Kui keegi kasutab avalikes aruteludes mõistet „hüsteeria”, võib olla üsna kindel, et tema eesmärk on käsitletavat teemat trivialiseerida ja edasine arutelu sulgeda. Eriti levinud on selline praktika naistevastasest vägivallast rääkides.

Vägivalla kriitikat on Eesti meedias viimasel ajal nii läbivalt hüsteeriaks kutsutud, et sellest on saanud peaaegu üldnimetaja. Nii #MeToo-liikumine, Harvey Weinsteini ja teiste ameeriklaste, aga ka Mihkel Kunnuse, Tiit Ojasoo, Mart Loogi, Taavi Rõivase, Lembit Mehilase, Martin Halliku, Marti Kuusiku jt kaasuste käsitlemine on saanud endale ilma pikema peegelduseta üsna ruttu külge sildi „hüsteeria”. Samuti on hakatud nii nimetama vahel EKRE-kriitilisi sõnavõtte, kuigi teisalt on ka selle erakonna poliitikat võrreldud vägivallatsemisega. Mõiste „hüsteeria” levikutiheduse kasvu üle mõtiskles aasta hakul Maarja Vaino, kes leidis, et õhustik ongi pärast EKRE võimuletulekut hüsteeriline nagu ka Kersti Kaljulaidi sõnavõtud selle erakonna aadressil. Hüsteeria diagnoosi andis vabariigi presidendile ka Vaino isa, siseminister Mart Helme, kui ütles, et president käitus nagu „emotsionaalselt ülesköetud naine”, kui ta abikaasa peksmises süüdistatud Marti Kuusiku ministriks nimetamise protestiks riigikogu saalist välja astus.

Väide, et pere- ja naistevastasest vägivallast on Eestis kas ühe juhtumi kontekstis või laiemalt juba piisavalt räägitud, on optiline illusioon.

Ajaleheartiklite keelekasutusele tähelepanu pööramine on oluline, kuna meedia on igapäevane osa meie inforuumist. Facebooki ja uudisteportaalide voog, R-kioski lehestend, ajakirjad kohvikus ja hambaarsti ootesaalis, hommikul postkastis, Pealinn trammis – oleme meediaruumis ringlevate teadetega pidevas vestluses. Pealkirjadest pilguga üle libistades tegeleme tähendusloomega, mis põimub kokku meie ümber toimivateks diskursusteks ehk üldiselt jagatud ja isegi eeldatud arusaamadeks meid ümbritseva kohta. Jaksame olla harva pidevas eneserefleksioonirežiimis ning tähele panna, mis tähendusvõrgustikku mõni paberilt välja hüpanud sõna meie ajju jõudes lülitub.[1] Enamasti loeme lihtsalt mõnda nuppu või artiklit ja mõtleme, et ohoo või nojah, ega vaeva end diskursuseanalüüsiga: miks just see autor selles väljaandes selle sündmuse kohta just seda sõna kasutas. Seetõttu pühendun oma artiklis just sellele. Püüan harutada selle tähendustega täidetud keelevõrgustiku, milles iga päev sahmime, üht niiti, sel korral sõna „hüsteeria” kasutamist naistevastast vägivalda puudutavates artiklites.

Miks pole selle sõnavaliku üle siiani kriitiliselt reflekteeritud ning miks nimetavad autorid, nagu Maarja Vaino, teatud ühiskondlikke debatte tõsimeeli hüsteeriaks? Ma pakun, et põhjus on selles, et lähisuhtevägivald on niivõrd levinud, juurdunud ja normaliseeritud. See selgub kohe, kui vaadata ükskõik millist statistikat vastavate näitajate kohta Eestis. Väide, et pere- ja naistevastasest vägivallast on Eestis kas ühe juhtumi kontekstis või laiemalt juba piisavalt räägitud, on optiline illusioon.

