Üks üleilmne veebipõhine subkultuur koondab mehi, kes on tulenevalt oma halbadest kogemustest vastassooga otsustanud naistele jäädavalt selja keerata. Heidame sellele subkultuurile pilgu, aga ettevaatust – võite oma päeva ära rikkuda.

MGTOW (Men Going Their Own Way) ehk „mehed, kes käivad omapäi” (kõlab eesti keeles küllaltki totralt) on suuresti internetipõhine liikumine. See tähendab, et selle algust, liikmeskonda, mõjukust ega leviala ei ole eriti lihtne kindlaks teha. Küll on aga teada, et MGTOW keskmeks on paar veebisaiti – peamiselt mgtow.com ja Redditi vastav foorum –, kus käiakse mõtteid vahetamas ja oma eelarvamustele kinnitust kogumas. Vaimseks ühisnimetajaks on jubedad kogemused naistega.

MGTOW etteheited naistele – mitteammendav loetelu

Töötasin artikli jaoks läbi hulga üsna ebameeldivat materjali. Nende hulgas Redditi MGTOW foorumi kõige populaarsema lõime „Mis šokeeris teid naiste puhul kõige rohkem?”. Lõimel on ligi 100 000 vaatamist ja üle 1500 kommentaari. Ühesõnaga, piisav valim bakalaureusetööks, aga aitab ka kõige populaarsemate kommentaaridega tutvumisest. Vormis on variatsioone, sisu on aga kõigil sama – tõsine ja teesklematu vihkamine vastassoo suunal.

MGTOWni jõudmise skeem on sisuliselt alati ühesugune. Teatud eluhetkeni mees idealiseerib naisi. Selles süüdistatakse hiljem projektiivselt kas kasvatust või meedia loodud illusoorset kuvandit. Siis tuleb aga pärisnaistega kohtumine ja jõhker pettumus, mis päädib halvemal juhul totaalse, nihilistliku eitusega – ei iial enam! Selles mängib oma rolli sarnaselt mõtlejate seltskonna leidmine internetist, kus üksteist vastastikku julgustatakse ja valideeritakse.

„Mind üllatas, kui sotsiopaatsed nad [naised] on. Mind kasvatati naisi pjedestaalile tõstma, kuna nende loomus olevat tsiviliseeritum kui meestel, kuid reaalsuses pole nad „romantikud” ega loovad, samuti pole neil ka empaatiavõimet. Nad on lihtsalt nartsissistid,” kirjutab üks mees. Päris jube, kas pole? Selliseid sõnavõtte lugedes pole aga mõtet üritada neid eemale tõrjuda ettekujutusega, et kirjutaja on troll või valetab. Räägivad täiesti siiralt.

Naiste väidetav loomingulisuse puudus on läbiv etteheide. „Naised on romantismi, loomingulisuse, empaatia, altruismi ja õilsuse antitees. Mehed aga kehastavad neid väärtusi ja on parimad kunstnikud, poeedid, kirjanikud, insenerid, teadlased… Me lõime naistest väljamõeldud kujundi ja hakkasime sellesse uskuma, kuna see tundus õilis,” kirjutab üks.

See „väljamõeldud kujund” kõlab umbes nagu keskaegsete kurtuaassete romaanide naisideaal: habras daam, kes istub akna peal, loeb luulet ja ohkab sügavalt oma rüütli järele. Ühesõnaga, täielik naivism, mis pööratakse aga osavalt meeste kasuks – olime lihtsalt liiga õilsa ja puhta südamega, et jubedat reaalsust ette näha. Muuseas, olen kohanud ka naisi, kes üritavad oma armuelu selliste „arhetüüpide” järgi korraldada. Üldiselt neil meestega ei vea.

Neid etteheiteid võiks grupeerida jungiaanlikult mõtlemisfunktsiooni üle- ja tundefunktsiooni alavääristamisena, näiteks mis puudutab suhetes ikka ettetulevaid vaidlusi. Lapsikut juttu stiilis „naised on ebaratsionaalsed, kuna nad ei allu minu ratsionaalsetele argumentidele ja rõhuvad tunnetele” on üsna piinlik lugeda.

Samas võib selline tundevõõrus mehele karmilt kätte maksta. Näiteks on väga ohtlik, kui mees ei suuda naise emotsionaalselt manipuleerivaid tehnikaid läbi näha: süütundele rõhumine, gaslight’imine (sadistlik psühholoogiline manipuleerimine eesmärgiga panna ohver oma tervemõistuslikkuses kahtlema – toim.) jms levinud võtted. Sellistes asjades kipuvad naised keskmiselt paremad olema.

Veel ühe kategooria moodustab läbinähtavalt silmakirjalik moraalitsemine. „Naistel on nii labane maitse – kui tuleb suvaline pikka kasvu paha poiss, jooksevad nad kohe tema suunas.” Või: „Naistel on nii palju lihtsam seksi saada – vaadake naise Facebooki sõnumeid ja te saate valgustatuks.” Jällegi projitseeritakse naistele iseenda kibestumust, et ei olda piisavalt lihaselised ja kõvad mehed.

