Milline turbulents! Meie tasapisi „normaliseerumise” suunas loksunud kunstivälja raputavad jälle avalikud pöördumised, positsioonivõtud ja tulised vaidlused (mis enamasti leiavad küll aset Facebookis, aga ekraan võib ka väga tuliseks minna!).

On saadetud avalik kiri ministrile teatud hulga inimeste poolt, kelle arvates Rael Arteli käe all on Tartu Kunstimuuseumi tulevik midagi muud, kui see hulk inimesi harjumuspäraselt ette on kujutanud. No ikka juhtub, elul on varuks üllatusi, eriti selle jätkuvalt Pallase hiilgeaegade poole Tartus igatsusega tagasivaatavate inimeste hulga jaoks.

Kuid koheselt leidus ka initsiatiivrühm, kes asus omakorda organiseerima avalikku toetuskirja Artelile. FBs tekkisid diskussiooni käigus spontaansed kommentaaridesse jäetud solidaarsusavaldused ning järsku oligi valmis pikk (ja iseenesest täitsa tore) tekst, millele hakati kiiruga allkirju koguma. Kkliidu listis (jäänuk kunstitöötajate liikumisest) käis isegi läbi kommentaar, et „no kes siis ei kirjutaks [sellele alla]”!

Mina ei kirjuta. Minu meelest toodab see vastu-avalik-kiri kaevikuid. Ja tegelikult teeb just see reaktsioon selle esialgse pöördumise oluliseks. Avalikusse ette tiritud pahameel Arteli suunas — nii meedias avaldatud artiklite näol kui ka nüüd see pöördumine — blameerivad pigem neid kirjutajad, mitte Artelit. Konkreetset argumentatsiooni ei ole. Ümberkorraldused organisatsioonis ongi alati valulised. Ümberkorraldused organisatsioonis ei ole isiklikku laadi. Nagu ütles ühes FB postituses hästi Helen Tammemäe — ilmselgelt on tegemist ühe skeene põhise protestiga. Kõrvalt vaadates on kogu selle skeene avaliku hüsteeritsemise pärast natuke piinlik. Sellel oleks vabalt võinud lasta jääda hüüdja hääleks kõrbes — las elab end välja, küllap see unub vaikselt kollektiivsest mälust. Või nagu kommenteeriti käesoleva näituse seinal: avalik meediakampaania näitusele „Kas sellist muuseumit me tahtsimegi” on alanud!

Aga ei. Vastu-vastu-aktsioon legitimiseeris selle hääle nüüd piisavalt adekvaatsena, kuna vaevus talle vastama, vaevus lausa kollektiivset rindejoont moodustama. Kas sa oled meiega või meie vastu, kas sa toetad Artelit või oled tema vastu! Milleks laskuda sama retoorika tasemele? Miks ei oleks võinud jätta selle ühe skeene rahus oma kaevikuid edasi uuristama ja neist mitte lihtsalt välja teha? Midagi ei ole ju ohus — ministeerium on selgelt väljendanud, et neil ei ole Arteli tegevuse suhtes pretensioone. Las koerad haguvad, see karavan läheb sellisel kujul praegu edasi. Pika produktsioonitüskliga institutsiooni puhul saame tegelikke vilju näha alles mitme aasta pärast, eks siis paistab — Artel päris ikkagi väga mitmes mõttes amortiseerunud muuseumi.

Toetust Artelile võiks väljendada natuke rohkem hands-on suhtumisega. Allkirja on kerge anda, aga kui paljud sellele toetus-pöördumisele allakirjutanud on tegelikult pahameele tekitanud 2014 aasta TKMi näituseprogrammi süvenenud? TKMiga aktiivselt kaasa mõelnud — mitte ainult sellel tasandil, et lahe, et Tartus midagi rohkem toimub? Kolm korrust viltuses majas Raekoja platsil on täis küsimusi ning hoopis neil teemadel pikkade kirjatükkide produtseerimine oleks TKMile kõige rohkem abiks. Minge aidake modereerida arutelusid, minge ajage rahvast tänavalt näitusesaalidesse, seiske nagu LHV müügimehed küsimustikega ja ärgitage inimesi suhestuma, et need küsimused ei jääks lihtsalt efektseks žestiks, mille järel TKM ikkagi oma muredega üksi jääb!

Minu arvates on 2014 aasta näituseprogrammis väga häid kohti ja on ka neid, mille suhtes ma üsna skeptiline olen. Kuigi praegu on raske öelda, mis seal mida sisuliselt tähendab, siis tundub proportsioon natuke paigast ära olevat, isiklikult ootaksin rohkem uue kunstiajaloo võtmes kunstiajalooga tegelevaid näituseid. AGA. Antud kava ei tähenda, et ma arvaks, et Artel on türann vms nagu väidab see üks skeene. Ma lihtsalt arvan, et ilmselt seekord tehti nende vahenditega seda, mis võimalik. Vähemalt on siis nüüd Artelil hea võimalus pöörduda misiganes abipalvega kõigi nende poole, kes oma toetusallkirja on andnud, sest kuidas sa ütled ära kui avalikult toetust on avaldatud! Sellise andmebaasina on see kiri muidugi väga hea ja sinna ma lisaksin ka enda nime. Aga mingisse kaeviku-sõtta ei soovi ma end tõmmata lasta. Ja seega ei kirjuta ma ka kuhugi alla.