Eesti keel seostub nii mõnelegi ränkrangete reeglitega – eriti võrreldes „reeglitevaba” inglise keelega. Ometi on ka eesti keel meeldivalt kaootilisem, kui sageli arvatud, ning samuti läbib see uuenduskuure – nagu näiteks hruštšovkad tänapäeval. Keele kasutamist võikski juhtida katsetamine, isikupära ja vabadus.

See lugu hakkas idanema volbriööl Tartus. Peotuju ei olnud, aga üksi kodus olla ka ei viitsinud. Seega kamandasin sõbra õue, Ula baari. Kui kohale jõudsime, kadus päike üsna varsti ära ning hakkas külm. Õnneks ei pidanudki kohe jälle laiali minema, vaid sõbral oli varrukas varuplaan: lähme pinnapeole. Või no mis pinnapidu see koroonaajal ikka oli, vaikne korteritiks paari intelligendiga.

Kes seda teab, miks, aga jutt läks eesti keelele. Kuulasin, silmad punnis, kuidas doktorikraadiga inimene rääkis, et ta sai alles eelmisel aastal ühel konverentsil teada, et eesti keeles polegi ränkranged reeglid. Kuna kõneleja tekste oli korduvalt punaseks toimetatud, oli talle jäänud mulje, et eesti keeles on jube palju reegleid, mida tema küll ei tea, aga mida seega kindlasti teavad need, kes ta tekstid punaseks on teinud. Isegi kui nii mõnigi kord oleks ta ise eelistanud enda sõna juurde jääda, arvas ta, et ju siis nii on õigem. Nii oligi ta eeldanud, et eesti keel on raskelt reegleid täis – vastupidiselt inglise keelele, kus reegleid justnagu polekski, mistõttu on inglise keeles ka lihtsam kirjutada.[1]

Aga kumbapidi siis ikkagi on: kas keelekasutaja peab painduma reeglite järgi või kohaneb keel oma kasutaja järgi? Umbes samaväärne oleks küsida, kas muusikakuulaja peab kuulama ainult neid lugusid, mida mängib mingi teatud raadiojaam. Või öelda, et mõnda lugu ei tohi peol või kohvikus mängima panna, sest vastav muusikanõukogu pole seda heaks kiitnud. Tegelikult määravad ju hoopis teised tegurid, millist muusikat mängitakse ja kuulatakse. Keelega on samamoodi. Eesti keel võikski olla oma kasutajatele raskete reeglite kogumi asemel hoopis „rõõmu ja mängulusti allikas”[2].

Me kõik kasutame eesti keelt koos, eesti keel ei ole sõnaraamatukoostajate eraprojekt.

Millised on mängureeglid?

Eesti keeles on reegleid küll ka. Need on need vähesed, teadlikult kokku lepitud rangemad reeglid, mis käivad sõnade õigekirja ning käänamise ja pööramise kohta. Sellised reeglid lihtsustavad teksti lugemist, sest kui igaüks kirjutaks sõnu omamoodi, oleks meil tõesti raskem üksteisest aru saada. 

Ülejäänud keel ei koosne aga mitte ettekirjutatud reeglitest, vaid õigupoolest kasutusmustritest, mis kujunevad seeläbi, kuidas keelekasutajad keelt kasutavad, ehk suhtluses. Nii ei saa sõnade tähendused (jättes terminid kõrvale) algust mitte sõnaraamatust, sellest, kuidas vastava sõnaraamatu koostajad on parasjagu sõna seletanud, vaid inimeste suust, pidevas kasutuses. Näiteks tegusõna „kostuma” tähendab kasutajate jaoks juba terve sajandi „kuulda olema”, mitte „üles sulama”, nagu oli kirjas ÕSides.[3] Tänapäeval aga kirjeldavadki sõnaraamatukoostajad EKI ühendsõnastikus sõnade seni teadaolevat kasutust.

See, kui sajandi jooksul pole suudetud keelde leiutatud reeglit omandada, ei ole mitte keelekasutajate, vaid reegli süü.

Sõnastikega seoses ka üks kõrvalepõige. Sattusin Müürilehest lugema Gregor Kulla artiklit, kust avastasin, et EKI taasloob aegunud väärtushinnanguid. Arutasin asja kolleegidega ja muutsime vastava sõnaseletuse juba samal päeval adekvaatsemaks – veebisõnastikku saab nimelt täiendada pidevalt, mitte alles uues trükis nagu pabersõnaraamatut. Umbusk muudatuste võimalikkusse on ilmselt seotud ka sellega, et EKI kuvandiks on tige krunniga tädi, kes kedagi ei kuula. Ent asjad pole enam pabertellisesse raiutud. Me kõik kasutame eesti keelt koos, eesti keel ei ole sõnaraamatukoostajate eraprojekt.

