„Metsikud bitid” on tehnoloogilise kunsti näitus, kus on eksponeeritud 15 läbi Lõuna-Eesti looduse kulgevat teost. Näitus on sündinud Maajaama tehnoloogilise kunstitalu residentuuridest ja esindatud on nii eesti kui ka väliskunstnike eriilmelised teosed, mis käsitlevad meie suhet looduse ja tehnoloogiaga.

Näitusekülastus nõuab nii või teisiti avatud olekut, „Metsikud bitid” eeldab seda aga keskmisest enam, sest valemis on rohkem muutujaid. See ei ole kliiniline ja turvaline valgete seintega atmosfäär, kus põrand on sile, temperatuur reguleeritud, kus mantel tuleb numbri vastu vahetada ja sosinal rääkida. Vastupidi, olukord on üsna metsik.

Iseenesest ei ole kunsti turvalise nelja seina vahelt väljatoomises midagi tavatut. Siseruumist väljavalguvad lavastused ja näitused on harjutanud kultuuripublikut sellega, et üritustel võib esineda ka galerii või teatrisaali tubastest tingimustest rikkalikumaid meelelisi aistinguid. Alustades sellistest rännaklavastustest nagu „Läbi linna” kuni võsalavastuseni „Serafima ja Bogdan”, aga ka 2022. aasta Artishoki biennaali, linnafestivali UIT ja sel suvel endises Krulli tehase hallitav-kooruvas valvurihoones toimunud tänavakunstinäituseni „Hello Mister Police Officer”. „Metsikute bittide” puhul on aga oluline just loodus, mis ei ole maaliline hingemattev butafooria, vaid ekspositsiooni elav ja iseseisev osa – ettearvamatu kunstnik ja kaasautor, kellega ei saa teha kokkuleppeid ja kelle järgi peab külastaja joonduma.

„Metsikute bittide” puhul on oluline just loodus, mis ei ole maaliline hingemattev butafooria, vaid ekspositsiooni elav ja iseseisev osa.

Tajude ümberhäälestamine

Maajaama kunstitalu ümbritsev loodus on kindlasti ülev. Tuleb aga arvestada ka päikesekuumuse ja kuppelmaastikuga, mis viib kord üles, kord alla, kord tiigi juurde, kord rägastikku. „Metsikute bittide” puhul konkureerib looduskogemus igal pool kunstiteostega tähelepanu nimel ja see ongi okei. Kuraatoritekst annab meile rännakuks võtme, seades küsimuse alla nägemismeele domineerimise meie maailmatajus: näitus „pakub võimaluse suhtluse mitmekesistamiseks, lõimides sümboolsed kujutelmad, vahetu taju ja keskkonna”.

Oma tajuinstrumentide eelhäälestamine on oluline. Saabudes oleks kasulik unustada küsimused „Mida mulle siin pakutakse?”, „Kuidas mu meelt lahutatakse?”, „Millise tehnoloogilise pulliga mind lõbustatakse?”. Tegemist on kergesti arusaadava, ent aeglaselt avaneva, mõtisklema kutsuva ning tähelepanelikku kohalolu nõudva seiklusega, mida võib vaadelda kui isiklikku rännakut meie kõigi tuumprobleemide juurde. Näituse läbikõndimine on tervikkogemus, kõik looduses viibimisega kaasnevad kehalised aistingud on osa ekspositsioonist. Kuidas suhelda loodusega? Mis häält teeb päikesevalgus? Kuidas lõhnab puu?

Pind jalge all muutub, vahepeal on see krobeline, siis pehme, siis okstega, tolmune või hoopis niiske. Kogu olukord on täis kahtlust ja kõhklusi. Õhk muutub ka: päikese käes võib olla praadimise tunne, puude varjus jahedam, niiskemas kohas pinisevad sääsed, aga siis pakub tuul ootamatut kergendust ja viib nad kõik minema. Vahepeal võib-olla eksid natuke ära, katsud ettevaatlikult, kas aial on elekter sees, õnneks ei ole, saab üle minna.

