Venemaale kehtestatud sanktsioonide eesmärk ei ole tuua rahvast välja protestima või lootus, et eliit alustab ülestõusu režiimi vastu, nagu on siin-seal avalikkuses väidetud. Sanktsioonide eesmärk on tõmmata Venemaal tervikuna „hing kinni”, et Putini sõjamasina veresoontesse ei jõuaks enam piisavalt hapnikku.

Viimasel ajal on käivitunud avalik arutelu selle üle, kas praegu Ukrainas toimuv on Vladimir Putini (ja tema režiimi) või Vene rahva sõda. Selle arutelu tagamõte on arusaadav: kui esimene, siis peaks sanktsioneerima režiimi ja püüdma säästa rahvast, kui teine, siis on õigustatud üleüldine (majandus)sõda kogu Venemaa vastu.

Ent minu meelest on mõlemad vastused ja seega ka mõlemast tulenevad järeldused valed.

Mitte et neis poleks üldse tõetera sees. Vastupidi, mõlemas on veidi. Need on aga valed selles mõttes, et kui tahame aru saada, kuidas Venemaa töötab, et seeläbi tema käitumist muuta, näiteks teha nii, et ta lõpetaks Ukraina okupatsiooni katsed ja laiemalt Nõukogude Liidu taastamise püüdlused, siis kumbki vastus ei ole meile nende püüdluste takistamisel eriti abiks.

Venemaa on riik ja kõik riigid on süsteemid. Mitte süsteemid nende tavatähenduses, vaid spetsiifilises, tehnilises tähenduses. Süsteemiteooria on terve uurimisvaldkond, milles on mitukümmend aastat kõvasti tööd tehtud. Tavaarusaam „süsteemist” on seetõttu üsna piiratud. Sel põhjusel pean seda mõistet esmalt selle tehnilisemas tähenduses natuke avama (aga siiski väga pinnapealselt), et siis tagasi Venemaa juurde tulla.

Riik kui süsteem

Süsteeme paistab olevat lihtsaim mõista looduse tasandil. Näiteks inimkeha on süsteem ning kõik süsteemide põhimõttelised omadused ja komponendid on selles leitavad. Kõik süsteemid koosnevad funktsioone täitvatest osadest. Inimkehas on nendeks organid: süda pumpab kehas verd ringi, kopsud transpordivad hapnikku sisse ja süsihappegaasi välja jne. Need ei ole suvalised osad ja suvalised funktsioonid – need moodustavad terviku. Terviklikkus tähendab seda, et kui üks organ lõpetab tegevuse, siis aja jooksul lakkab kogu süsteem korralikult toimimast ja sureb. Sama kehtib riikide kohta.

Ent süsteemide puhul on äärmiselt oluline mõista, et iga komponent koosneb ise väiksematest osadest. Näiteks organid koosnevad rakkudest ja neid sureb iga päev, ent see ei muuda organi toimimist. Rakud on ühtpidi eluks ülimalt vajalikud, kuid iga individuaalne rakk pole üldse oluline. Sotsiaalsetes süsteemides on inimene rakk, kelle surm ei muuda midagi. Kelle tahe ei muuda midagi. Kelle siiras toetus või sügav põlgus ei muuda midagi. Kuni süsteemi organid täidavad oma funktsioone edasi, võivad rakud „mõelda ja arvata”, mida iganes nad tahavad.

Sotsiaalsetes süsteemides on inimene rakk, kelle surm ei muuda midagi. Kelle tahe ei muuda midagi. Kelle siiras toetus või sügav põlgus ei muuda midagi.

Autoritaarsed režiimid on sellest loomulikult teadlikud. Seepärast ehitavad nad oma süsteemidesse organeid, mille ülesanne on kontrollida teisi organeid, tekitades klassikalise vangi dilemma: kõik käituvad nii, nagu süsteem eeldab, sest kehtib jagatud eeldus, et ka kõik teised käituvad samamoodi. Kõrvalekallet oma funktsiooni täitmisest võidakse tõlgendada reetmisena ja selle eest varitseb teiste kontrollorganite karistuse oht. Isegi kui kõik inimesed neis süsteemides ise mõtleksid teisiti, toimuksid ikka süüdistamised, vahistamised, karistamised ja hukkamised. Ja toimuvadki.

