Tartus on lähenevate kohalike valimiste eel käivitunud esmakordselt poliitilised arutelud elurikkuse teemadel, millest aga peegeldub poliitikute lihtsustatud arusaam rohealade ja linnahaljastuse funktsioonidest linnades jätkuva elurikkuse kao ning süveneva kliimakriisi tingimustes.

Septembri alguses kutsusid Eestimaa Looduse Fond ja Kureeritud Elurikkus tartlasi osalema linnapeakandidaatide debatil „Haljas või Paljas Tartu?”, mille sisuks oli elurikkus linnas. Debati eesmärk oli anda erakondade esinumbritele võimalus tutvustada oma vaatenurki Tartu rohealade, linnaruumi elurikkuse, liikluse ja liikumisvõimaluste ning muude linnaruumiga seonduvate keskkonnateemade osas. Kuulajate jaoks kandis debatt väikestviisi valimiskompassi rolli, mis annaks aimu, kuhu suunas kompassinool pärast valimisi kalduma hakkab – kas halja või palja Tartu poole.

Mida me elurikkuse all tegelikult mõtleme?

Debatiks oli arvestatud 90 minutit. Kui 40 minutit oli täis tiksunud, oli debati keskmes ikka veel südalinna kultuurikeskuse asukoht ja Ihaste mets. Mittetartlasena on mul ehk kohatu siin pikemalt arvamust avaldada, kuid igaühe looduskaitse edendajana tundub mulle, et mõlemad küsimused on osa märksa laiemast teemaderingist kui üksik park, hoone või puhkeala.

Südalinna kultuurikeskuse Keskparki rajamise vaidlus on kõrvaltvaatajale taandunud suuresti küsimuseks selle ümber, mitu puud tohiks või ei tohiks maha saagida, küsimata seda, millist ülesannet kannab park laiemalt Tartu rohealade osana. Kui linnapeakandidaadid leidsid, et pargi peamine ülesanne on kanda esteetilist väärtust linnas ja pargi funktsionaalsuse tagamisel on ennekõike oluline hoolitseda selle eest, et pargis jaguks istumiskohti, tundus debatt taas nihkuvat elurikkuse radadelt (mis, ma olen nõus, ongi üks üsna keeruline teema) selle juurde mida, kui palju ja kuhu võiks juurde arendada. Nii jäi küsimata mida, kui palju ja kus oleks vaja säilitada. 

Südalinna kultuurikeskuse Keskparki rajamise vaidlus on kõrvaltvaatajale taandunud suuresti küsimuseks selle ümber, mitu puud tohiks või ei tohiks maha saagida, küsimata seda, millist ülesannet kannab park laiemalt Tartu rohealade osana.

Nii parki ehitajate kui ka parki täies mahus säilitada soovijate varasematest sõnavõttudest on tulnud välja, et pargi peamine ülesanne on olla mõnus ajaveetmise, piknikupidamise, mängimise ja sportimise paik. Kõik need, linlaste igapäevatoimetustest lähtuvad ülesanded on ühe linnapargi jaoks kindlasti väga vajalikud ja olulised. Samas peame jätkuva elurikkuse kao ning kliimakriisi valguses küsima, mis rolli kannavad linnapargid ennekõike rohealana ja rohevõrgustiku osana? Millised on need nähtamatud looduse hüved, mida linnapargid meile pakuvad? Kuivõrd peab linnapark toetama linna elurikkust ning olema üks kliimalahendustest? Kas linnades on elurikkust üldse vaja ja kas selle peale tuleb mõelda vaid linnahaljastuse planeerimise käigus või tuleb elurikkusega arvestamine sisse viia kõikidesse linna regulatsioonidesse?

Kas elurikkus on vaid linnahaljastuse küsimus?

Debateerijad tõdesid, et kui varasemalt on linnaparkide ja linnahaljastuse ülesanne olnud eelkõige dekoratiivne, siis just viimasel paaril aastal on toimunud nihe mõtlemises, mille valguses tuleb linnade haljastus ja linnade rohealad ning nende funktsioonid teistsuguse pilguga üle vaadata. Seda tõdemust toetab ka Euroopa Liidu elurikkuse strateegia, mis soovitab tungivalt kõikidel vähemalt 20 000 elanikuga linnadel luua ambitsioonikas linnaruumi haljastamise kava. 

