lugu eikellestki, eikelleltki, eikusagil, eikunagi

chai latte. matcha. bancha. gunpowder… liigagi võõrad nimed teekarpidel. vaatan kaua õue. ryypan esimesest ettejuhtunud karbist pärit purust valmistatud teed. päevavalgus mu toa seintel väreleb ja kaob. jälle pilves. vaatan aknast välja ja näen suurt helehalli pilve. tundub, et nyyd siis jääbki ilm selliseks. varsti kolm. rongini on veel aega. pool teed juba joodud. mõru maik. vale temperatuur. neelan kiiruga viimase tilga ning haaran võtmete järele, mis sest, et aega veel on. täna siis tallinna. minu jaoks võib see praegu kasvõi maailma lõpus olla. nii kaugel tundub see linn.

ale ale rea rea sale… liigagi võõrad sõnad poesiltidel. sõidan eskalaatoriga teabkuhu. minu jaoks ei oma see tähtsust. vist oli kolmas korrus. vahet pole. kahel või teabmitmel korrusel mu all kihab elu. on vist sooduspäevad. minu jaoks olematu ostupyha. hahhhh… pyha. see kõlab nii imelikult. sama imelikult kõlab minu jaoks pyhapäev. pyha päev. mis siin pyha on? ale ale… nii ta läheb. eskalaator jõuab ka kord tippu, siis peab maha astuma ja teesklema, et oled kuhugi, mõnda poodi teel. tahaksin kohe eskalaatoriga tagasi alla sõita, aga mõtlen, et see oleks veidi imelik. niisiis astun esimesse kauplusesse sisse. seal myyakse kirjatarbeid. teen, nagu uuriksin vihikute hinnasilte. nii palju aega on sellest, kui neid viimati vajasin. jälle mõned karjuvalt eredad hinnasildid. kõnnin kaupluse tahaotsa, kassast mööda, ytlemata myyjale tere. seal on maast laeni aken. vaatan linna enda all. kauguses kõrgub paar kraanat. kusagil ehitatakse midagi. kusagil on lammutus käsil. nii see läheb. linn mu jalge ees kasvab aina. inimesed on tibatillukesed. naljakas, aga siit vaadates tundub mulle, justkui oleks mul nende yle mingisugune võim… justkui oleksin jumal.

sony. panasonic. huawei. samsung. lg… liigagi võõrad kaubamärgid. need panevad mind tahtma poest põgeneda. kuid siiski lähen tahapoole. otsin oma vajaliku juhtme yles, maksan ja lähen. see hiiglaslik tehnikakauplus oli tõesti ainus, kus seda juhet myydi. mu kodu olla vananenud tehnika muuseum, nagu yks mu tuttav kord ytles. misteha, tehnika areneb kiiremini, kui ma suudan reageerida. kahjuks. kõik need värelevad reklaamid panevad pea valutama. oleks, et saaks rahu, aga kõik majad on neid täis topitud. pigem istun pimedas. siin linnas ei näe tähti. paar kuud tagasi olin maal. ma ei saanud magada, nii hiilisin õue ja mind pani imestama, kui selged on tähed. isegi linnuteed nägin. seegi on valgus, kuid hoopis teistsugune, mitte karjuv-vilkuv, vaid mahe taustavalgus. ambient-valgus.

gaiwan. chawan. chasen. chashaku… liigagi võõrad nimed mu nõudele ja tarvikutele. peidan need alati potentsiaalsete kylaliste eest kappi. nii kiivalt varjan oma teejoomarlust. vahel joon kymme kaussi matcha’t päevas. sest see teeb mind elavaks. annab jõudu päeva mööda saata. soovin, et võiksin samamoodi oma elu vahule vispeldada nagu matcha’gi. proovin ja proovin, kuidagi ei õnnestu. olen klotsidest torn. varsti ma kukun kolinal. sest mu elu on sama lagunenud kui sõpruse sild. tahes-tahtmata peab see kokku kukkuma.

tik-tok-tak. tulevik – virtuaalverbaalne. ja pomm tiksub edasi. nähtamatu pomm. seda olen ma unes näinud. see oli nii suur, et võis yhe hetkega terve maakera ära hävitada. ma kartsin seda väga. see plahvataski. kuid just sel hetkel ma ärkasin. ajasin habeme ära. sõin. sõitsin bussiga linna uut pintsakut ostma. vaatasin ymberringi neid reklaame ja poode ja mõtlesin, et miks ma kyll siia sõitsin. pintsakut ostmata sõitsin tagasi. kõik nii väsitav. peaksin rohkem matcha’t jooma… vahel mõtlen, et vahest olen ma ainus, kellele see pole yldse meelt mööda… justkui oleksin ainus kaine inimene terves yhiskonnas. aga ma tean, et need pole terved mõtted… luulud laulavad vaid… ja tänasest on saanud eilne ja mina ikka veel ei maga. 00:00 vaatab suurte silmadega elektronkellalt mulle vastu. kustuta oma põlev syda. sule uks ja tõmba tekk yle pea. on aeg uinuda. on aeg näha unes veelgi suuremaid pomme.