Tagasi keelereeglite juurde. Kui sajand tagasi ühist eesti kirjakeelt alles loodi, siis selle saavutamiseks kehtestati tõepoolest kohati üsna rangeid keelereegleid. Tänapäevaks on aga ühine keel välja kujunenud ning sajanditagused reeglid kas on või ei ole kasutuses juurdunud. See, kui sajandi jooksul pole suudetud keelde leiutatud reeglit omandada, ei ole mitte keelekasutajate, vaid reegli süü.[4] Väga suures osas korraldabki keelt selle kasutaja ise – keel kujuneb kasutuses, mitte õpikutes.

Nagu peol korrigeerib tantsuplats DJ valikuid, nii suunab lugeja/kuulaja ja samuti suhtlusolukord keelekasutaja valikuid.

Ängi asemel mäng

Tõsi see on, et nagu ilmselt paljudele, meeldib mullegi lugeda ladusat teksti, mis ei kubise trükivigadest. Ent. See, kuidas saavutada ladusalt loetav tekst[5], ei olene üksikutest, ühel või teisel põhjusel keelekorralduses aja jooksul kehvaks peetud sõnadest[6]. Eesti keel ei lähe kohe hukka, kui sõnaraamatud ja õpikud keelt rangelt kuskil (Pätsu ajas? 1960ndates?) kinni ei hoia. Ta manduks hoopis siis, kui hoiaks. Seepärast võikski mõtteviisi „nii ei tohi/saa/või keelt kasutada” asemel mõelda kasvõi hoopis nii, et „keelekasutaja tavaliselt pigem sellist valikut ei tee, kuigi mõni keelekasutaja võib teha ka”.

Keelt kasutades, sh teksti koostades valin, kuidas end väljendan, et lugeja/kuulaja mind mõistaks. Samamoodi valin peol DJ olles vastavale peole sobiliku muusika. Kui mängiksin vikerpeol death metal’it, siis buutataks ja vahetataks mind üsna kohe välja. (Peol vale loo valimine on minu arust isegi hullem kui teaduskonverentsil olukorda sobimatu sõna kasutamine.) Ehk et nii nagu peol korrigeerib tantsuplats DJ valikuid, nii suunab lugeja/kuulaja ja samuti suhtlusolukord keelekasutaja valikuid.

Keele ärafikseerimine oleks samaväärne sellega, kui hruštšovkat ei tohiks ümber ehitada, ruumikasutust muuta, seina maalinguga katta, katusele päikesepaneele panna jne, sest seda pole tüüpprojektis ette nähtud. Kes tahaks elada igavesti just sellistes majades, mis ehitati 1960ndatel? Ilmselt mitte paljud.

Kokkuvõttes on jäik keelekorraldus ning ka üldisemalt jäik hoiak keele suhtes põhimõtteliselt samaväärsed olukorraga, kus kuulata tohiks üksnes kuskil loendis etteantud muusikat. Mina ei taha sellises ühiskonnas elada. Pakun, et ka sina ei taha. Ja hea on see, et me ei peagi seda tegema.

[1] Sarnasest fenomenist noorte puhul vt: Lindström, L. 2022. Eesti keel olgu mugav töövahend, mitte veskikivi kaelas. – err.ee, 29.04.
[2] Tavast, A. 2022. Milleks meile eesti keel? – err.ee, 11.05.
[3] Loe sõna „kostuma” lugu: Risberg, L. 2021. Jonnakas kostuma. – Keel ja Kirjandus, nr 12.
[4] Vt ka: Tavast, A. 2022. Oma reeglid avastab igaüks ise [Intervjuu Heiki-Jaan Kaalepiga]. – Keel ja Kirjandus, nr 5.
[5] Vt ka: Käpp, K. 2022. Komavead pole esmatähtsad. Õpetame lapsed kõigepealt imelises keeles kirjutama. – Eesti Päevaleht, 26.06.
[6] Vt ka: Risberg, L.; Habicht, K. 2021. EKI keelekool: loendipõhisusest kasutuspõhisuseni. – Postimees, 23.10.

Lydia Risberg on elukutseline keeleteadlane ja juhu-DJ.