Nii nagu pead oma keha mugavustsoonist välja tooma, pead laskma endal ka kaasa minna teostest väljakooruvate sügavamate tähendustega. Teosed ei ole kontseptuaalselt keerulised ega raskesti mõistetavad, vastupidi, need on selged ja täpsed. Ideed on residentuuris pika aja jooksul välja töötatud, kunstnikud on ekselnud sarnaselt näitusega oma mõtete rägastikus sinna-tänna ja jõudnud kontsentreeritud väljundi ehk teoseni, millega kohtume. Teos on uks, mille taga olevat sisu tasub külastada.

Tegemist on kergesti arusaadava, ent aeglaselt avaneva, mõtisklema kutsuva ning tähelepanelikku kohalolu nõudva seiklusega, mida võib vaadelda kui isiklikku rännakut meie kõigi tuumprobleemide juurde.

Töökast robotist tutvumiseni puuga

Installatsiooni „Nõel heinakuhjas” puhul on tegemist robotiga, kes on pandud heinakuhja poetatud nõela otsima. Õnnestumise korral annab robot sellest märku karjakella helistamisega. Installatsioon uurib inimkonna ja keskkonna vahelisi suhteid ning tõstatab aruteluteemana tehnoloogilise arengu ja looduslike elementide omavahelise põimumise. Kunstnikeduo Varvara & Mar seab teosega küsimuse alla meie aina süveneva tehnoloogiasõltuvuse.

Vaatepilt tekitab frustratsiooni ja toob esile, kuivõrd keeruline on inimesel oma empaatiat valikuliselt välja lülitada. Võimatut ja inimesele väsitavat ülesannet sooritab ju robot, kes ei väsi. Miks ma talle kaasa tunnen? Meil on tung kõike inimlikustada, ka minu kodune robottolmuimeja on saanud endale inimliku nime Sam ja omistame elukaaslasega talle pidevalt inimlikke käitumisviise: näe, Sam solvus; vaata, Sam üritab näidata, kui tubli ta on; Sam läks puhkama… Üks tehisaru ohtudest seisnebki meie inimlikus empaatias, mille eest isegi robotikujuline robot pole kaitstud, rääkimata inimkujulisest robotist või silmaga nähtamatust kulisside taga toimetavast AIst.  

Üks intrigeerivaim teos on „Ühe puu ID”. Berliinis elavat kunstnikku Agnes Meyer-Brandist huvitab, kuidas suhelda taimeriigiga, millest sõltub meie ellujäämine. Kuigi kiirelt arenev tehisaru on kütuseks meie unistusele dekodeerida teiste liikide keeled – vestlustest elevantide ja lindudega –, tuleb meeles pidada, et loodus ei ole üks klomp, vaid kirev eri keelt kõnelevate tegelaste spekter. Puud näiteks suhtlevad omavahel parfüümipilvedega.

Kunstnik on sünteesinud koostöös parfümeeri ja teadlastega ühe konkreetse puu tüve, lehtede ja juure lenduvate orgaaniliste ühendite molekule, mille omavahelisel segamisel on saavutatud parfüüm „Ühe puu ID”. Lõhna nuusutamisel on võimalik külastajal puuga potentsiaalsesse vestlusesse astuda, saada aimu tema omadustest.

Väike puidust rajake viib külastaja staarpuuni, keda ümbritseb kliiniliselt puhas ja looduses kontrastne laborlik lauake, kus asetsevad väikesed parfüümipudelikesed.

Tunglen viisakalt teiste külastajate vahelt pudelite suunas, ootan oma korda ning kui pudelike lõpuks minuni jõuab ja seda nuusutan, läbib mu keha kummaline soe laine, justkui oleks tõepoolest juhtunud midagi ainulaadset. See on ootamatult sümpaatne parfüüm! Ühtäkki tundub, et puu seisab ja vaatab mind. Meeldiv tutvuda! Kauaks passima jääda ei saa, sääsed söövad ära ja staaril on küllaga teisi külalisi, keda tervitada.

