Sõltumatu Tantsu Lava eestvedamisel leiab sellesuvisel Arvamusfestivalil 12. augustil aset pisut provotseeriva pealkirjaga arutelu „Miks kirikus ei tantsita?”. Keskustelu sisuks on, kas usk päästab või hävitab maailma ning mis on kunsti roll selles. Iiris Viirpalu otsib tantsu ja religiooni kohtumis- ja lahknemispaiku.

Kuidas aitab kirik leida rahu ja taastada usku iseendasse? Millega tegeleb kirik ajal, mil inimene hävitab end ümbritsevat keskkonda ja teisi liike? Kas neid uusi sõnumeid, mida me vajame ja otsime, saab tantsu abil inimesteni viia? Kelle ja mille pühitsemiseks tantsitakse täna?

Dogma ja kaanon

Religiooni ja kunsti kohtudes saavad kokku kaks erinevat maailmamõtestamise paradigmat, mispuhul kumbki seletab või kirjeldab ümbritsevat ja inimese eksistentsi oma materjalist ja vaatenurgast lähtuvalt. Piiritletud ja kaua kujunenud religioossetes süsteemides on üheks märksõnaks dogmaatilisus: kehtivad arusaamad on välja kujunenud ja settinud pika aja vältel ning neid kahtluse alla ei seata. (Selguse huvides võib käesolevas artiklis nendest süsteemidest välja arvata traditsioonilised ida mõttelood nagu näiteks budism ja zen-budism, mille vaade ja käsitlus on veidi teistlaadi ja avatum, sarnanedes pigem filosoofilise suuna kui usutraditsiooniga.) Viimasel ajal on aga ühiskonna suuremas lõimumises ja globaliseerumises märgata ka kiriku ja erinevate usutraditsioonide avatust, kas või katoliku kiriku paavsti sõnavõttudes. Meie kultuuriruumi ühes antiikfilosoofiaga vahest enim mõjutanud kristlus on aja jooksul lahknenud erinevateks vormideks, millest katoliiklus on säilitanud konservatiivsema laadi ja liturgia, kuid omad põhimõtted on ka luterluses ja baptismis. Teiseks märksõnaks võiks olla reeglistiku-kombestiku olemasolu ja selle järgimine. Religioosse kogukonna sidususe ja jätkusuutlikkuse edasikandjad ja alalhoidjad on usutavad pühade tekstide ja nende kommentaaride-tõlgenduste kõrval.

Võtame siia kõrvale kunsti. Kunstivooludele on omane nii kaanon kui ka vahetuvus ja üksteisele vastandumine – klassitsismile järgnes kujutavas kunstis romantism, modernismile nii kirjanduses kui ka teatris postmodernism, nüüdisetendukunstis on aktuaalsed juba performatiivsuse ja installatiivsuse suundumused. Seda, millest religioonis räägime dogma nime all, võime kunstis nimetada kaanoniks. Kunstilise kaanoni kui teatud kindla kujundusviisi ja esteetilise võttestiku olemasolu võib seostada eelkõige varasemate kunstivooludega, mida saab veel kuidagi piiritleda. Postmodernistlikus, isegi post-postmodernistlikus kultuuris on olulisimaks jooneks aga piiride kaotamine, valdkondade segunemine, uute esteetikate kasutuselevõtt ja vanadega manipuleerimine. Nüüdiskultuuri iseloomustab kaanonite kahtluse alla seadmine ja veendumuste lammutamine. Nõnda võime näha dogmaatilisusele vastanduvat tendentsi, millele annab hoogu juurde võimaluste, žanrite ja loomingu esitlemise võimaluste rohkus.

Konservatiivsus ja avangard

Nüüdisetenduskunsti ilmestab paljuski lahti laskmine vanadest arusaamadest – oluline on siinjuures tähele panna, et vana ei pruugi tähendada vananenut, iganenut – jätkuvalt on teatrimaastikul oluline koht psühholoogilisel realismil ja klassikalisel dramaturgial ning tantsukunstis klassikalisel balletil. Sinna kõrvale on aga tulnud kehalisus, ekspressiivsus, destruktiivsus ja nii kontseptuaalne kui ka vormimängudele keskendunud suund. Nüüdisetenduskunst tegeleb ka elu pahupoole, sotsiaalsete probleemide, väärtuste kadumise või muutumise ja tsivilisatsiooni mandumisega, sidudes sellega nii pagulastemaatika kui ka kliimaküsimused. Alastus ja veri ei šokeeri laval enam kedagi – nii nüüdistantsus kui ka -teatris leidub autoreid, kes harmooniataotluse asemel soovivad paljastada, pinnale tirida, veendumusi ja mõttemustreid koost lahti võtta, et suunata vaatajat iseseisvalt mõtlema.

