Rada7 käis külas Jaan Tätte juunioril ehk meisterjaanil, kes põimib oma heliloomingus parmupilli ürgsust ja techno-biiti.

„Bambusest laev”. Olen üpris veendunud, et see on enamusele esimene pähe tulev asi, kui öelda nimi meisterjaan. Lugu, mis jääb kummitama isegi juhul, kui see iga loogilise mõõtkava järgi ei meeldi. Seejärel ilmselt praegu Eesti Laulu võistlustules olev pala „Parmupillihullus”, mis arusaadavalt tekitab samuti vastakaid tundeid. Konkursiga seoses kaasneb ka suurem meedia tähelepanu, millega on tekkinud „hipid ja seened”-kategooria kuvand. Lisaks muidugi isa kuulsuse taak.

Esimesel aprillil – see ei ole nali – esineb meisterjaan Tallinn Music Weeki raames Rada7.ee esitluskontserdil. Olen sel puhul komandeeritud meisterjaaniga intervjuud tegema ning saabun ta koju otse peale tööpäeva. Tunnistan ausalt, et töö tehnilise iseloomu tõttu vajan ise pea alati hetke, et sulada ja suuta sõnu ritta sättida. Alustuseks oskan vaid pomiseda midagi teemal, et meie toimetaja Ester käskis intervjuu teha, kui Tätte juunior on koridoris küsiva kaitseasendi sisse võtnud.

Arusaadavalt pole lihtne, kui pead näiteks abiellumise puhul kindlasti Kroonikasse kommentaari andma, kuid näen selles ka midagi tuttavlikku. „Ma olen vist tõesti pigem selline õppinud ekstravert. Ma võin suhelda ja mõnele isegi jätta mulje, et ma oskangi suhelda, aga tegelikult ei tule see mul vist väga loomulikult välja,” arvab Jaan kõheldes.

Alustan meediapildi muukimist hipinduse otsast, viidates ühtlasi triibulistele pükstele. „Kindlasti on see sõpruskonnaga seotud. Kuigi need triibulised püksid, mis mul praegu jalas on, need on ema tehtud ja neid ma kannan peamiselt kodus. Minuga on vist nii, et ma üritan peamiselt erineda sellest, mis mind ümbritseb. Hipide keskel ma proovin pigem kanda triiksärki ja kui mingile pidulikule üritusele lähen, siis panen mõnikord katkised riided selga. Aga see on hea küsimus, kust see hipindus pärineb.”

„Kunagi olin rohkem punkar ja siis olin lihtsalt noor ja loll. Kui ma sain tuttavaks n-ö päris hipidega, siis ma sain aru, et ma ikkagi selline ei taha olla. Selles mõttes, et mis see hipi üldse on? Olen lugenud USA ajakirjandusest, et seda väljendit kasutati algselt vist pigem negatiivses tähenduses. Ega täna vist oska keegi öelda, kes see hipi täpselt on ja mulle tundub, et ka need ideaalid, mis justkui peaksid olema hipidel, kui hakkad neid lähemalt uurima, siis lõpuks jõuad mingi ähmase uduni. Seal ei ole nagu midagi konkreetset, võibolla see mind häirib.”

Rangemast enesedefineerimisest proovib Jaan pigem hoiduda. „Ma teadlikult muudan oma imagot üsna tihti, et mitte kinni jääda mingisse minapilti. See oli siis, kui ma olin umbes 22, kui ma taipasin, et kogu see punk ja lõhkiste teksade teema, mis mul oli olnud, et see oli mind nagu kinni hoidnud. Ma olin hullult pühendunud mingi imago hoidmisele, kuigi mul ei olnud seda üldse vaja. Sellest ajast saati ma olen üritanud olla võimalikult vaba igast sellisest kuuluvusest.”

Ma ei oska seda täpselt seletada, ega täpsemalt silmas peetavat seltskonda piiritleda, kuid mulle tundub, et mingisuguse arusaadava tendentsina tõusis ses kambas, kuhu mõtteliselt paigutaksin ka meisterjaani, esile just elektroonika ja tantsumuusika. „Kitarrid sai justkui käest pandud? Nojah,” tabab Jaan mu segase mõttekäigu. „Ma teistest ei tea, eks igaühel ole oma lugu. Minu jaoks see käis nii, et ma korraga sain aru, et ma ei ole mingisugune Argo Vals. Ma ei ole super kitarrimängija ja laulja ka mitte. Seejärel ma tükk aega mõtlesin, et ma ei peakski üldse muusikat tegema. Ja ei teinudki umbes aasta aega peaaegu üldse. Aga siis kuidagi ühel hetkel sattus mulle parmupill kätte ja siis ma aastakese, ilma mingi ambitsioonita sellega muusikat teha või sellega kuhugi jõuda, lihtsalt mängisin seda ja mulle väga meeldis. Umbes sel perioodil ma hakkasin rohkem Taavi Tuleviga hängima, kes tutvustas mind süntesaatorite maailmaga. Ja parmupill ja süntesaatorid lähevad hästi kokku! Seda sai lihtsalt kogetud. Ja siis kuidagi tasapisi hakkasingi parmupilli ja süntesaatoritega muusikat tegema.”