Võimatut ja inimesele väsitavat ülesannet sooritab robot, kes ei väsi. Miks ma talle kaasa tunnen?

Õnnestunud atmosfääri kujundamine

Tehnoloogilise kunsti puhul mõjuvad vahetumalt vast kõige dünaamilisemad teosed.

Installatsioon „Üles-alla” koosneb väljale paigutatud õhutorudest, mis imiteerivad kasepuid. Õhku täis puhutud tekstiilist torud tõusevad ja langevad iga natukese aja tagant. Võltspuud ja nende silmanähtavalt ebaloomulik liikumine juhivad tähelepanu inimkonna sekkumisele looduse loomulikesse tsüklitesse. Autoriks on 2011. aastal tegutsemist alustanud šveitsi-saksa kunstnikeduo heidungriess.

On kuulda pahisemist, vaatan kunstpuudele alt üles. Need on võimsad, aga tehislikud. Ühel hetkel pahisemine katkeb, puud vajuvad longu ja jäävad vedelema. Alles nüüd märkan, et väli, kus seisan, ei ole niisama avaram koht, vaid raielank. Näen teisi inimesi samamoodi pisut nõutult kändude vahel ringi vaatamas, et mis nüüd edasi. Ilma puude varjuta on palav. Meenub Michael Jacksoni „Earth Songi” tuuline muusikavideo, mis küsib: „What about us?” Jah, see teema oli terav juba 30 aastat tagasi ja valupunktid pigem süvenevad kui vähenevad. Pärast hetkelist leinamomenti korjan end kändude vahelt üles ja lähen edasi.

Prestiižse itaalia kunstniku Marco Barotti loomingu keskmeks on „tehnoloogiline ökosüsteem” ning tema teosed flirdivad looma- ja taimeriigi toimemehhanismidega. Installatsioon „Fungi” tekitab metsa all laulvate seentega sürreaalset atmosfääri, juhtides tähelepanu seente ökoloogilisele tähtsusele. Helimaastik on saanud inspiratsiooni aka rahva (põlisrahvas, kes elab peamiselt Kongo nõos Kesk-Aafrikas) naiste mitmehäälsest loost „Seente korjamise laul”. Osa installatsioonist on „Fungi oraakel” ehk tehisintellekt, mida on koolitatud teadusliku kirjandusega mükoriisavõrgustiku andmestikest. Teadmisi täiendavad tsitaadid seeneraamatutest. Oraakel sünteesib õpetusi ja jagab inimühiskonnale inspiratsiooniks seenemaailmast pärit sümbiootilist elukäsitlust. 

„Fungi” asub veidi varjulisemas kohas, mis õhkab maa-alust tumedust. 3D-prinditud valged seenekesed on oma kummalise pea maa alt välja pistnud ja tulnud meiega jagama oma segast laulu. Kohati tundubki, et heli tuleb otse maapõuest.

Selle vahetu kogemuse toel saab taas ilmsiks meie nägemismeele dominantsus. Seenevõrgustikud on suurimad elusorganismid, aga kuna me neid ei näe, siis kipume seda unustama. Seente sümbiootilised supervõimed ja kohanemisoskus on inspireerinud hirmufantaasiaid, nagu arvutimäng „The Last of Us” ja samanimeline apokalüptiline telesari. Eesti kunstnikest on seenemaailma võlusid uurinud ja publikule lähemale toonud Peeter Laurits. Lisaks nähtamatu nähtavaks tegemisele mängib Barotti teos samuti mõttega dialoogist, info ja kogemuste-teadmiste vahetamise võimalikkusest teise liigiga.

Tumedate seenerütmide juurde tahaks jääda kauemaks püsima, aga on õhtune aeg ja esimesed suveilmad ning pinisev pilv mu ümber utsitab edasi minema. Vahetan teiste külalistega sääsetõrjet, enne kui edasi liigun.

Siin ei ole vaja kaevuda, et teosest aru saada, piisab lihtsast lapsemeelsest rõõmust.