Kui usutraditsioonid keskenduvad oma traditsioonilisuses ja suhtelises konservatiivsuses pigem harmooniale, üldinimlikele väärtustele ja tasakaalule, maailmakorrale, siis teatud sorti kunst – transgressiivne – lööb arusaamu kõikuma ja toob sisse destruktiivsuse, piiride lõhkumise ja kaose kui põhilise jõu. Tarmo Jüristo on oma kenderiaanat kommenteerivas artiklis osundanud, kuidas kunstist kui mimesis’est, päriselu võimalikult tõetruust jäljendamisest ja ilutaotlusest on liigutud tegelikkuse kujutamiseni kogu selle inetuses. Kunst ei pelga võikust, jälestust, vägivalda, erootikat – eesmärk on jõuda vahendamata elamuseni, pakkuda vaatajale ilustamata kogemust. Kui religioon püüab luua korda, säilitada teatav kindlakskujunenud maailmapilt, on kunstil võime seda ka lõhkuda. Kunsti võib näha kui ühiskonna ja kultuuri liberaalseimat valdkonda, kus uuendused on kerged tulema ja torkavad ka silma. Kirik on Lääne kultuuris aga kindlalt väljakujunenud väärtuste, jätkuvuse ja traditsiooni kehastus, milles on teatud kombestik ja traditsioon püsinud sajandeid.

Kehalisus, tants ja rituaal

Religiooni ja tantsu ühendab rituaalne alge – tants on selle varajases kujunemisjärgus olnud rituaalne ja kogukondlik praktika, mida valdkonnana uurib tantsuantropoloogia ja -etnoloogia. Mütoloogiline maailmapilt ja selle esitamine liikumise ja keha kaudu, niisamuti kui püüd võtta kontakti jumaluste või vaimudega, ohverdada midagi tantsulise rituaali käigus vihma või saagirohke perioodi nimel, iseloomustab põliskultuuridele omast varast liikumist. Nii on tantsugi tuumas algne püüd võtta kontakti millegi endast suuremaga, kommunikeeruda maailmaga enda ümber ja laiendada tähendusvälja individuaalsusest kaugemale. Ühised juured on ka varases karnevalikultuuris, milles võib näha nii kristliku loojutustuse kui ka teatri ja tantsu vahendite algset vormi.

Nii religioon kui ka kunst pakuvad võimalust kogeda ja osa saada, astuda suhtesse Teisega, millegagi, mis asub indiviidist väljaspool.

Kehalisus on alates descartes’ilikust keha ja vaimu dihhotoomiast olnud pigem tõrjutud – pühitsetud on eelkõige vaimu, ratsionaalsust, mitte lihalikku, kohati müstifitseerimist võimaldavat ihu. Kehalisuse ja iseäranis tantsuga on lahutamatult seotud ka erootiline tasand, alastus, teatav vabastus kammitsaist, rütm, hoog ja energia. Ihu on kristluses seostatud pigem ebapuhtusega, ometi leidub usulahke või suundumusi, kus justnimelt kehalise kogemuse kaudu saavutatakse kontakt jumalikuga, seda näiteks islami müstilises traditsioonis sufismis, kus tantsijad keerlevad tunde ühes asendis, saavutades lõpuks katartilise transiseisundi. Liikumine ja rütm on olulisteks ka šamanistlikes kultuurides, kus just trummilöömise ja tantsu kaudu jõuab šamaan teisenenud teadvusseisundini, saavutades kontakti üleloomuliku vaimumaailmaga ja minnes rännakule, et oma kaaskogukondlasi ravida, aidata või ise uusi teadmisi koguda. Tänapäeva ühiskonnas kohtame tantsu kas etenduskunsti estetiseeritud ja kujundiloomega pikitud formaadis või siis eelkõige sotsiaalses kontekstis pidudel. Esimesel juhul on tants kontseptsiooni edastamise, seisundil ja kohalolul põhineva jagatud etenduskogemuse loomise teenistuses. Teisel juhul teenib tants nii suhtluse, nautlemise kui ka teatavat enesevabastamise rolli. Liikumist võibki vaadelda kui vabaduse üht, aktiivset ja väljendusrikast vormi.