Edasise analüüsi tõkestamine

„Hüsteeria” kui sõnaline hinnang lülitub kindlal viisil meid ümbritsevasse soodiskursusesse. „Soodiskursus” viitab tähendustele, mis on omistatud teatud kultuuris bioloogilistele sooerinevustele ning nende tõlgendustele. Viimased ei mõjuta ainult seda, kuidas me tajume, mõistame ja esitleme ennast naiste, meeste ja teistena, vaid suunavad ka meie arusaamu mujal, nt seoses sellega, mida me mõtleme kodust, sõjast, haridusest jne. Seega mõjutab soodiskursus ka muid meie elu aspekte, mitte ainult sooidentiteeti.[2]

Soo- ja sõjauurija Carol Cohn näitlikustab seda teooriat, tuues välja vastandite paarid, mis on ankurdatud soodiskursusesse. Näiteks mõistus vs. keha, kultuur vs. loodus, mõte vs. tunne, loogika vs. intuitsioon, objektiivsus vs. subjektiivsus, agressioon vs. passiivsus, avalik vs. privaatne, poliitiline vs. isiklik, ad nauseam.[2] Sõltumata sellest, kuidas kirjeldaks ennast üksikisik, seostatakse ühiskonnas vastandpaaride esimest poolt üldiselt mehelikkusega ning teist poolt naiselikkusega, seejuures hinnatakse esimest kõrgemalt kui teist. Tähendusloome toimib mõlemat pidi, nt loogikat seostatakse mehelikkusega ning mehelikkust seostatakse loogikaga. Erinevates põlvkondades ja kogukondades võivad erineda soodiskursuse detailid ehk see, milliseid omaduste kimpe konkreetselt ühe või teise sooga seostatakse, ent igaüks meist navigeerib kogu aeg oma sotsiaalses elus selle diskursuse mõne konkreetse variandi sees. Mõnikord teeme seda teadlikult, esitledes ennast nt loogilisena, et meie sõnavõttu tõsisemalt võetaks.

Cohn toob näite sõnaga „wimp” – eesti keeli nt „lödipüks” –, mis tuli päevakorda tema välitööde ajal USA julgeolekuekspertide seas varastel 1980ndatel.[2] Cohn osales ühena kolmest naisest koos viiekümne viie mehega külma sõda imiteerivas rollimängus, kus nn sinine tiim võistles punasega (esimesed olid loomulikult ameeriklased ja teised venelased). Teadmata üksteise strateegiaid, eskaleerus mäng ühel hetkel tuumarünnakuks punaste vastu. Nemad otsustasid tsiviilelanike kaitseks ja riikide autonoomia säilitamiseks siniseid mitte vastu pommitada, vaid hoopis väed Ida-Euroopast välja tuua. Mänguaja lõppedes oli punaste tsiviilelanikkond elus ning kodumaal lahinguid ei toimunud, aga kuna neil oli poliitiline kontroll väiksema territooriumi üle, olid nad sõja n-ö kaotanud. Hiljem ütlesid sinised vastaste tiimi kohta, et he[3] just wimped out, mis viitas USA sõjaväe väärtushinnangutele, et tuumarünnakust hoidumist ja baaside sulgemist nähakse lödipüksliku käiguna. Cohn kirjeldas oma tundeid – vaatamata sellele, et tal ei ole oma igapäevaelus sooja ega külma, kas keegi teda kuskil wimp’iks peab või mitte, haavas too kommentaar teda sügavalt –, sest ta oli parasjagu osaline keskkonnas, milles valitsev diskursus määras wimp’iks ainult need kõige hädisemad, mannetumad, ebasoositumad.

See, kes on lödipüks, ei teinud oma valikuid põhjaliku kaalutluse tulemusel ega järginud faktidele tuginevate põhjendustega strateegiat, vaid – on lihtsalt üks lödipüks.

Oleme pidanud omakeelses meediaruumiski sõna „wimp” eestikeelse hinnangut andva vastega „lödipüks” maid jagama[4]. See mõiste asub samuti soodiskursuses – nii wimp kui ka lödipüks viitab mehele, kes ei suuda tõusta mehelikkuse standardi kõrgusele, s.t kellele omistatakse neid karakteristikaid, mis on selles diskursuses seotud naiselikkusega. Viimane aga, nagu eespool näidatud, on kehvem kvaliteedimärgis kui mehelikkus. Soodiskursus, millega siin opereerime, näeb ette, et mehed ei taha olla lödipüksid. Taas, vaatamata sellele, milline on ühe üksiku end mehena määratleva inimese suhe lödipükslusega, seilame kõik selle diskursuse vetes ja peame suhestuma kuidagi nende väärtushinnangutega, mille võrgustik meid katab.