Meisterjaan õpetab uut põlvkonda reivima. Just seal lasteaias sai meisterjaan Eesti Laulu esinemiseks liikumisproove teha ning tänutäheks anti ka kontsert.

Parmupillihullus

Parmupilli esimese võluna toobki Jaan välja, et see on hästi lihtne. „See, et ta on nii lihtne, teeb eriti huvitavaks protsessi, kuidas sellega veel kaugemale jõuda. Ütleme, et selleks, et sa jõuaksid kitarriga oma tehnilise täiuslikkuseni, pead sa ma-ei-tea-kui-kaua-aastaid seda iga päev harjutama. Aga parmupilliga on ikka kõvasti lihtsam kõik need tehnilised nipid selgeks saada. Seejärel tulevad lisaks mängu vaimsed asjad – kuidas veel paremini parmupilli mängida, kui sul kõik tehnikad juba selged on? Peab kuidagi rohkem meeleseisundiga töötama ja see mulle meeldibki.”

Viitan, et tihtipeale need hästi lihtsad asjad osutuvad väga keeruliseks ning pealegi, kuskil ta juba kommenteeris, et on varemgi arvanud, et mängib täiega hästi parmupilli, kuid hiljem tagasi vaadates on vaatenurk teine. „Parmupilliga on mul mingi hullumeelsus lisaks kaasas käinud,” seletab Jaan. „Ma ei tea, kust see tuleb ning ega ma ei tea, kas see on nii või mitte, aga mul on selline tunne olnud juba tükk aega, et mängin täiega hästi parmupilli. Kohe algusest peale – kui olin mingi nädal aega mängimist harjutanud, siis oli juba tunne, et vau! Kogu aeg demonstreerisin kõigile, et vaata, mis ma oskan teha!”

Pole raske saada uudistesse tsitaadiga „mida parem parmupillimängija ma olen, seda parem olen armastamises” ning viidates parmupillile kui kurameerimispillile. „Ma arvan, et parmupillimäng teeb mind üleüldse paremaks inimeseks. Läbi selle ma õpin midagi uut. Kui leian mõne uue heli, siis olen justkui midagi uut maailma kohta teada saanud. Mis puutub kurameerimisse, siis oma abikaasale – kui ta alguses ei tahtnud mind hästi uskuda veel, et miks ta minuga koos peaks olema – rääkisin kogu aeg, et ta peab minuga koos olema, sest ma olen kõige parem parmupillimängija.”

„Alles hiljem lugesin, et Kagu-Aasias tõepoolest paljudel hõimudel on olnud selline traditsioon, et oma suhtlemistabust üle saada – noored ei tohtinud vanasti omavahel suhelda seal – siis mindi öösel üksteisele kuhugi onni taha parmupilli mängima. Enamasti siis ema õpetas pojale, kuidas parmupilli mängida. Emal oli see eelis, et ta oli kuulnud paljude erinevate meeste mängu. Neist valis ema parima välja ning selle sünteesi andis edasi oma pojale ja siis tema leidis naise ja nii edasi see ring käis.”

Süntesaatorite maailm

„Nende heli on midagi lummavat! Midagi sellist, mida võib lihtsalt kuulata ja ennast ära unustada sinna sisse,” seletab meisterjaan süntesaatoriteni jõudes. „Mulle väga meeldivad süntesaatorid ja just analoogsüntesaatorid, kuigi mul kahjuks ei ole raha, et neid piisavalt palju osta. Ma väga fännan ka neid, kes alati igasuguse innovatsiooniga kaasas käivad, aga ma ise lihtsalt ei ole kunagi saanud päriselt sõbraks ühegi digisüntesaatoriga. Ma olen paari proovinud – mõnda rauadigisünti ja pluginaid igasuguseid, aga kuidagi see ei ole nii lõbus lihtsalt. Analoogiga läheb kiiremini lõbusaks, on kuidagi inspireerivam.”