Venemaa ei ole veel päris seal, kus on näiteks Põhja-Korea, kuid on Putini valitsemisajal päris kõvasti vaeva näinud, et seda tüüpi – ühiskonna jaoks täiesti ebavajalikud, s.t need organid ei täida mingit kasulikku funktsiooni elukvaliteedi hoidmise või tõstmise mõttes, vaid on kasulikud ainult režiimi püsimise jaoks – riigiorganid taas üles ehitada ja üksteist kontrollivates funktsioonides kogu süsteemi hirmuvalitsuse all toimimas hoida.

Süsteemiteoreetiline vaade ühiskonnale on depressiivne. Inimlik agentsus kaob selle vaate puhul väga lihtsalt pildilt. See on ka üks põhjus, miks teooria on veidi põlu alla sattunud. Ent minu meelest ei peaks me hindama teooriaid selle järgi, kui hea tunde need meis tekitavad, vaid ikka selle põhjal, kui hästi on nende abiga võimalik mõista, miks toimib ühiskond nii, nagu see parajasti toimib. Ja Venemaal toimuvat aitab süsteemiteooria väga hästi kirjeldada.

Ent süsteemiteooria kriitika on minu hinnangul ka sisuliselt ekslik. Ühiskonna mõtestamine süsteemina võib anda meile hoopis veidi agentsust tagasi. Süsteemiteooria annab meile üsna täpse suunise inimlikuks sekkumiseks suurte asjade muutmisse – just ühiskondlike nähtuste süsteemidena mõtestamine aitab meil leida need „kangid”, millega on võimalik muutusi saavutada. Sest kui mõista süsteemi väga hästi, siis on ka väikeste (aga väga täpsete) sekkumistega võimalik saavutada suuri muutusi, nagu inimkehas saab muuta hormoonidoosiga korraga paljusid protsesse või ökosüsteemis teatud kiskjate jahtimisega muundada taimestiku koosseisu. Inimühiskonnas on suudetud sõltumata valitsevatest hoiakutest sarnase lähenemisega näiteks suurendada ühistranspordi kasutust infrastruktuuri muudatustega või vähendada tervist kahjustavate toiduainete tarbimist toodete paigutusega. Tõsi, sellised agentsust võimaldavad kangid eksisteerivad peamiselt avatud ühiskondades. Autoritaarsetes režiimides tuleb õigete sekkumispunktide leidmisel loota eelkõige süsteemivälistele jõududele.

Nüüd jõuamegi tagasi Venemaale ja sanktsioonide juurde. Meil on laual režiimi või rahvast karistavad sanktsioonid. Vaatame korraks mõlemat lähemalt.

Lääne sanktsioonid on mõnikord autokraadile heaks ettekäändeks oma võimu kindlustada.

Mida sanktsioonid ei tee

Pikka aega kehtestasid lääneriigid peamiselt sanktsioone, mille eesmärk oli kahjustada režiimi juhtivaid isikuid. See on süsteemiteoreetilisest perspektiivist mõttetu tegevus. Iga inimene on rakk organis, tema kahjustamine ei muuda süsteemi toimimist, isegi kui tegemist on valitsuse liikmega. See tõdemus kehtib eriti autoritaarses režiimis. Demokraatiates on valitsuse liikmeks olemine sisuliselt väljakutsuv töö, millega saavad hästi hakkama vähesed – valitsuse roll on päriselt hoida kogu ühiskonda hästi toimimas ja selleks peavad need inimesed olema kompetentsed väga paljudes valdkondades. Autoritaarses režiimis on valitsusel üks ülesanne: võimu hoidmine. Kõik muu on teisejärguline. See töö on lihtsam, mis tähendab, et iga üksik inimene on hõlpsamini väljavahetatav. Isiklikest sanktsioonidest kahju saav ja seeläbi varjamisi režiimi suhtes skeptiliseks muutunud valitsuse liige saab lihtsalt kinga ja kui liiga palju lärmi teeb, siis läheb vangi. Sellega on probleem lahendatud. Rääkimata sellest, et autokraadi jaoks ongi halb, kui inimesed liiga kaua kõrgetel positsioonidel püsivad, sest tekib oht, et need inimesed hakkavad liigselt võimu koondama. Lääne sanktsioonid on mõnikord autokraadile heaks ettekäändeks oma võimu kindlustada.