Oma analüüsis toob Cohn välja, kuidas USA julgeolekueksperdid kippusid tihti kolleege Nõukogude Liidust või Saksamaalt mitmel eri moel lödipüksteks nimetama (ingl nt limp-dicked wimps, bunch of pussies jne). Ent selles sõnavalikus ei toimu mitte lihtsalt vastaste mustamine, vaid just sooline mustamine, asetades USA sõjardid maskuliinsuse skaalal ülespoole nende vene ja saksa kamraadidest. Kui kedagi juba lödipüksiks nimetada, ei jää tema isikule või selle isiku tehtud valikutele eriti muid nüansse. See, kes on lödipüks, ei teinud oma valikuid põhjaliku kaalutluse tulemusel ega järginud faktidele tuginevate põhjendustega strateegiat, vaid – on lihtsalt üks lödipüks. Sellise hinnangu andmine, s.t kellegi soodiskursuse taustsüsteemis sellesse kategooriasse paigutamine, takistab edasist mõtlemist või analüüsi nii tegija otsuste kui ka üldise teema kohta. See n-ö lõpetab mõtte, tõkestades igasugust edasist püüdu mõista inimese otsuseid ja valikuid ning alatähtsustades niimoodi kogu käsitlusel olnud teemat.

Kriitika tasalülitamine

Mõiste „hüsteeria” toimib samamoodi. See mõiste on olnud Eesti ajakirjanduses viimastel aastatel kasutuses suuresti naistevastase vägivalla kajastustes. Oleme ehk enam-vähem teadlikud mõiste misogüünsest ajaloost ehk sellest, et veel saja aasta eest kasutati seda diagnoosina, millega patologiseeriti naiste ärevust, seksuaalset rahuldamatust, ärritust, magamatust jne. Hiljem on feministlikud ajaloolased juhtinud tähelepanu, et kõik need tunded võisid olla naiste reaktsioon neid rõhuvatele sotsiaalsetele tingimustele, mida misogüünses kontekstis tegutsevad arstid hüsteeriaks nimetasid, s.t naised ei olnud mitte ühiskondliku rõhumise tõttu „hüsteerilised”, vaid nad olid ärevad, vihased jne, millele pandi pikema süvenemiseta külge silt „hüsteeria”. Soodiskursuses toimib hüsteeria kriitika tasalülitajana nii, et paigutab A, kes nimetab B sõnavõttu hüsteeriaks, B-st implitsiitselt tõsiseltvõetavamale kohale, trivialiseerides B argumentatsiooni.

Kui midagi ei nähta ühiskonnas struktuurse probleemina, ei otsita sellele ka kaugeleulatuvaid lahendusi.

Olulist murdepunkti mõiste „hüsteeria” soodiskursusesse lülitumisel markeerib Hans H. Luige 2017. aasta septembris tehtud intervjuu Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperiga, kus viimane mainib oma tollal töös olnud NO99 lavastust „Hüsteeria”. Sama aasta detsembris esietendunud lavastus oli justkui kommentaar[5] vahetult alanud naistevastase vägivalla käsitlustele Eesti meedias, sh neile, mis puudutasid teatri enda juhti. Alates 2016. aastast oli tulnud järjest avalikuks juhtumeid, kus mõni tuntud eesti mees oli peksnud oma elukaaslast, ahistanud, käperdanud või lausa löönud oma alluvat või juhendatavat, ahistanud seksuaalselt oma patsiente või tööreisil peole kutsutud naisi jne (vt viited avalõigus).[6] 2017.–2018. aasta sügistalv oli Eestis murdepunkt, mil avalikkuse ette tulid paljud neist, kes on lähisuhtevägivalda kogenud. Samal ajal hakkas ilmuma ka palju sõnavõtte, mis taunisid vägivalla kriitikat ja pidasid seda muu hulgas hüsteeriaks. Need olid Eesti meedia lähiajaloos esimesed artiklid, mis kasutasid mõistet „hüsteeria” naistevastase vägivalla temaatikas. Üks esimesi oli Katrin Pauts, kelle silmis olid reaktsioonid Weinsteini juhtumile hüsteeria ning ahistamiskriitikud tähelepanuhoorad, kes tegelikult ahistamisest midagi ei tea.[7] Paar päeva hiljem ilmus lugu Andres Maimikult, kes pidas viidatud arutelu samuti hüsteeriaks ning pakkus toimuva kohta muu hulgas välja mõiste „kanakarja kambakas”, millele Urmas Reinsalu hiljem kahe käega alla kirjutas. Reinsalu pidas mäletatavasti samuti hüsteeriaks avalikku kirja presidendile, kus öeldi, et vägivallateo eest uurimise all olnud Ojasoo ei peaks olema vabariigi aastapäeva pidustuse kaaslavastajana aukohale tõstetud.