pom-pom-pom. kolm lööki. ja ilmatuma pikk surmavaikus. just siis, just nende kellalöökide ajal tuli mul meelde, kuidas ma sind yhel kevadel nägin. siis olid sa just haiglast välja saanud. tookord polnud sul kindaid ja kylma tuule käest sooja bussi tulles su käed kuumendasid. aga linna jõudes olid su käed nii kylmad. ma hoidsin neid kaua. need olid justkui jääs. kuidas kyll yks tydruk võib nii kylma ihuga olla, mõtlesin. ma ei kysinud ja sa ei vastanud. su näol oli vaid äraolev ilme. siis tuli su peatus ja ma jäin bussiaknast igatsevalt jälgima su ilma mytsita pea kadumist rahvasumma. kyll ma olen ikka dramaatiline, mõtlesin tookord ja pöörasin pilgu kohe ära. me kohtusime veel paar korda, aga neist pole mul palju meeles…

tuks-tuks-tuks, kõlab kusagilt sygavalt vastu mulle tuttavlikus rytmis. panen käe sinna, kus arvan sydame olevat, ja seisan nii keset tuba tykk aega. pyyan väga tasa hingata, et kuulda ja tunda oma sydant selgemini. ilus korrapärane tuksumine, kuid kord peab ta löömise lõpetama. varem või hiljem peab tal jaks otsa lõppema.

goodbye to sleep, goodbye… käia ringi, helistada kellukest: kuningriik langeb. kuningriik langeb pea. istun kodus. joon teed. vahetevahel mõtlen sinust, aga seegi on kui palavikuuimas möödunud päev – nõnda märkamatu. veel yks unetu öö. kogun neid öid kui häbimärke enda kylge. punetavad silmad ja väsinud pilk – need on minu tunnusmärgid. vähemalt täna, vähemalt sel hommikul. haigutan hullemini kui lahtine kaev. yksainus vale samm ja ma vajun sygavale-sygavale unne. väljas kõik aknad purupimedad. terve viiekordne vastasmaja mustendab. pimedas on see veelgi hiiglaslikum, veelgi hirmuäratavam. palun, yksainus tuligi… aga ei, kõik on kustunud. vaid mina tiksun mööda tubasid ringi. vaid mina joon end teest purju. vaid minu aken särab ilmutusena pimeduses. öö värvib endal silmad mustaks. olen korraga eikusagil ja kõikjal. uni pole mind veel kätte saanud. aga hommik juba koidab. lasen igatahes kellukesel kõlada. maa vappub vaevutuntavalt ja langeb siis sygavasse surmaunne.

death consciousness… mind ei paelu ykski värviline reklaam. sest iga asjaga, mis ma ostan, myyn ma maha tykikese endast. myyn maha oma aja ja jõu. ostmine on kui suremine. tykk tyki haaval päevast päeva. tulla poest, käed tyhjades taskutes – see ongi mu jaoks õnn. ykskõik mida teised ka ei ytleks.

kui olin teismeline, meeldis mulle bussiga hilja õhtul koju sõites vaadata linna säravaid tulesid. elasin linnast umbes 20 kilomeetri kaugusel. viimane buss sinna väljus kell 22:30. selles oli midagi ilusat ja turvalist. teada, et oled mugavas ja soojas bussis ning varsti jõuad koju. ja su ymber valmistub linn oma asju kokku pakkima. tänavad on tyhjad. autosid on vähe. nii palju tulesid. igasugused eredad neoonkirjad ja palju tänavalampe, igayks neist eredam veel kui eelmine, kui viimane sinine buss sõidab läbi nende valgusvihkude maale, mille nimeks on lõpmatu öö. seesama linn on ekraane veelgi rohkem täis istutatud. sõidan mitte millegi pärast mitte midagi lootes kesklinna. bussis on umbne, kuigi väljas sajab. aknaklaasid tilguvad vihmast. väljun järgmises peatuses. vihma peksab kõnniteekividele. tõstan pilgu ja näen, et yle vastvalminud kaubanduskeskuse kõrgub suur ebajumal nimega LED. selle eredad värvid piserdavad öö myrki täis. teen hapu näo pähe ning lähen sisse, hing vastikustundest sees öökimas.

Mikk Tšaškin on kirjanik, kes paneb oma teostesse väga palju ennast. Vabal ajal meeldib talle kuulata CDsid ning klõbistada kirjutusmasinal. 

Johanna Mudist on kunstnik, kes loob suuremõõtmelisi õlimaale ja miniatuurseid graafilisi joonistusi.