„Mul on tunne, et selleks, et oskaks digisünti mängida, peaks oskama klaviatuuri või klaverit mängida. Ma oskan niimoodi teha, et joonistan arvutis klotsid ette ja saadan need sünti mahamängimiseks, aga klaverit ma ei oska mängida. Mulle tundub, et digisünt on nagu sellistele, ma ei oska öelda, profimatele? Analoogi puhul mulle meeldivad pigem need undamised ja lihtsalt mingid tämbrite otsingud.”

Eesti laul ja Tallinn Music Week

„Ma peamiselt mõtlen ikka selle peale, kuidas head muusikat teha. Mul sellist turunduslikkumasterplani tegelikult eriti ei ole. Kuigi ma vaikselt juba mõtlen nüüd, et peaks kuhugi välisfestivalidele saatma oma demosid – siiamaani veel ei ole seda teinud. See on samuti päris põnev, mis siin Eesti siseselt meisterjaaniga toimub. Tekib fänne ja Twitteris noored kirjutavad mulle tekste, millest aru saamiseks ma pean Urban Dictionaryt kasutama. Seda on väga huvitav jälgida ja siis tekivad mõtted, et äkki peaks ise korraldama mingi kontserdi või äkki peaks Eesti tuuri tegema. Aga noh, pigem see kõik lähtub lähiminevikust, mul mingit suurt plaani ei ole olnud.”

„Ma ei teagi täpselt, mida peaks püüdlema Eesti Laulu finaalis. Kindlasti ma tahan oma esitluse teha nii hästi kui võimalik ja paremini kui poolfinaalis, aga selline „fake it ‘til you make it” ei ole väga minu stiil. Hullult promoda, et jou, hääletage kõik minu poolt ja saadame meisterjaani Eurovisioonile – mulle tundub nagu veidike ebarealistlik, et see võiks juhtuda. Tegelikult ma arvan, et ma palun ikkagi inimestel hääletada enda poolt. Võibolla see loeb ka midagi, kui ma mingi kõrge koha saan seal?”

Tallinn Music Weekist ootab parmupillimeister samuti enamat kui eelmine kord. „Eelmine aasta ma esinesin ka festivalil, aga siis ma ei julgenud väga kellegagi rääkima minna. Oli juba plaat näpus ja mõtlesin, et lähen ütlen tere, aga siis ikka, et ei, „mis nüüd mina…”. Aga sel aastal on mul bändikaaslane Johannes, kes lubas selle raske töö enda peale võtta. Ei ole tegelikult soove nii täpselt läbi mõelnud, aga eks välisfestivalidele tahaks esinema saada kuhugi, see oleks päris lahe. Mul on muidugi enda muusikaga tunne, et raske on leida õiget žanrit. Maailmamuusika on ikka veidike teistsugune, kui see, mida ma teen. Techno-muusika jaoks olen ma liiga folk ja folgi jaoks liiga techno. Aga võibolla see kuidagi laheneb.”

Kolmas album

„Ma ise mõtlen uue materjali peale juba, mul on mõned demodki valmis. Ikka tahaks edasi minna muusikaga. See on pikem jutt, aga mul on pidev areng toimunud selles osas, kuidas ma muusikat teen ja millest ma seejuures lähtun. Ma seletan nüüd veidi kohmakalt, sest ma ei ole seda veel sõnades läbi mõelnud enda jaoks. Esimene plaat kannab õigustatult nime „Algelised katsetused”. Saigi nii, et hüppasin pea ees sisse ja proovisin parmupillide ja süntesaatorite abil teha midagi, mis kuidagigi kõlaks. „Ilusate illusioonidega” pigem oli selline tunne, et proovida teha midagi võimalikult teistsugust. Midagi sellist, mis ei ole nagu midagi, mida ma varem kuulnud olen. Leida mingi täiesti uutmoodi kõlapilt. Nüüd uue materjaliga ma hakkan terviklikumalt aru saama sellest, mis teeb muusikast hea muusika. Näiteks „Ilusates illusioonides” ma otseselt ei osanud näha, miks peaks ühes loos bass olema, aga praegu ma kuidagi tunnen, et kui on hea bassisaund, siis… oi, ei, ma ei oska seda veel ikkagi seletada!”

Intervjuu lõpuks laseb meisterjaan seletamise asemel veel ühte demojuppi ning demonstreerib omatehtud sämpleid. Näiteks põnevad mütsud, mis on Vilsandi kasvuhoonet salvestades saadud. Või head hi-hat’i saundi, mis on voolikust vee laskmise tulemus.

Reedel, 1. aprillil esineb meisterjaan Rada7.ee esitluskontserdil klubis Sinilind.

Artikkel ilmus esialgselt Rada7-s.