24.–27. aprillil toimub Tartus IX Põhjamaade Üliõpilaskooride Festival (ingl k. Nordic Student Singers’ Summit ehk lühidalt NSSS), mis kannab pealkirja „Me/We” ja hõlmab endas Tartu linnas aset leidvaid kontserte ning 26. aprillil A Le Coqi spordihoones toimuvat suurt galakontserti. NSSS on iga kolme aasta järel ühes Baltimaa või Skandinaavia linnas peetav üliõpilaskooride festival, mille eesmärgiks on süvendada ja alal hoida sõbralikke suhteid Põhjamaade kooride vahel. Ürituse traditsioon ulatub 1987. aastasse, mil NSSS Linköpingis Rootsis alustas. Esimese Eesti koorina võttis NSSS-ist osa segakoor Noorus (1990. aastal Soomes Turus) ning festival on toimunud ühe korra ka Eestis – 1999. aastal Tallinnas. Nüüd, aastal 2014, on korraldamise au Tartu Ülikooli Akadeemilise Naiskoori ning teiste Tartu üliõpilaskooride käes.

Tänavuse festivali teemaks on rahvuslik identiteet ning sellega seotud küsimused. Kaasarääkijaid on palju: üritusest võtab osa 38 koori 20 Põhjamaa linnast, kokku 1300 lauljat. Kiirel festivalieelsel ajal õnnestus mul rääkida NSSS-ist, seal kõlavast muusikast ja koorimuusika hetkeseisust festivali juhi Maarja Ülperi ning kunstilise juhi Triin Kochiga.

Maarja, mida on NSSS-il pakkuda kuulajale ja koorilauljale endale?

Festivalid loovad ülevaatliku pildi sellest, mis mujal koorimuusikas toimub. Selles mõttes on Tartus osalevatel kollektiividel unikaalne võimalus end asetada Põhjamaade koorimuusika ja laiemalt kultuuri konteksti – mõelda, kas esitatavad küsimused on samad või erinevad, kas lauldavates teemades ja muusikas on kokkupuutekohti ning viia end kurssi viimase aja Põhjamaades kirjutatud koorimuusikaga. Mainimata ei saa jätta ka suhtlust teiste kooridega, mis sellisel kujul on võimalik ainult kord kolme aasta jooksul. Loomulikult ei saa märkimata jätta esimest korda spetsiaalselt festivali jaoks kirjutatud teost, mille vahendusel saavad Tartus kokku vahutav meri, kõikuv laas ja kiirustav linn.

Kahtlemata tähendab taolise suure ürituse organiseerimine ka magamata öid. Mis ajendas sind võtma sellist suurt vastutust ning kuidas on festivali korraldamine siiamaani sujunud?

Peamiseks ajendiks on suur soov tuua oma kodukohta palju head koorimuusikat ning samas näidata, kui lahe koht Tartu oma kooride ja inimestega on – ehk siis suur armastus muusika ja heade inimeste vastu.

Festivali korraldamine on läinud nagu taoliste suurte ürituste puhul ikka – üle kivide ja kändude, kuid päiksepaiste saatel. Rõõmustavaid hetki on olnud oi kui palju – tulemas on superkoorid, meiega teevad koostööd Eesti oma ala tipud (näiteks dirigent ja kunstiline juht Triin Koch, lavastaja Anne Türnpu, liikumisjuht Madli Teller, valguskunstnik Andres Sarv, juba mainitud noor helilooja Maria Kõrvits jpt.), festivali meeskond on kõige armastusväärsem seltskond üleüldse. Murekohaks, nagu ikka, on raha, kuid oleme festivali õnnestumise nimel nii palju tööd teinud, et isegi pisike puudujääk ei sega enam üle lati hüppamist.

Suundugem nüüd aga NSSS-l kõlama hakkavasse muusikasse. Nagu juba mainitud, kujuneb ürituse kulminatsiooniks 26. aprillil toimuv galaõhtu. Soovides süüvida seal ettekandmisele tulevasse Maria Kõrvitsa teosesse, uurisin festivali kunstilise juhi Triin Kochi käest, mida teos endast kujutab ning missuguseid ühiseid puutepunkte omab see tänapäevase koorimuusikaga.

Palun iseloomusta lühidalt M. Kõrvitsa teost. Mis sind selle puhul kõige rohkem võlub?

Siiamaani on galakontsertidel lauldud maailmamuusika suurteoseid või osalevate maade koorilaule. Nii et see, et tänavuse NSSS-i tarbeks on spetsiaalselt lugu kirjutatud, on midagi ainulaadset. Teose jaoks on kõikidelt maadelt kokku kogutud ja üheks tervikuks seotud nende jaoks olulised viisijupid, näiteks rootslaste „Dancing Queen”, soomlaste „Finlandia” ja eestlaste „Tuljak”. Tegu ei ole aga juhusliku lauludejadaga, vaid seda läbib selge mõte, mis ühenduslüliks muutub. Teose kolm osa – Meri, Mets ja Linn – on juba kujunditena niivõrd tugevad, et tõmbavad seltskonna kokku. Me saame küll rääkida rahvaste eripäradest, aga neid kolme kujundit oleme kõik kogenud: meri ühendab ning samas ka lahutab ning nii meri kui ka mets toidavad meid. Linn on aga meie kõigi tänapäev. Ühtekuuluvustunne on mingis mõttes ülevam kõigist tunnetest. Kui sa lõpuks selle mõtteni jõuad, siis mõistad selle võimsust ja ilu.

