Rantjee-elu ja passiivse sissetuleku paradiisiväravate taga on pikk järjekord ning sissepääsemine võiks olla juttude järgi igaühe võimuses, kui vaid olla piisavalt arukas. See, et mõni järjekordne kavalpea su taskuid kergemaks ei teeks, jääb aga sinu enese vastutada.

Paralleelselt 2020. aastal alanud pandeemiaga peeti Eestis maha ka üks teine suur võitlus, nimelt teise pensionisamba kinnihoidmise ja vabakslaskmise vahel. Peaaegu et vabadusvõitlusena raamistatud ühiskondliku debati käigus muudeti sammas vabatahtlikuks ja inimestele delegeeriti otsustusõigus, mida sambasse kogutud rahaga teha. 2022. aasta kevadeks on esitanud raha väljavõtmise ehk „noore pensionäri” avalduse ümmarguselt 200 000 eestimaalast, esimese vooru väljamaksetena 2021. aasta septembris jõudis inimesteni üle miljardi euro, mis leidis siis rakendust vastavalt igaühe rahatarkusele – olgu siis Tallinna börsil investeerimist proovides või endale uusi kodumasinaid ostes. Kuigi räägitakse, et Eesti leibkonnad on 75–80 protsendi ulatuses väga riskikartlikud ega ole valmis võtma mingisuguseid finantsriske, on ometigi ka suur hulk neid, kes ei mõista riski karta või siis ei adu, et ka mittesäästmine on potentsiaalne risk. Rahandusministeeriumi andmetel käitub vaid 58,8% elanikest kooskõlas baasrahatarkusega. Seetõttu lükati aastateks 2021–2030 käima riiklik rahatarkuse edendamise strateegia. Selle strateegia kohaselt on tuleviku rahatargad eestlased järjest nutikamad tarbijad, kes oskavad ujuda üha keerukamate, aga samas lihtsamini kättesaadavate finantstoodete ja -teenuste kärestikus, lisaks sellele on lihtsad ja soodsad investeerimislahendused jõudnud massideni, soodustades pikaajalist mõtlemist.

Juba nimetatud pensiraha karusellile eelnesid muidugi tuhanded isiklikud vestlused, milles küllap igaüks on kas või korra osalenud – eri tasemel finantskirjaoskusega inimesed andmas üksteisele soovitusi, kus seisavad vastamisi lühikesed ja pikad perspektiivid. Mul endalgi oli selline arutelu ühe pensionieelikust sugulasega. Teise sambaga seonduv vastuoluliste signaalide kammaijaa oli hakanud murendama ka tema muidu küllaltki konservatiivset rahalist asjaajamist ja ta lähimällu endale pesa teinud argument seoses rahareformiga, millega n-ö sõideti inimeste säästudest üle, oli omavahelises väitluses muidugi sitke vastane. Oleksin võinud muidugi ka öelda: „Kle, kandi papp välja, jah. Funderbeamis läheb kohe elektrirataste iduka rahastusvoor lahti. Pane pool klotsi sinna.” Kujutan ette, kuidas inimene, keda isegi Gmaili uuendused endast välja ajavad, siseneb nüüdisaegsesse investeerimismaailma. It ain’t gonna happen.

Rahatarkuse ja finantskirjaoskuse kultiveerimine on üsna hiljutine trend.

Rohkem tonksu oma taala eest

Plaanimajanduses sirgunud vanematel põlvkondadel ja postsovetlikes üldhariduskoolides õppinud inimestel pole kaugeltki piisavat majandus- või rahandusalast haridust. Plaanimajandusest turumajandusse heidetuna teritati oma hambaid seal, kus aga sai, olgu selleks siis väikeettevõtja vaev või mõne püramiidskeemi püünisesse kukkumine. Rahatarkuse ja finantskirjaoskuse kultiveerimine on üsna hiljutine trend ning rahatarkuse käsiraamatutest, konverentsidest või riiklikest finantskirjaoskuse strateegiatest võis näiteks 20 aastat tagasi vaid unistada. Finantsinstrumentide maailmas orienteerumine, liitintressi arvutamine või pensionifondide erisuste põhjalikum tundmine on kõik vähemal või suuremal määral küsitavad. Mõni saab aru võlakirja mõistest, teine kannab esimese küsimise peale mingile suvalisele kelmile 10 000 eurot. (Ainuüksi telefonikelmustega peteti Eesti inimestelt aasta esimese kolme kuuga välja 400 000 eurot, hinnanguliselt on pangandus- või investeerimiskelmidega kokku puutunud koguni veerand elanikkonnast.) Alati saab muidugi ise juurde uurida ja eks seda turulünka on viimasel kümnel aastal ka edukalt täidetud. Seepärast saab rikkaks saamise kodumaine guru Jaak Roosaare reklaamida oma raamatut fraasiga „Teadmised rahast, mida Sulle koolis ei õpetatud”, Ingvar Villido pakkuda loengut „Külluse saavutamine. Raha” ja Merit Raju müüa raamatut „Sõltumatu naine. 5 sammu rahalise vabaduseni”. Viimane sotsiaalmeedias levinud rahavabaduse haibi näide oli see, kuidas Saaremaa Mahemuna tegi endale 650 NFT-kana ja müüs need 100-eurose tükihinnaga Igniumi platvormil maha. Tegelikkuses oli südikal kanakasvatajal vaja kiiresti lisaraha, et oma ettevõte pankrotist päästa, ja tänu digikanadele kaapis ta kokku 65 000 eurot.

