Viimastel aastatel toimunud keskkonnaministrite karusselli läbivaks jooneks on valdkonnas ebakompetentsete parteisõdurite ametisse nimetamine. See pole sugugi juhuslik, vaid näitab, kuivõrd olulisi küsimusi selle ministeeriumi haldusalas otsustatakse.

Eesti poliitiline maastik on politoloogide sõnul jõudnud oma arengus professionaalsete poliitikute faasi. Üha enam leiame riigi tippjuhtkonna hulgas inimesi, kelle elu on suurel määral möödunud Riigikogu-Stenbocki maja-mõne ministeeriumi peahoone-omavalitsuste kabinettide vahel oma asju kolides. Väljaspool neid trajektoore tegutsemise kohta on neil suhteliselt vähe ette näidata. Selline poliitika professionaliseerumine pidi olema paratamatu ja näitama poliitikategemise kvaliteeti. 

Vaatasin augustis meenutusi 30 aasta tagustest sündmustest ENSV ülemnõukogu istungite saalis, kui seal võeti vastu otsus riiklikust iseseisvusest. Kui kaadrid liikusid üle saalis istujate, mõtlesin, kui palju ma neist mäletan just nende poliitikavälise tegevuse tõttu. Arusaadavalt jõudsin oma mõtetes võrdluseni praeguse aja riigikogu liikmete ja ministritega. Kui palju me teame sellest, millised on nende kogemused väljaspool poliitikuks olemist? Peale on kasvanud noor põlvkond tegijaid, kelle CV koosneb peamiselt tegevustest mõne partei kontoris ja nõuniku ametitest. 

Kahtlemata on ka see teatavat professionaalsust nõudev tegevus, et suuta igapäevaselt tegutseda riigikogu keskkonnas, orienteeruda poliittehnoloogilistes võttestikes, märgata võimalusi oma reitingu kasvatamiseks ja vastase oma kahandamiseks jne. Paraku selliste poliittehnoloogiliste professionaalide puhul hakkab hägustuma arusaamine, kes tegelikult otsuseid teevad ja mille põhjal. Vormiliselt justkui peaksid olema selleks riigikogu ja valitsuse liikmed. Aga kui sellisel liikmel pole haridust, ega ka valdkonnas tegutsemise kogemust, siis milline on tema otsuste tegemise baas?

Loomulikult on koos professionaalsemaks muutunud poliitikute armee kõrval ja neid abistamas üha professionaalsemaks muutunud ametnike armee. Kindlasti on enamus riigiaparaadis töötavatest ametnikest igati tublid inimesed, kes tegutsevad parimate valdkondlike teadmiste ja südametunnistuse kohaselt.

Aga mis juhtub siis, kui ametnike hulka satub selliseid, kes ei lähtu mitte parimast teadmisest või üldisemast hüvest? Alles hiljuti, kevadise linnurahu aktsiooni ajal, võisime näha ettekirjutust, mille väljastas keskkonnaministeeriumile metsatöösturite lobigrupp, mida toona veel juhtis sama ministeeriumi endine tippametnik. Kui ühe kitsa ringi ettevõtjate huvid lähevad vastuollu üldisemate vajaduste ning vastava valdkonna arengusuundadega, kuid ettevõtjate soove ja vajadusi toetavad vastava ministeeriumi tippametnikud, siis kes tagab laialdasema eesmärgi ja vajaduse realiseerumise, kui ministril puuduvad selleks teadmised ja kogemused?

Väärtuslikuks muutuvad poliitikud, kes suudavad täiesti sirge näoga ja soravalt rääkida suvalist ette kirjutatud teksti.

Otsustamist takistavad teadmised

Poliitiliselt on keskkonnateemad erakondadele ebamugavad. See nõuab üha suuremat professionaalsust, et laveerida välismaalt lähtuva surve ja üha kasvava rahva teadlikkuse ning omanike majanduslike eesmärkide vahel. Samal ajal tuleb näidata ennast nii keskkonna kaitsjana, tehes samas otsuseid õlitehaste rajamiseks ning metsade lagedaks raiumiseks. 

Igaüks sellise surve all tegutseda ei suuda. Seetõttu tulevadki mängu poliitikud, kelle tegutsemist ei takista hariduse omandamise ja mõnes valdkonnas professionaaliks kujunemise käigus kujunenud süsteemsed teaduspõhised kontseptsioonid. Väärtuslikuks muutuvad poliitikud, kes suudavad täiesti sirge näoga ja soravalt rääkida suvalist ette kirjutatud teksti. Mingisuguseid vastuolusid kõige varasema väljaöelduga nende eneste peades ei teki. 