Tuleme nüüd rahva juurde. Jällegi, lääne perspektiivist on siin loogika olemas. Kui karistada rahvast piisavalt palju, nt niimoodi, et kaovad töökohad, tõusevad hinnad, lettidelt kaovad tooted, puhkusereisile ei saa minna jne, siis ühel hetkel saab rahvas pahaseks ja see survestab valitsust midagi muutma, sest valitsejatel on säilinud side rahvaga. Mitte mingi idealistlik esindusdemokraatlik side, vaid üsna küüniline majanduslik side. Valitsejate jõukus sõltub riigi jõukusest ja riigi jõukus sõltub rahva jõukusest. Venemaal see loogika ei kehti, sest nagu paljudes teistes autoritaarsetes režiimides, on Venemaal rahva jõukus ja valitsejate jõukus suuresti üksteisest sõltumatud (ja paljudes kohtades isegi pöördvõrdelises sõltuvuses). Vene režiim elab fossiilkütuste ekspordist, mitte maksudest. Režiimi heaolu sõltub kontrollist riigi üle, sest sellest oleneb nende kontroll fossiilkütuste ekspordi üle (läbi julgeoleku- ja militaarorganite). Rahvast vaesemaks tegevad sanktsioonid ei muuda seda kuidagi.

Tegelikult on tihti tõsi isegi vastupidine, s.t rikkam rahvas tähendab ajalooliselt tugevamat kodanikuühiskonda – inimesi, kellel on aega ja muid ressursse, et tegeleda ühiskonna ja riigiga, näiteks toetada opositsiooni või vaba ajakirjandust. Vaesemat rahvast on režiimil aga hoopis odavam kontrolli all hoida. Vaesem rahvas on autoritaarsele režiimile nõrgem vaenlane.

Vaesemat rahvast on režiimil odavam kontrolli all hoida. Vaesem rahvas on autoritaarsele režiimile nõrgem vaenlane.

Ühesõnaga, režiimi või rahvast karistavatel sanktsioonidel ei ole positiivset mõju autoritaarse režiimi muutmiseks. Samas väidan, et praeguste sanktsioonide eesmärk ei olegi süsteemi muuta, vaid lõpetada pooleliolev sõda Ukraina vastu. Selleks on sanktsioonid igati efektiivne meede, mh süsteemiteoreetilisest vaatepunktist, sest sanktsioonide sihtmärgiks ei ole ei režiim ega ka rahvas, vaid riik kui süsteem.

Mida sanktsioonid teevad

Siin tuleb meile taas appi inimkeha analoogia. Praeguste sanktsioonide eesmärk ei ole tuua rahvast välja protestima või lootus, et suured kannatused viivad ülestõusuni režiimi vastu (loota ikka võib ja mingi tõenäosus selleks ka muidugi on). Praeguste sanktsioonide eesmärk on riiki kui süsteemi piisavalt nõrgestada, et ta ei suudaks enam sõda pidada. Nagu keha, mis on nii väsinud, et käsi enam ei tõuse löömiseks. Inimkehas on selliseks sekkumiskohaks hapnik: kui väliskeskkond hapniku kinni keerab, saab kehal kiirelt jaks otsa. Seda sõltumata sellest, kui hästi toimivad organid. Riigi jaoks on hapnikuks peamiselt raha (ja selle ekvivalendid).

Seepärast on sanktsioonide eesmärk tõmmata Venemaal tervikuna „hing kinni”, et riik ei jaksaks enam sõda pidada. Sest sõjapidamine on suur süsteemne tegevus, mis toetub paljudele sisemistele organitele. Kütus, toit, meditsiinivahendid, laskemoon, info, uued sõdurid. Seda kõike peab pidevalt peale voolama ja seda pumpab siseriiklik logistikasüsteem, mis on omakorda süsteemselt sõltuv kogu riigi infrastruktuurist – teede, tanklate, autode jpm seisukorrast. Veel enam, igapäevaelus me ei taju seda, kuid meie infrastruktuur laguneb kogu aeg. Me oleme harjunud kasvavas majanduses elamisega ega märka, et tegelikult on ainuüksi olemasoleva töös hoidmine pideva hooldustöö tulemus. Ent hooldus on ressursimahukas tegevus. Seepärast on eriti olulised need sanktsioonid, mis muudavad hoolduse ja remondi raskemaks või isegi teostamatuks. Sellest on juba Eesti meedias kirjutatud, kuidas näiteks selline väike asi nagu kuullaagrite Venemaale müümise piiramine on muutmas sõidukite hooldust ja remonti seal võimatuks – see ei ole takistus ainult sõjamasinate, vaid ka kõigi teiste selliste masinate töös hoidmisel, mis on vajalikud sõjapidamise logistiliseks võimaldamiseks. Ent sama efekt on kõigil majandussanktsioonidel – kütuseautot juhtiv inimene vajab toitu, palka, infot jne. Iga sulguv restoran või majutusasutus, iga kahanev eelarverida, iga kaduv kompetents lahkuvate inimeste kujul nõrgestab kogu seda ahelat, mis teeb sõjapidamise võimalikuks.