Finantsvabaduse ihaldusväärsuse diiselmootor on kahtlemata tunne, et see on kui alusvabadus, mille peal saab praktiseerida igasuguseid teisi vabadusi.

Inimesed elavad sõltumata oma hariduslikust taustast ja kogemustest ühtviisi pideva signaalimüra keskkonnas, kus neid kutsutakse investeerima ühisrahastuse kaudu kodumaisesse siidritootjasse või üürimajade ehitusse, astuma lugematute hoiu- ja laenuühistute liikmeks, omandama perspektiivikat maatükki, rentima lühiajaliselt oma vaba tuba või pere teist autot, meelitatakse võrkturundusse ja püramiidskeemidesse ja, last but not least, kutsutakse näiteks ostma noorte kunstnike töid, mille väärtus võiks ju ajas kasvada. 

Sellist laadi võimalused vara kasvatamiseks peaksid teenima tulevikku, kus saavutatakse teatud vanuseks (olenevalt sellest, kui aegsasti on alustatud) finantsvabadus (sünnitakse nooreks pensionäriks), mis võimaldaks pisitasa või ka üleöö kui mitte pidevast töötegemisest lõplikult eemalduda, siis vähemalt muuta suhte tööga paindlikumaks ja inimese töö eelduslikult piiravatest köidikutest sõltumatumaks. Just sellele tuginedes on ka väga hea müüa finantsvabaduse ja selle õieks oleva passiivse sissetuleku ideed. 

Finantsvabaduse ihaldusväärsuse diiselmootor on kahtlemata tunne, et see on kui alusvabadus, mille peal saab praktiseerida igasuguseid teisi vabadusi, nagu nn kvaliteetaeg lähedastega, intensiivne pühendumine oma hobidele või nagu sedastab ennast pokkeriga vabadusse mänginud finantsvabaduse apologeet Madis Müür: „Omas tempos vaba graafikuga kulgemine on palju mõistlikum kui esmaspäevast reedeni üheksast viieni keskpärase sissetulekuga tiksutamine… Mina vastupidi läksin mäele või wakepark’i siis, kui enamus veel tööl oli, ruumi maa ja ilm, piletid ka soodsamad. Nii saab palju parema tonksu oma taala eest!” Kinnisvaralaenudega tegeleva EstateGuru lehelt võib aga lugeda: „Kujutle, et elad Vahemere ääres luksuslikus villas, veetes oma päevi basseini ääres veini rüübates, raamatuid lugedes ja enda hobidega tegeledes. Investeerides kinnisvara ühisrahastusse saad panna oma rahakoti enda eest tööle ning teenida igakuist passiivset sissetulekut.” Näiteid sellisest retoorikast võiks tuua tuhandetes, aga eks need ole kõik kokkuvõttes sarnased. Kui ilusate kujutluspiltide juures jääb ratsionaalne matemaatika rakendamata, siis on lihtne sellele semireligioossele jutlusele anduda. Kuigi olen toitnud algoritme finantsvabaduse mõistega üsna lühikest aega, on kogu mu veeb ja sotsiaalmeedia täis krüptokauplemise reklaame, miljardäride inspireerivaid tsitaate ja lõputuid rahapaigutamise ettepanekuid. Minuga võetakse ühendust ka otse: „Peremees, näen, et teid huvitab krüpto, ma võin teid uksest sisse aidata.”

Mõni saab aru võlakirja mõistest, teine kannab esimese küsimise peale mingile suvalisele kelmile 10 000 eurot.

Kogujad, investeerijad ja prohvetid

Eestikeelses Facebookis on teiste hulgas kaks suurt kogukonda: 42 000 liikmega Kogumispäevik (viimase aastaga üle 8000 uue liikme) ja 53 000 liikmega Finantsvabaduse grupp (viimase aastaga üle 19 000 uue liikme). Gruppe on aga veel ja eri platvormidel Redditist foorumite ja Discordini. Need võimaldavad maksuvaba juurdepääsu jagatud kogemustele ja ettepanekutele, kuid vastutust selle eest, kuidas rämpsinfot kvaliteetsest eristada, kannad ikka sina ise. Esimene on mõeldud õpetama ja inspireerima, kuidas ajada oma igapäevaseid rahaasju nutikamalt ja säästlikumalt, selline konservatiivne kahe jalaga maa peal elamine. Teine on mõeldud inimestele, kel raha sügeleb käes ja kes soovivad näiteks jõuda investeerimisega finantsvabaduse ja passiivse sissetuleku tõotatud maale. 

