Kevadel ilmunud kauamängivaga on Meisterjaan parmupilli varna riputanud ja leidnud uue armu süntesaatoris – omamoodi elektroonilises parmupillis –, millega koos ta loob nüansirikast heli ja lüürikat.

★★★★☆

Autor määratleb albumi stiililt outsider pop’iks, kuid paslikud märksõnad on ka avant– ja synth-pop. Lugudest tugevaim on koostöös Margarita elik Tiina Adamsoniga valminud „See pilk”, mille instrumentaaltausta mitmekihilisus ja -kõlalisus hingab ning elab kuulajas, meenutades seejuures mõneti acid house’i pioneeri Charanjit Singhi diskobiidile mängitud india raagasid. Ka loo vokaalid on kiiduväärt: Meister ja Margarita kulgevad tajutavas harmoonias nii üksteise kui ka muusikaga.

Albumi heli ja tekst on duaalsed. Jaan ise näeb läbivate teemadena igatsust, allaandmist, aga ka muretust ja rõõmsameelsust. Viimased väljenduvadki eredaimalt palades „Läbi vihma” ja „Läbi särina”. Kerged, muretud on ka sõnu saatvad lendlevate elektrooniliste signaalidega laetud helivood. Teatavat huumoriprismat kumab videomänguoodist „Nuubid”, mille hiilivad sündilained sobiks saatma mõnd küberpungilikku indie-mängu. Tumedamaid toone ja varjundeid pakuvad kõrvale „Peolt minema” ja „Fakdap”.

Plaat jätab veidi kahetise mulje: on küll kõrvuköitvaid helipärle, ent mõni tuhmim vajab poleerimist. Näiteks lõpulugu „Marie” pole paraku ei liha ega kala. Loodaks siiski, et Meisterjaan jätkab selle albumi sarnaseid helieksperimente – praegune kõlab juba paljulubavalt.