Praegu näeme, et probleem ei ole mitte selles, et sanktsioonid ei tööta, vaid selles, et me (lääs) ei rakenda neid ikkagi päris põhimõttekindlalt.

See ongi süsteemne sekkumine. Kogu Venemaa majanduslik sanktsioneerimine saab viia sõjategevuse lõppemiseni, kui teha seda tugevalt ja põhimõttekindlalt. Praegu näeme, et probleem ei ole mitte selles, et sanktsioonid ei tööta, vaid selles, et me (lääs) ei rakenda neid ikkagi päris põhimõttekindlalt. Eelkõige räägime siin Saksamaa ja Ungari vastumeelsusest fossiilkütuste impordi lõpetamisele, kuid mitte ainult. Praegu me veel pumpame ise veidi liiga palju hapnikku Vene (sõja)masina veresoontesse. Õnneks omavad aga ka kõik muud sanktsioonid sellele masinale süsteemset mõju, sest fossiilkütuste raha ei ole piisav, et hoida kogu Venemaa infrastruktuuri toimimas viisil, mis võimaldaks pikalt sõjapidamist jätkata – energeetikaembargo kiirendaks juba käimasolevat protsessi. See aeg makstakse kahjuks kinni Ukraina inimeste verega.

Aga kuidas ikkagi Venemaad muuta?

Tegelikult me ei taha muidugi ainult sõda lõpetada, vaid ilmselt ka süsteemi muuta. Oluline on aga mõista, et süsteeme ei muuda mõtteviisi või protestiga. Süsteeme saab muuta ikkagi vaid süsteemsete sekkumistega.

Vabas maailmas oleme me ehitanud süsteeme, mis peavad kaitsma vabadust. Seda nimetatakse avatud ühiskonnaks, mida võimaldavad võimude lahusus, õigusriiklus, demokraatlik vastutavus ja muud institutsioonid. Demokraatlikes riikides tähendab avatud ühiskonna kaitsmine nende demokraatiat võimaldavate institutsioonide kohandamist keskkonnamuutustega. Ent see on kõik ennetav tegevus, mida saab teha vaid ühiskondades, mis on juba kord saanud demokraatlikeks avatud ühiskondadeks. Kusjuures ka institutsioonide kohanemisvõime arendamisega pole viimase 50 aasta jooksul läänes piisaval määral tegeletud ja muu hulgas just sel eesmärgil oleme asutamas DD sihtasutusega Eestisse sellega tegelema hakkavat keskust. Ent selliste süsteemide ehitamine Venemaal (või teistes autoritaarsetes riikides) ei ole veel võimalik ega mõistlik – need pingutused lähevad (ja on läinud) raisku.

Demokraatia eksportimine on laias plaanis hukatusele määratud, kui importivas riigis ei ole ees vähemalt osaliselt sobivaid kultuurilisi eeldusi.

See, kuidas kujundada autoritaarsest riigist avatud ühiskond, väärib täitsa eraldi artiklit (või raamatut). Siia lõppu jätan aga mõned lahtised otsad, mille üle edasi mõelda. Alustan sellest, et pikaajalised demokraatiad on ehitatud ühiskondlikele ja kultuurilistele eeldustele, mis on tavaliselt kujunenud välja sadade ja tuhandete aastate jooksul (nagu nt võimude lahususe kontseptsioon Euroopas tänu katoliku kiriku ja Euroopas omavahel pidevalt konkureerinud riikide dünaamikale; õigeusu kiriku suhe Bütsantsi keisritega oli teistsugune ja viis teistsuguste ühiskondadeni). Demokraatia eksportimine on laias plaanis hukatusele määratud, kui importivas riigis ei ole ees vähemalt osaliselt sobivaid kultuurilisi eeldusi. Kõige ilmekamalt on seda demonstreerinud Afganistan, kuid samast nähtusest võib rääkida ka Hiina või terve hulga Lõuna-Ameerika, Aafrika või Lähis-Ida riikide puhul. See kõik viib järelduseni, et demokraatlike avatud ühiskondade ehitamine eeldab kohaliku kultuurikonteksti põhiseid sekkumisi, mille kujundamine on täiesti omaette teadus ja kunst.

Martin Noorkõiv on DD sihtasutuse juht ja strateegiakonsultant ning Tartu Ülikooli ja Vabaühenduste Liidu nõukogu liige.