Sellisel ministril ei teki raskuseid, kui nende seisukohad lähevad vastuollu näiteks teadlaste 100% veendumusega kliimamuutuste kohta. Raskused tekiksid siis, kui vastuolud esineksid teadmiste vahel, see sunniks mõtlema ja vastuolule lahendust leidma. Teadmiste puudumine vabastab selle ülesande raskusest. 

Kliimamuutuste inimtekkelisuse kahtluse alla seadmine keskkonnaministri poolt ei erine mitte kuidagi olukorrast, kui sotsiaalminister seaks kahtluse alla vaktsiinide tõhususe ja vajalikkuse.

Kuulekas käsutäitja

Maailm on paratamatult muutumas ja selle mõjud jõuavad ka meile. Kui maailma kaks suurimat turgu, Euroopa Liit ja USA võtavad küllaltki üheaegselt vastu otsused rohepöördeks, siis selle süsteemi osadena ei jää meil midagi muud üle kui kohaneda või välja surra. Ei EL rohelepe ega ka USA Green New Deal ei ole sündinud tühjast kohast. Mõlemad lähtuvad parimatest teadmistest maailma keskkonnaseisundi muutumise põhjuste kohta ning rahva üha laialdasemast teadlikkusest. Maailma turgu hakkavad üha enam kujundama ettevõtjad, otsustajad ja ka tarbijad, kelle arusaamad majandusest on seatud pigem keskkonna ja ühiskonna jätkusuutlikkust silmas pidama. Noorema, väga hästi haritud, infoühiskonna osana üles kasvanud põlvkonna vaade tulevikule on murekortsuline ja nad pole nõus selle perspektiiviga, mida üritavad neile jätta maailmalavalt tasakesi lahkuma sättivad põlvkonnad. 

See on praeguse konflikti juurpõhjus – erinevate maailmakäsitluste kokkupõrge. Esialgu on veel püssirohtu vanema põlve ettevõtjate salvedes ning oma investeeringutest ei kavatse nad ilma võitluseta loobuda. Seetõttu näeme, kuidas üha enam riigi toetusi liigub neisse ettevõtmistesse, mis suure tõenäosusega iseseisvalt uutes turusituatsioonides toime ei tuleks. 

Võrgustunud ja informatsiooni hankimises osavad põlvkonnad ei soovi töövõtjatena, otsustajatena, ettevõtjatena kaasa aidata aeglasele enesehävituslikule plaanile ning otsivad võimalusi teistsugusteks arenguteks. Nad ei soovi osta tooteid, mis on valminud fossilseid kütuseid põletades. Nad ei sea oma elu eesmärgiks teenida intressitulu anonüümsele investorile, kui selle tegevusega kaasneb keskkonna hävitamine ning ebavõrdsuse süvenemine. Nad näevad rohepöördes pigem võimalust.

Selliselt polariseerunud situatsioonis, kus vanaviisi enam ei saa, kuid uutmoodi ka veel jalad ei kanna, saamegi näha majanduskeskkonnaministrit, kellel puuduvad sügavad teadmised nii keskkonnast, kui ka majandusest. Ainult selline minister täidab kuulekalt ülesannet, milleks ta on seatud: tagada, et omanike senised investeeringud ei kannataks. Kliimamuutuste inimtekkelisuse kahtluse alla seadmine keskkonnaministri poolt ei erine mitte kuidagi olukorrast, kui sotsiaalminister seaks kahtluse alla vaktsiinide tõhususe ja vajalikkuse. Selliste lamemaalaste sattumine ministriks ei ole juhuslik, vaid näitab, kui olulisi küsimusi selle ministeeriumi haldusalas otsustatakse. Juhuse hooleks midagi ei jäeta. Kui minister kipubki ka oma peaga mõtlema, siis on oluline, et ta vähemalt teaks, et kes mõne suure arenduse lähedal, n-ö pumba juures seisab, sellele ikka midagi peale pritsib.

Kuigi professionaalsed poliitikud võivad kanda meie poliitikas samuti olulisi väärtuseid, oleks mõistlik, kui meie tippjuhtkonna hulgas oleks valdavalt esindatud inimesed, kelle hariduslik ja ametialane kompetents annab poliitikuks olemisele tegutsemisaluse. 

Mihkel Kangur on hariduselt ökoloogia doktor, kes on on uurinud Eesti taimkatte arengulugu viimastel aastatuhandetel, sealhulgas inimese mõju ökosüsteemide seisundile. Viimastel aastatel on ta keskendunud säästva arengu ja hariduse küsimustele, püüdes leida viise, kuidas toetada keskkonnas toimuvast arusaamise kujunemist nii õpilastel kui täiskasvanutel. Samuti on ta aktiivne osaline keskkonnaalastes aruteludes.