Passiivse sissetuleku mõiste tähendab üldjoontes seda, et sissetuleva rahavoo jaoks ei pea tegema märkimisväärselt või üldse tööd – selleks võivad olla aktsiatesse paigutatud kapitalilt teenitavad dividendid, kinnisvara või muu vahendi üürist laekuv tulu ja näiteks oma raha kasutada andmisest ehk laenamisest saadud intress. Variante on muidugi rohkem, näiteks krüptoturg, aga see on n-ö passiivse sissetuleku triumviraat. Muidugi on sõna „passiivne” seal kergelt vastuoluline, kuivõrd mis tahes passiivse sissetuleku nullist ülesehitamine eeldab pikki fokuseeritud ja rahalist enesedistsipliini nõudvaid aastaid ehk eesmärki eneses, mille kõrval muud raiskavad naudingud peaksid tagaplaanile jääma. Disziplin muss sein!

Sellist laadi ideed finantsvabadusest, kus tšillitakse Bali saarel sülearvutiga basseini ääres, võib pidada pigem rahamudijate ja võrkturundajate elustiiliblufiks, mis võib olla ahvatlev 25-, aga mitte 60-aastasele. Eri platvormide, kontode ja turgude vahel hekseldamine nõuab lisaks finantskirjaoskusele ka digitaalset kirjaoskust, mida vanemal põlvkonnal on tunduvalt vähem. 

Sellist laadi ideed finantsvabadusest, kus tšillitakse Bali saarel sülearvutiga basseini ääres, võib pidada pigem rahamudijate ja võrkturundajate elustiiliblufiks.

Diskoteegi ukse taga

Kui aga finantsvabadus on nii ihaldusväärne, paljutõotav ja õigete otsuste kokkulangemise korral ka saavutatav, siis miks oli 68 protsenti 15–74-aastastest Eesti inimestest 2021. aasta IV kvartalis tööga hõivatud ega mõnulenud selle asemel keskpäeval spaas? Eks põhjuseid ole küllaga. Paljude jaoks ongi töö kutsumus, eneseteostus ja varjupaik, milleta nad ei kujuta oma elu ette; teised ei suuda ka parima tahtmise juures rabeleda välja madala või keskmise sissetuleku ja vältimatute kulude surnud spiraalist; kolmandad sooviksid ehk valida noore pensionäri raja, aga on armunud oma autoliisingusse ja pidevasse reisimisse ning selle kõige kokkutõmbamine abstraktse finantsvabaduse eesmärgil ei tundu põhjendatud; neljandad pole kunagi isegi mõelnud „vabanemisele” kui sellisele, välja arvatud ehk iganädalast lotopiletit ostes; viimaks tulevad vastalised, kelle jaoks finantsvabadus ja miks mitte ka töö kui selline asuvad vabaduste hierarhia madalaimal astmel ja millegi sellise poole püüdlemine ei ole midagi muud kui labane ning isegi suhtelises vaesuses elamine ei ole nende jaoks möödapääsmatult ebamugav. Hiljuti leidis iduettevõtja Martin Rand ühes intervjuus näiteks järgmist: „Finantsvabaduse liikumine on Eestis võib-olla muutunud natuke kinnisideeks. Arvatakse, et kui omada kuut korterit, siis saab muretult elu lõpuni tööl käimata ära elada. Aga oma kogemusest võin öelda, et tegelikult on inimesel ikkagi vajadus olla ühiskonnale kasulik. Selline rantjee elu ei ole tegelikkuses seesugune, nagu inimesed seda endale ette kujutavad.”

Kui kunstnik või poplaulja suudab oma teoste müügist või autoritasudest ära elada, siis miks ta edasi töötab ja palmi all kaenlaalust ei süga või rahumeeli aiandusega ei tegele? Sest ta tahab olla osa millestki, omada jätkuvat eesmärki olemasoluks. Kui su hobi ja kirg pole ühtlasi ka su varase pensionipõlve eeldus ehk oma olemasolevate varade kasvatamine ja ümberpaigutamine, siis ei pruugi lõplik tööst lahtiühendatud finantsvabadus tähistada ka väärtuslikku absoluuti. See ei tähenda muidugi seda, et peaksid oma pensionisse, millal see ka ei saabu, kui üldse, ükskõikselt suhtuma. Täitsa loll ei tasu ka olla ja alati ei maksa ka oma sisemise Repinski esimest ettepanekut kuulata.