Üldiselt paistab, nagu kõik need mehed oleksid sattunud suhtesse mingisuguste „Jersey Shore’i” karakteritega. Kirjeldatakse naisi, kel pole mingeid hobisid peale ostlemise ja sõnumineerimise, kes on pinnapealsed ja „seest tühjad”, „keerulised, aga sügavuseta”, vaid labastest tungidest lähtuvad, rahaahned ja hüperseksuaalsed. Jällegi, empiirilisi vaatlusandmeid, mida siin kahtlemata siiralt esitatakse, ei saa nimetada vihakõneks. Pigem on küsimus selles, miks need mehed just selliste naiste otsa komistasid. Kuidas nad ei suutnud neid ära tunda ja ennast õigeaegselt kaitsta?

Ebareaalsed ootused ja täielik haprus

Camille Paglia on kurtnud juba aastakümneid USA eluvõõraste keskklassi valgete tüdrukute üle, kes muutuvad ülikooli minnes ja joomapidudele sattudes kiskjatest meestele kergeks saagiks. Kontrastina on ta ikka toonud välja tugevaid töölisklassi naisi, kes ei lase ühelgi mehel endale pähe istuda ja suudavad neid ka verbaalselt paika panna (millegipärast kerkivad mulle alati silme ette Zavoodi baaridaamid).

Sarnane dünaamika kehtib ka teistpidi. Kujutlegem suvalist kaubanduskeskuses hängivat pigem töölisklassi noortest koosnevat kampa (poliitiliselt ebakorrektselt öeldakse nende kohta „ossid”), kus valitseb alati sooline tasakaalustatus. Maast madalast suheldakse, kakeldakse ja lõõbitakse koos tüdrukutega. Kes poleks näinud situatsioone, kus tüdruk karjub poisi peale, virutab talle näiteks jalaga, poiss põikleb irvitades eest, siis lepivad jälle ära. See on elulähedane suhtlus.

Kus kohtame aga naiste idealiseerimist ja eluvõõrust? Ikka keskklassi nohiklike meeste hulgas, kelle arusaamad naistest pärinevad filmidest ja raamatutest, mitte praktilisest kogemusest. Haprad naised satuvad kiirelt mõne paha poisi otsa, järgneb trauma ja meessoo suhtes igavesti negatiivselt meelestatud hoiak. Nohiklikud kutid lasevad end aga mõnel kavalal naisel rahast tühjaks lüpsta ja otsustavad seejärel õilsameelselt mungaelule pühenduda.

Paistab, nagu kõik need mehed oleksid sattunud suhtesse pinnapealsete, „seest tühjade”, üksnes labastest naudingutest lähtuvate, rahaahnete ja hüperseksuaalsete naistega.

Visioonid „ideaalsest” elust ilma vastassoota

MGTOW sees on „tasemed”, mis väljendavad meeste „pühendumust” oma absurdsele ideaalile. Mõned keelduvad püsisuhetest, mõned ka üheöösuhetest. Ühed kasutavad seksi jaoks vaid prostituute, teised vaatavad pornot, kolmandad suruvad oma seksuaalsuse üldse alla. Nende hulgas, kes naistega suhtlemist aktsepteerivad, on levinud ideaalkujutlused traditsioonilisest, allaheitlikust naisest. Näiteks räägivad USA MGTOWd armsatest ning hoolitsevatest Ida-Euroopa ja Venemaa neidistest, samuti on perversselt populaarsed Aasia naised.

Sisuliselt asendatakse esmane ideaal kodumaisest naisest kompensatoorse fantaasiaga võõramaisest. Nihilistlikumad MGTOWd ei näe aga probleemi mitte kultuuris, vaid bioloogias, ja peavad seetõttu tsölibaati. Üks kommentaator tõi bioloogilise argumendina välja isegi naiste varjatud ovulatsiooni, mis olevat meeste petmise instrument.

Feminismis leidub kahjuks sellisele suhtumisele hulgaliselt paralleele. On teatud hulk naisi, kes põlastavad põhimõtteliselt alfalike-macho’like käitumisjoontega mehi ning otsivad partneriks hoolitsevat ja pehmet karakterit. Iseküsimus on muidugi see, kas teadvustatud soov on kooskõlas ka alateadlike tungidega, aga see selleks. Sellised voolud nagu separatistlik feminism eitavad isegi meesliitlaste olemasolu. See kõik on muidugi üsna naeruväärne, aga kahjuks vägagi päevakajaline.

Eriti karmiks läheb asi siis, kui MGTOWd ja radikaalsemad feministid internetis kokku põrkavad. Selliste fanaatiliste gruppide omavahelise sõja pantvangi on jäänud tänapäeval kogu avalik diskursus. Rumalamate feministide meelest on kogu naistevaheline seksuaalne konkurents (täiesti objektiivne bioloogiline fakt) patriarhaadi konstruktsioon. Just mehed on selle loogika järgi need, kes panevad naisi üksteist taga rääkima, slut-shame’ima, välimust kritiseerima – see kõik on „internaliseeritud misogüünia”. MGTOWde meelest on see jällegi sada protsenti naiste enda süü ja ingellikud-ratsionaalsed mehed vaatavad seda kõike vaid segaduses pealt.