Tants on üdini (!) kehaline, ihuline kunstivorm – pole teisi kunstidistsipliine, mis kasutaks keha ühtaegu nii teadmise saamise vahendi, talletamise, edastamise meediumina kui ka väljendusliku ja kunstilisteks kujunditeks ainest pakkuva materjalina. Lähedale jõuab vaid 1960. esile kerkinud ja levima hakanud tegevuskunst – performance, kus kehalisusel ja kehaga manipuleerimisel on samuti suur roll. On huvitav, et vaimu ja keha vastandamise tuhinas on jäänud tähelepanuta asjaolu, kui suur infohulk on inimestes talletunud just kehalisel-kogemuslikul tasandil. Tantsuuurijad räägivad ka eraldiseisvast kehalise ehk somaatilise teadmise vormist, mispuhul kehalised kogemused annavad aluse spetsiifilist laadi teadmiseks[1]. Selle aluselt töötab näiteks koreograaf või tantsija, kelle kehasse on ladestunud tema kogemused, aistingud ning kes lisaks sisule ja kontseptsiooni väljendamisele töötab tajude ja seisunditega puhtkehalisel tasandil. Vaimu ja keha eraldamine on aegunud arusaam, kehalisus on alati olnud ja on kohal kõigis kunstivaldkondades – mõelgem kas või antiikskulptuuride või aktimaalide peale.

Vaimu ja keha eraldamine on aegunud arusaam, kehalisus on alati olnud ja on kohal kõigis kunstivaldkondades

Kiriku ja teatri sarnasus seisneb jumalateenistuse ja etenduse olemuslikus sarnasuses – mõlemad on kogukondliku kohtumise, kogunemise ja mõtluse paigad. Kogukondlikkus seisneb siin eelkõige ühise kogemuse jagamises, ühte mõtte- ja kogemusruumi kokku tulemises. Siin ja praegu jagatud ruumi loomine ning võõraste inimeste vaheline ühisosa ja kokkukuuluvus iseloomustab ühtviisi nii etendust kui ka jumalateenistust või usulist rituaali.

Tõde, tõed ja tõlgendused

Kui religioon üritab pigem vastuseid pakkuda, luues seega ka teatavat kindlustunnet, on kunsti pärusmaaks pidev küsimine, kahtluski. Religioon vahendab meile absoluuti, üht fikseeritud ja vaieldamatut tõde, mis on seotud jumala või jumaluste olemasolu ja maailma seaduspäraga. Kunst küsib küsimusi, kahtleb, seab meie veendumusi ja uskumusi küsimärgi alla, näidates teisi perspektiive ja võimalikke käsitlusviise. Näib, et kunst ei demonstreeri meile üksnes tõdede paljusust, vaid küsib tõe olemasolu kui sellise kohta. Sama on moraaliga: religioon seab kindlad lubatu-lubamatu piirid, olles seotud moraalifilosoofia ja eetika valdkonnaga. Kunstis on lubatu-lubamatu piir pidevalt nihkunud, iga järjekordne avangard või -ism on murdnud kehtivaid käibetõdesid ja toonud kaasa vahel radikaalse uuenduse ja tabude ümberhindamise (meenutagem näiteks legendaarse dadaisti Marcel Duchampi pissuaari toomist kunstisaali).

