projekteerimishinnad, professionaalsus, kinnisvaraarendus, linnaehitus, energia, taaskasutus jne.

Veneetsia moodi linnamelu ja ürituse tungimist linna igapäevaellu Durbanis polnud – nagu ka Tōkyōs, kus toimus eelmine kongress. Durbani elu kulges omasoodu, üliteadlikud politseinikud hoidsid hoolsalt külalistel silma peal – nii igaks juhuks – ja kui sattusid hotellist liiga kaugele, said neilt sõbraliku priiküüdi ööbimiskohta. Kongresside intervall on kolm aastat, järgmine toimub Lõuna-Koreas Soulis, ülejärgmiseks võõrustajaks valiti Rio de Janeiro Brasiilias.

UIA kongress hõlmab osalevate riikide näitusi, erinevaid pidulikke ja töiseid sõnavõtte, töötubasid, peaassambleed koos sihiseadmise ja uute valimiste korraldamisega ning kuluaarikohtumisi. Võtmeesinejate hulka kuulusid Pritzkeri laureaadid Wang Shu Hiinast ja Toyo Ito Jaapanist. Ettekanded olid, nagu ikka, loomingukesksed. Üritusel osalejate pilt oli kirju – kohtas kogenud arhitekte ja ametnikke, aga ka palju tudengeid ja noori. Viimased moodustasid enamiku ning nende jaoks oli korraldatud ürituse raames erinevaid arhitektuurivõistlusi ja töötubasid.

Eesti osaleb UIAs koos Läti ning Leeduga, moodustades BAUA(2) – Baltimaade arhitektide liitude esinduse. Sel moel oleme olnud kongressil paremini nähtavad, näitustel silmatorkavamad.

Loodetavasti osalevad järgmisel, Souli kongressil aktiivselt ka meie noored arhitektid. Sellele aitab kaasa kolme Balti riigi ühine näitus, mille tarvis on kavas korraldada võistlus. Esmalt valitakse kuraator, kes omakorda selekteerib igast riigist kaks kuni viis esinejat, kes siis loodetavasti ise kohale sõidavad ja sõbrad kaasa kutsuvad. Nii see ideede eksport alguse saab.

Tühimik

Lõuna-Aafrika Vabariigi demokraatlik riigikorraldus on 20-aastane, seega võrreldav taasiseseisvunud Eesti ajaga. Tutvustati LAVi ja Aafrika probleeme, (linnaehituslike) lahenduste otsinguid, sealset uut ja vana arhitektuuri ning arhitektuuri mõiste täitmist ja täiendamist erinevate kaas- ja kõrvalerialade kogemusega.

Kui Veneetsias püütakse näitlikustada modernismi pealetungi kui kohalikke väärtusi hävitavat jõudu, siis näiteks Durbani kohalik rahvameditsiinitooteid pakkuv Warwicki ehk peaturg on oma vitaalsuses traditsiooni, tehnoloogia ja moodsa arhitektuuri segu. Turg asub poolelijäänud sillaehitusel ja on paarsada meetrit pikk – see on kui Enric Mirallese arhitektuuri metsik töötlus. Turul oli selgelt tunda, et kui kohalik kultuur on eriline, siis on ka arhitektuur omapärane – kongressi toimumise tegelik mõte jõudis pärale just sealses linnamelus.

Mõneti tekkis paralleel meie oma tegemistega Eestis, isegi kui meil pole totaalseid liiklusummikuid, ruumidefitsiiti linnasüdames, inimvoogudest ummistuvaid kesklinnu-peatänavaid-peaväljakuid. Nii meil kui neil on tühermaid – siin siis see, mis on magalarajoonide ja kesklinna või kesklinna ja sadama vahel. Durbanis on meeletu tühimik endise ja praeguse elu ja selleks ettenähtud ruumi vahel, seda nii vaimselt kui füüsiliselt.

Aga… miks meil pole oma rahvameditsiinile keskendunud turuala, kus šamaanideks riietatud ja dekoreeritud külatargad uhmerdaksid kohapeal punast kärbseseent, müüksid roosat kärbseseent (mis on Ukrainas väga armastatud söögiseen), lehtertappu, ogaõuna seemneid, inglitrompetit, kopranõret ja jumal (kelle iganes) ise teab, mida muud veel? On meil tänavu ju meeletu seeneaasta – puraviku- ja kärbseseeneuputus igas metsatukas. Meie metsiku looduse tarkus on jäämas tühimiku taha. Modernismi pärast vist.