Tekkinud on ebaterve olukord, kus noored mehed kujundavad oma seisukohti naiste suhtes kibestunud keskealiste või vanemate meeste kogemuste põhjal.

Abielu kui leping – millal on MGTOW õigustatud?

Olen nüüd tublisti MGTOWde üle ironiseerinud, aga esinevad ka juhud, kus naiste vältimiseks on objektiivsemad alused. See puudutab vanemaid mehi, kes on elanud läbi midagi tõeliselt karmi – enamasti valusa lahutuse, mille käigus nad on kaotanud elukoha või õiguse näha oma lapsi. Kahjuks on MGTOW puhul tekkinud ebaterve olukord, kus noored mehed, kel on elu alles ees, kujundavad oma seisukohti naiste suhtes kibestunud keskealiste või vanemate meeste kogemuste põhjal. Sellised kogemused absolutiseeritakse, neis ei nähta enam ühte võimalikku, vaid ainukest ja paratamatut stsenaariumit.

Vanemate meeste argument kõlab lühidalt umbes järgmiselt. „Vanadel headel aegadel” ehk paleoliitikumist 1950ndateni, kuidas iganes keegi seda defineerib, oli abielu leping, mida ei saanud rikkuda. Mees pakkus naisele oma tööjõudu ja turvalisust. Ühelt poolt oli ta tänu suuremale füüsilisele jõule võimeline tegema raskemaid töid – rügama põllul adra taga, tassima metsast palke välja –, teisalt võimaldas jõud aga kaitsta perekonda vajadusel ka relvaga teiste meeste eest. Naine pakkus mehele vastutasuks püsivat ja stabiilset ligipääsu seksile ja hoolitses majapidamise, loomade jms eest.

Muidugi on siin palju karikatuurset ja lihtsustavat. Naised töötasid samamoodi põllul ja füüsilise jõu poolest oldi vanasti märgatavalt võrdsemad. Ja pole sekski naiste jaoks vaid mingisugune vahetuskaup. Igatahes, tänapäeval, mil lahutus on muudetud väga lihtsaks, ei ole „leping” enam siduva jõuga.

Tüüpilist keskealisi mehi MGTOW rüppe paiskavat juhtumit saab kirjeldada skemaatiliselt järgmiselt.

Mees ja naine abielluvad. Mõlemad on noored ja töötavad inimesed. Mida aeg edasi, seda rohkem tõusevad nende elustandard ja laenukoorem.

Mingil hetkel otsustab naine saada ühe või mitu last. Sellega seoses peab ta paratamatult oma karjääri kas katkestama või vähemalt ajutiselt peatama (palgalõhe!). Elustandardist, mis on juba saavutatud, on aga psühholoogiliselt väga raske loobuda. Seetõttu hakkab mees kompensatoorselt rohkem tööd tegema ja karjääriredelil edasi pürgima – ehk võtab teise töökohagi –, et olemasolevaid laene teenindada (jälle palgalõhe!). Tihti isegi nauditakse võimalust oma pere heaks vaeva näha.

Mingil hetkel leiab aga naine, et mees pole enam piisavalt „emotsionaalselt tema jaoks olemas” – viibib pidevalt tööl, koju jõudes on väsinud, äkki on isegi armukese leidnud. Suhtes tekib konflikt, mis viib lahutuseni. Kuna naine saab suure tõenäosusega hooldusõiguse endale, võib mees leida ennast olukorrast, kus a) ta ei näe enam oma lapsi, kelle nimel ta tööd tegi, b) ta ei saa elada oma kodus, mille laenumakse tasumiseks rabas, c) jne.

Ühesõnaga, ta elu kukub kokku. Sellises olukorras langeb mõni mees tsüklisse, mõni teeb enesetapu. Teised aga otsustavad naissoole lõplikult käega lüüa. I won’t be fooled again! Tekib soov ka teisi hoiatada… ja nii sünnibki üks subkultuur.

Tekkinud on olukord, kus teatud osa meestest lihtsalt ei ole enam nõus kooseluga seonduvaid riske võtma. Ma kuulen kauguses kajamas feministide karjatusi rongaisade teemal. Jajah, see kõik on täpselt samamoodi olemas. Aga jällegi, me räägime teatud meeste empiirilisest kogemusest, mida ei saa kätevehkimisega minema pühkida.

Muidugi pole lahendus naiste uuesti mehe külge aheldamine, kuni surm neid lahutab. Probleem on kompleksne ja vajab ka sellist lähenemist. MGTOWde sildistamine „toksiliselt maskuliinseks” vihagrupiks ja nende kaebuste ignoreerimine seda kindlasti pole. Pigem peaks proovima taastada sugudevahelist ausat dialoogi, kus kumbki pool ei alanda teist ega heroiseeri ennast.

Jaanus Vogelberg on praegune majandusajakirjanik, endine poole kohaga sotsiaalaktivist. Tööväliseks huviobjektiks on viimasel ajal identiteedipoliitika absurdimaigulised arengud. Maailmavaatelt pigem libertaar.