Reinsalu reaktsioon nn 104 kirjale oli hirm, et „hüsteeriaga” „solgitakse” ära nii vabariigi aastapäev kui ka kogu Ojasoo elu. Ta küsis, kas autorid soovivad, et viimane paneks end põlema, ning kartis, et „läheme ühiskonnana kollektiivselt lolliks”. Reinsalu ise võrdles Ojasood naisi ja lapsi tapnud sarimõrvari Andrei Tšikatiloga. Seejuures möönis tollane justiitsminister, et tegu pole ju vägivallatsejale ordeni andmisega. Viimane näitab, et Reinsalu jagab mingil määral sama põhimõtet, millele tuginedes kirjutati 104 kiri: vägivallatsenut ei peaks Eestis auga pärgama. Avaliku kirja tuum oli järgmine: „Võiksime riigina ühineda põhimõttega, et ükskõik millistesse ühiskondlikesse gruppidesse kuuluvate naiste vastase vägivalla toimepanijad ei vääri aukohta.” Kirjas ei soovita kellegi põlemapanekut, surma, vallandamist, kedagi ei nimetata mõrvariks. Kirjaga väljendatakse „nördimust” ning öeldakse, et olukord on „kahetsusväärne”. Reinsalu oleks võinud piirduda väitega, et kutse lavastada vabariigi aastapäeva lavastust pole nii suur tunnustus kui näiteks riikliku ordeni andmine, ning seejärel anda oma hinnang asjaolule, et president Toomas Hendrik Ilves tegelikult tunnustas Ojasood 2016. aasta alguses Valgetähe III klassi ordeniga, vahetult pärast seda, kui tema vastu oli kriminaalmenetlus algatatud. Ent Reinsalu luges 104 kirja sisse nõude kedagi tappa või peksta ega tabanud iseenda arusaamade ja kirja ühisosa. Selles võrdluses näeme, kuidas mõiste „hüsteeria” külgekleepimine mingile avaldusele „lõpetab mõtte”, s.t tõkestab teksti mõistmist ning selle argumendina kaalumist.

Vägivallatseja ja tema apologeet apelleerivad n-ö loogikale, ratsionaalsusele, rahulikkusele, mis annab mõista, justkui teised kõnelejad oleksid irratsionaalsed ja tunnete küüsis.

Oma hinnangus 104 kirjale illustreeris Meelis Oidsalu seda, kuidas soodiskursus toimib mõiste „hüsteeria” näitel. Esmalt pidas ta kirja „lolliksminemiseks”, mis lülitub samuti eespool kirjeldatud struktuuri, kus neil, keda autor lolliks nimetab, lüüakse suu lukku. Ent enamgi veel, Oidsalu vastandab omavahel 104 kirjale allakirjutanud, kelle ta nimetab Ojasoo ja Semperi lavastuste pealkirjadele viidates „hüsteerilisteks heasoovijateks”[8], ning oma elukaaslase luu murdnud Mihkel Kunnuse. Viimane suutis Oidsalu hinnangul „rahulikult ja kannatlikult seletada oma olukorda ja juhtunu tagamaid”. Soodiskursus toimib sel moel, et isegi naisepeksu on võimalik puhtaks rääkida, kui teha seda kuulaja jaoks piisavalt „rahulikult” ja „kannatlikult”. Vägivallatseja ja tema apologeet apelleerivad n-ö loogikale, ratsionaalsusele, rahulikkusele, mis annab mõista, justkui teised kõnelejad oleksid irratsionaalsed ja tunnete küüsis. Peale selle peetakse paradoksaalsel kombel siin vägivalla kriitikat hüsteeriaks, aga peksu enese emotsionaalne nivoo on unustatud.

