Mick Pedaja debüütalbum „Hingake/Breathe” on tulvil elektrooniliste ja akustiliste elementide (esoteerilist) kooskõla, mille taustal kulgeb hapra tonaalsusega falsett.

Antud kauamängiva maailm on avar ja sissepoole vaatav, minimalistlikkus vaheldub nüansirikkusega. Materjalina on kasutatud öösel salvestatud Kalamaja linde, elektrikappe ja muid industriaalseid helisid, mida võib linnamüras registreerida.

Albumi avalugu „Follow the Light” juhatab läbi helirägastiku valgusesse, jäädes meeldivalt tagasihoidlikuks, isegi ambitsioonituks. Järgnevate lugudega lisandub aga palju rohkem eklektikat ning mitmetahulisemat ruumi. Samas kaotavad kahes loos („Arm&Hirm/Luv&Firz” ning „Home”) efektselt loodud kõlamaailmad tähenduse ja üllatusmomendi, sest neis puudub muusikaline orgaanilisus ning seetõttu võib jääda mulje külge poogitud (vahe)osadest.

„Valgeks / To the Light” ja „Breathe/Hingake” on meeldejäävad, albumi kõige isiklikum pala „Koju / To Home” jutustab siiralt ja sügavalt muusiku igatsusest poja järele. „Avan silmad” ja plaadi viimane lugu „Sleepy Waves” meenutavad helikeelelt Finki loomingut. Häiriva nüansina võib tuua mõne loo puhul esile laisa diktsiooni, mis raskendab mõttest arusaamist, arvestades asjaolu, et lüürika on pigem minimalistlik ja piltlikustav.

Sellegipoolest on Mick Pedaja debüütalbum tugev, omanäoline ja mitmeplaaniline, kus ujuvates helimaastikes kummitavad ilusad meloodiad ja puhtad mõtted.