Kui religioone iseloomustab valdavalt toetumine suurtele ja kindlaksmääratud olemasolevatele tõlgendustele ehk usutraditsiooni kui sellise olemasolu, mis ideid indiviidile vahendab, siis on kunstiteose tõlgendus sügavalt subjektiivne ja ühe teose kohta leiab nii palju tõlgendusi kui on inimesi. Ühendavaks lüliks võiks siinkohal olla aga religioosne kogemus ja kunstikogemus – just kogemus mõlemast on alati läbinisti isiklik. Ka katarsise mõiste (kr k „puhastumine”) võib olla seotud nii tugeva usu- kui kunstikogemusega. Vahetu kontakt nii transtsendentsi, nimetatagu seda vastavalt religioonile kuidas tahes, kui ka meid sügavalt ja nii mõtte- kui tundeilmatasandil puudutava kunstiteosega on alati üks-ühele dialoog. Inimese kogemus on subjektiivne – kuigi sama koguduse liikmed usuvad sama jumalat, julgen väita, et nende kokkupuude ja isiklik seos jumalaga võib olla vägagi erinev. Rääkimata kunstiteose kogemisest, kus esile võivad kerkida suisa vastandlikud tõlgendused. Võrreldes religiooniga, mis lähtub tõlgenduse ühesusest, muudab tõlgendusvõimaluste paljusus kunsti lahtisemaks ja paindlikumaks. Nii religioon kui ka kunst pakuvad aga võimalust kogeda ja osa saada, astuda suhtesse Teisega, millegagi, mis asub indiviidist väljaspool.

Maailmaga suhestumine

Religioon seab inimese vastastikku transtsendentsiga, samas võimaldades ka omaenese eksistentsi tähendustamist ja mõtestamist. Sarnane protsess võib aset leida ka kunsti kaudu, mis samuti omal viisil tegeleb inimesele olulistele küsimustega, keskendudes tihti küll ühiskondlikule olemisele, kuid võttes vaatluse alla ka indiviidi olemasolu ja igavikulised-eksistentsialistlikud küsimused. Nii religiooni kui ka kunsti iseloomustab lai haare ja suured skaalad teemakäsitluste valikus.

Õhtumaade kultuuris on kirik ja teater pigem eraldi seisnud, samas on lääne teatrile olnud iseloomulik pühaduseotsing – igavikuliste teemade poole püüdlemine, sakraalse mõõtme puudutamise taotlus kunstilises kogemuses ja teatri vahenditega. Maailmas leidub teatrisuundi, kus religioon on algusest peale integreeritud ning kus tänu sellele ühenduvad sakraalne ja etenduslik mõõde. Madis Kolk lahkab oma artiklis „Pühaduse performatiivsus ja kristlik teater” sakraalse kunsti ja nn püha teatri otsingute temaatikat, kirjeldades lääne teatri pühadusedefitsiiti (mille tõttu on mitmed lavastajad pöördunud Aasia teatri uurimise ja rakendamise poole) ning tuues paralleele õigeusu ja performatiivsuse esteetika vahel.

Religioon ja kunst aitavad meil maailma kirjeldada ja sellega suhtesse astuda. Religioonil, mis seostub pigem konservatiivsuse, traditsioonilisuse ja alalhoidlikkusega, on piire murdva ja eksperimenteeriva nüüdisetenduskunstiga palju erinevusi. Religioon kõneleb meiega tõe, kunst küsimuste ja kujundite kaudu, mõlema algimpulss on aga sarnane: inimese püüd tähendustada ja mõtestada toimuvat ja iseenda olemasolu suures ilmaruumis. Pühaduse kogemust ja endast suuremat mõistmist ja emotsiooni on võimalik leida nii religioossest kui kunstilisest kogemusest ning see sõltub juba indiviidist, tema maailmapildist, väärtustest ja vaadetest. Nüüdisaja kontekstis ja ühiskonnas ei peaks religiooni ja kunsti vastandama, vaid pöörduma pigem nende ühisosa ja võimaluste poole – mida on kummalgi paradigmal pakkuda nüüdisaja mõtestamiseks näiteks Läänes valdava ratsionalistlik-teadusliku maailmapildi või põlisrahvaste ja varaste tsivilisatsioonide mütoloogiate kõrval, millest mõlemad on omakorda koha ja kaja leidnud kunstides.

[1] Vt nt fenomenoloog Maxine Sheets-Johnstone’i töid

Arvamusfestivali arutelus „Miks kirikus ei tantsita?” 12. augustil osalevad TÜ usuteaduskonna õppejõud Ain Riistan, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud ja tantsuuurija Kai Valtna ning Harkujärve kiriku pastor Avo Üprus. Modereerib Sõltumatu Tantsu Lava juht Triinu Aron. 10. ja 11. augustil just kirikus tantsitaksegi, kui Kadri Sirel etendab Paide kirikus tantsulavastust „Ruumile alistumine”.