Poliitilisuse eitamine

Vägivalla kriitika hüsteeriaks nimetamine kaotab kriitika poliitilise mõõtme[9], ning jätkuna kahandab ka selle vägivalla enda ühiskondlikku tasandit. Millegi või kellegi hüsteeriliseks kutsumine annab mõista, et see, mida teo toimepanija tegi või mida ohver koges, ning see, kuidas sellest avalikkuses räägitakse, puudutab ainult kellegi tundeid ning sellel pole mingit struktuurset mõõdet ega ühiskondlikku ajalugu. Seda enam, et selles kontekstis pole tegu „ainult kellegi tunnetega”, vaid afekt, mida vägivald tekitab, on kehaline vastureaktsioon kellegi inimsuse eitamisele, mida peksmine, vägistamine jne teeb. Need on poliitilised tunded, s.t neid isiklikuna kogetud tundeid tekitab ühiskondliku tasandiga probleem. Lähisuhtevägivalla juhtumeid esineb Eestis tihti, nende toimumisdünaamika on seotud soostereotüüpidega, vägivalla käsitlused kipuvad neid stereotüüpe taastootma, juhtumite lahendid kohtus ei toeta alati ohvrit ning see vägivald toimub patriarhaalses ning sooliselt ebavõrdses ühiskondlikus kontekstis. Troop „hüsteeria” kaotab kõik need kihistused, unustades samal ajal, kui intensiivselt emotsionaalne tegu on lähisuhtevägivald ise. See trivialiseerib ka vägivalda ennast – kui midagi ei nähta ühiskonnas struktuurse probleemina, ei otsita sellele ka kaugeleulatuvaid lahendusi.

[1] Laenan seda põhjendust Shaista Patelilt.
[2] Cohn, C. 1993. Wars, wimps and women: talking gender and thinking war. – Gendering war talk.
[3] Just, vastaste tiimile viidati, nagu see oleks üks mees.
[4] Vt Aavik, K. 2020. „Ära ole lödipüks”. Maskuliinsuse muutuvatest ja vastuolulistest ideaalidest tänapäeva Eestis. – Vikerkaar, nr 1–2.
[5] Selle lavastuse seost siinse artikli temaatikaga avan ka oma tollases arvustuses. Vt Karro, P. 2018. Ene-Liis Semperi „Hüsteeria”. Kui sõnad saavad otsa ja jääb vaid naer. – Eesti Päevaleht, 09.01.
[6] Nende sündmuste ajateljest ja Eestis tollal alanud #MeToo-liikumisest on teinud hea ülevaate Kadi Viik Vikerkaares, kus ta markeerib ka teise „hüsteeriaga” sarnaselt toimiva termini „nõiajaht”. Vt Viik, K. 2018. Ajad ei muutu niisama. #metoost ja selle kriitikast. – Vikerkaar, nr 12.
[7] Oma loos jõuab Pauts vastuolulisel kombel lõpuks välja klassiteadlikkuseni, kui tõdeb, et mõni ei saa ahistajat korrale kutsuda, sest kardab töökoha kaotuse pärast. Seda struktuurne ebavõrdsus ju tähendabki. Pauts küsib lisaks, miks feministid naisi ainult ohvritena näevad. Vastaksin, et feministide väide pole mitte see, et naised on nõrgukesed, kes ei suuda tüütule ligitikkujale kannaga anda, vaid see, et naised on võimusuhete võrgustikus (klaaslagi, palgalõhe, teine vahetus kodus jne) süsteemselt nõrgemas positsioonis, olgu nad oma iseloomult nii kanged kui tahes.
[8] 22. detsembril 2017 esietendusid NO99 saalides Ene-Liis Semperi lavastatud „Hüsteeria” ja Tiit Ojasoo lavastatud „Heasoovijad”.
[9] Patel, S. 2014. Racing Madness: The Terrorizing Madness of the Post-9/11 Terrorist Body. – Disability Incarcerated. Imprisonment and Disability in the United States and Canada.

Piret Karro kirjutab parasjagu Kesk-Euroopa Ülikooli soouuringute osakonnas magistritööd mõistetest „hüsteeria” ja „nõiajaht” kui feministliku kriitika tasalülitajatest Eesti ajakirjanduses.