Lai ampluaa teoseid 

Sarnasel moel kõnnin läbi kogu ekspositsiooni. Mõned teosed on õhkõrnad ja kauged, nagu „Päikese olevused” – austria kunstnike Andreas Zißleri, Fabian Lanzmaieri ja Klemens Kohlweisi heliinstallatsioon, mis kasutab helide tekitamiseks päikese liikumist ja ümbritseva maastiku topoloogia tagasipeegeldumist. Teised on liikuvamad ja jõulised, nagu metsa läbilõikav 54-meetrine konveierilint, pöörlev ümmargune murulapike või needsamad pahisevad puutüved. Mõned tööd on aga nii abstraktsed, et avastusretke järel kohalejõudmine paneb kergelt õlgu kehitama. Kuna aga ümbritsev looduskogemus ei kao kuhugi ja hõivab osa kogemismeeltest, siis ei teki tühja tunnet.

Ehkki teosed on kaardil nummerdatud, võib igaüks ise valida, mis järjekorras ta neid külastab. Minu külastus lõppeb lihtsa ja ilusa pöörleva murulapikesega „Muru tsentrifuug”, mille loonud kunstnik Julijonas Urbonas on Leedu kosmoseagentuuri asutaja, aga ka endine Klaipėda lõbustuspargi direktor. Pöörlev maalapike keset avarat välja mõjub pärast metsamatka värske ja elavdavana. Siin ei ole vaja kaevuda, et teosest aru saada, piisab lihtsast lapsemeelsest rõõmust. Keerlev murulapike muudab kiirelt perspektiivi ja lõhub korraks harjumuspärast taju. Ja see ongi lõbus.

„Metsikud bitid” ei ole lihtsalt silmapaistvaim projekt, mille kultuuripealinn Tartu 2024 on oma katuse alla saanud, vaid ka täiesti ainulaadne algatus Eestis, mis tegeleb väga pakiliste inimkonna tulevikku puudutavate küsimustega. Lisaks tehnoloogia ja looduse suhtele on teemaks ka integratsioon, keskkonnakriis, tehisaru, dialoogivõimekus ja võimalikkus, poliitika, keskkonnareostus, sotsiaalne ebavõrdsus jne.

Kõndimine ja mõtisklemine sobivad hästi kokku. Kehalise looduskogemuse ülevus vabastab silmade ülemvõimust ja aitab leida vajalikku ruumi, et pääseda argielu küüsist ja lasta meis küpseda seda enim vajavatel teemadel. Pärast sumpamist, päevitamist, varju ja tuule nautimist, puu parfüümiga tutvumist, võitlust sääskedega, maapõuest tuleva seenemuusika kuulamist ja viimaks murulapikesel pöörlemist on mõnus ja surisev tunne, mida võib minna jahutama lähedalasuvasse Vahejärve, lastes seal valla oma sisemise metsiku konna. Ükskõik kui palju me ka ei püüaks seda tubastes tingimustes tehnoloogiale allutada, on metsikus ja ettearvamatus elu olulisim ja häirivaim osa, mis sekkub ikka ja jälle ning millega kohtumiseks tasub valmis olla.

Näitust korraldavad kunstnikud ja kuraatorid, kes on seotud tehnoloogia- ja kunstitaluga Maajaam. „Metsikud bitid” on osa Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammist. Kuraatorid on Mari-Liis Rebane, Timo Toots, Marie Valgre, Kadri Lind ja Taavi Suisalu. Näitus on avatud mai lõpust septembri alguseni ja sobib külastamiseks kogu perega. Rohkem infot: wildbits.ee

Riste Lehari on vabakutseline copywriter, keda huvitavad kultuur ja keskkonnad, mis meid ümbritsevad. Eriti hindab ta kultuuri, mis kutsub üles aktiivselt meid ümbritsevaga suhestuma. On avaldanud ühe novellikogu pealkirjaga „KAFE” ja on linnakorralduse magistrant.