Teost iseloomustab võluv lihtsus ning sisuliselt kulmineerub see väga ilusasti. Helikeeles valitseb omalaadne puhtus ning loos kasutatud eriefektid, näiteks merelained, tekitavad ühendust ja ühtsust. Seega kuulaja, kes kontserdile tuleb, ei pea vaevlema keerukuste käes, sest see kõik on mõistetav.

Maria Kõrvits kasutab oma teoses koorimuusika jaoks ebatraditsioonilisi väljendusvahendeid (kõnekoor, klastrid, häälitsused jne). Kui nüüd mõelda viimati külastatud koorikontsertidele, siis kuivõrd levinud on selliste ebatraditsiooniliste väljendusvahendite kasutamine Eesti koorimuusikas?

Iga aeg, iga põlvkond otsib uusi väljendusvahendeid. Mingis mõttes on ju Bach, Mozart, Beethoven selle muusika juba ära kirjutanud. Seega otsitakse midagi, millega saaks värve juurde anda. Samas tuleb tõdeda, et mõnikord kontserdil käies jääb selline mulje, et eriefekte on kasutatud ainult triki enda pärast – et lauljatel oleks äge ja publikul oleks ahhaa-elamus. Õnneks ei ole ma viimasel ajal kuulnud selliseid teoseid, kus eriefektidega oleks häirivalt liiale mindud. Võib-olla kasutati eriefekte rohkem umbes kümme aastat tagasi, siis kui maailm avanes. Praegu tundub aga, et nende buum on möödas. Asi läheb sisulisemalt õigemaks ning võtted on rohkem põhjendatud. Pigem liigutakse tagasi puhaste helide poole. Ka NSSS-il ettekandmisele tulevas teoses „Meri. Mets. Linn” leidub eriefekte – kõnekoori on palju, natuke hõikamist ja häälega mängimist – aga nendega ei ole liialdatud ning kõik on sisuliselt põhjendatud.

Igasuguste selliste suurte kooriürituste raames tekib tunne, et Eesti on tõesti koorilaulumaa. Ja nagu NSSS näitab, ei laula me ainult omakeskis, vaid kutsume ka teisi rahvaid enda juurde laulma. Ometi arvab osa inimesi, et üldsuse jaoks ongi koorimuusika populaarne ainult seoses laulupeoga ning et reaalsus on see, et praegusel ajal ei kasva peale noori, kes tahaksid koorimuusikaga tegeleda. Kas oled sama meelt?

Me nimetame end koorilaulumaaks, sest liikumine on massiline. Samas ei saa öelda, et see liikumine oleks niivõrd kvalitatiivne, et kõik selle kunstiliigi vastu huvi tunneks. Näiteks laiem üldsus, keda koorimuusika ei puuduta, teadvustab koorimuusikat ainult iga viie aasta tagant seoses laulupeoga, kuna laulupeo saabudes räägitakse koorilaulust rohkem. See huvi on aga kerge kaduma. Samas ma ei ütleks, et see on halb, et koorimuusika tohutuid masse ei vaimusta. Koorikunst on ikkagi spetsiifiline ala, mistõttu me ei saa eeldada, et kõik seda armastaksid ja sellest aru saaksid. On ju igal kunstiliigil suhteliselt spetsiifiline publik. Halb on minu arvates aga see, et ma ei näe saalides neid samu koorilauljaid, kes ise antud valdkonnas tegevad on. Ma ei näe, et nad huvituksid sellest, mida teised lauljad teevad, kuidas neil läheb, kuidas nad laulavad. Varsti ei olegi meil mitte millegi jaoks aega, me teeme oma lõputuid tegevusi, jookseme edasi ja tagasi. Ei ole aega, et süvitsi enda hobiga edasi minna, et teada oma tegevuse laiemat pinda.

Teine asi, mis mulle muret teeb, on kooride töö seoses repertuaaris olevate teoste mõtestamisega. Ma sügavalt loodan, et kõik koorid tegelevad sellega, sest kuidas me saame teost esitada, kui me ei mõista, mida see öelda tahab? Mul on olnud võimalus kuulata päris palju laulupeole pürgivaid koore ning ausalt öeldes on minus tekkinud kahtlus, kas proovides ikka räägitakse sellest, millest lauldakse, missugune on loo emotsioon, missugune peaks olema hääle värv. Tihtipeale võib just teose mittemõtestamises seisneda põhjus, miks teose ettelaulmine ei õnnestu. Just dirigent peaks olema see, kes ärgitab koorilauljaid teose üle mõtlema. Kui koorilaulja ei mõista teost, siis ei jõua teose mõte ka publikuni. Ja kui teos publikut ei kõneta, siis ei tahetagi seda kuulama minna. Koor peaks minema lavale sooviga publikule midagi öelda. Seda on kooril võimalik teha läbi laulu, teksti ja emotsioonide.

Seega üleskutse kõikidele lauljatele – võtkem see aeg ja süüvigem nendesse lugudesse, mida te laulate! Ja kõikidele koorimuusikast huvitujatele – tulge kuulama lugusid mere randadelt, metsade keskelt ja linnatänavatelt. Meil on, mida üksteisele rääkida.

Informatsiooni NSSS-i kohta võib leida festivali kodulehelt ning Facebookist.