Kava peaks pakkuma võimalusi luua linnades elurikkaid ja juurdepääsetavaid metsatukki, parke ja aedu, linnafarme, haljastatud katuseid ja seinu, puiesteid, niitusid ja hekke. Kavad peaksid samuti aitama parandada rohealade vahelisi ühendusi, lõpetada pestitsiidide kasutamist ning piirata linnade haljasalade liigset niitmist ja muid elurikkust kahjustavaid tavasid. Kavad peaksid soovituslikult valmima 2021. aasta lõpuks. Kui jätta kõrvale üks erakond, siis olid kõik debatil osalenud ühel nõul selles, et Tartus tuleks jätkata seniste elurikkust toetavate tegevustega, nagu näiteks harvem niitmine, linnaniidu ja linnasalu arendamine. 

Elurikkuse väikevormidest rohelise võrgustikuni

Nagu kriitiliselt meelestatud poliitikud on välja toonud, siis hoolimata headest sammudest väikeste elurikkuse lapikeste näol linnaruumis, ei saa elurikkuse toetamise rolli panna ainuüksi linnaniidule või üksikutele harvem niidetavatele pargiosadele ja tänavaservadele. Ambitsioon linna elurikkuse toetamiseks peab olema märksa suurem. Seda ambitsiooni, mis peaks toetuma rohevõrgustiku analüüsile, debatist kõlama ei jäänud. 

Ka tulevikus tekib tõenäoliselt nii Tartus kui ka teistes Eesti linnaruumides, mis on oma olemuselt dünaamilisemad ja pidevas muutumises, olukordi, kus tuleb otsustada, kuidas toimetada nii, et inimtegevus olulisi ökosüsteeme ja rohevõrgustiku toimimist ei kahjustaks. Kas selliste otsuste aluseks võiksid lisaks eelpool nimetatud linnaruumi haljastuse kavadele olla ka laiemad ja avalikult kättesaadavad rohevõrgustiku analüüsid, mis aitaks keskkonna väärtustest ja konfliktaladest aru saada nii ametnikel kui ka avalikkusel? 

Lisaks piisavale hulgale istumiskohtadele ja erinevatele ajaveetmise võimalustele peavad pargid ja kogu ülejäänud linnahaljastus tasakaalustama inimeste tegevusest tulenevaid mõjusid. Selle tasakaalu hoidmiseks ongi vajalik rohevõrgustik, mis hõlmab kõiki puude-põõsaste, rohttaimede, veekogudega alasid, mis pakuvad linlastele selliseid otseselt hinnastamata looduse hüvesid nagu temperatuuri reguleerimine kuumal suvepäeval, tolmeldamine, üleujutuste puhverdamine, kuumasaarte vältimine, aga samas ka piisavalt elupaiku erinevatele liikidele, mis kokkuvõttes toetavad nii linlaste vaimset kui ka füüsilist tervist.

Milline on Tartu rohelise infrastruktuuri tervis täna?

Linnas ringi jalutades tundub Tartu olevat vägagi rohelusse mattuv linn, kus ei ole puudu ei parkidest, kõrghaljastusest ega ka suisa metsikumapoolsetest võpsikutest, mis toetavad tõhusalt elurikkust, isegi kui nad silmailu suurt ei paku. Surve rohelised alad hoonestada on aga siiski olnud järjepidev. Üldplaneeringu kaardipilt joonistab täna välja küll linna ametlikud rohealad, kuid näitab samas, et vähemalt kesklinna pargid, mis peaksid tihedama inimtegevuse mõju leevendama, on killustunud, omavahelisi ühendusteid on neil napilt või pole sootuks. 

Tartu kesklinna pargid, mis peaksid tihedama inimtegevuse mõju leevendama, on killustunud, omavahelisi ühendusteid on neil napilt või pole sootuks.

Sama järelduseni jõuab ka ökoloog Mirjam Võsaste, kes oma magistritöös analüüsis kesklinna parkide sidusust ja ökoloogilist kvaliteeti. Ta tõdeb, et hoolimata näilisest rohelusest on Tartu kesklinna pargid küllaltki liigivaesed ja üksteisest isoleeritud.

Rohevõrgustiku kvaliteediga seondub ka mitmete Tartu linna lähiümbruse puhkemetsade saatus Ilmatsalu, Vorbuse ja Kandiküla piirkonnas. Need asuvad riigimaadel ja tegu on nö kõrgendatud avaliku huviga metsadega. Ka siin oleks võimalik rohevõrgustiku analüüsile toetudes seada üldplaneeringuga muuhulgas tingimuseks, et neid metsi majandataks püsimetsana ja ilma lageraieteta. Kui sellist tingimust ei seata, siis planeering nende metsade säilimist ei kindlusta.

Mitu rohelist meetrit on Tartus?

Võib ju vaielda ja väita, et linnaruum olgu ennekõike inimestest ja nende igapäevaelu toimetustest ja vajadustest lähtuv. Ning elurikkuse – mitmekesiste maastike, elupaikade ning paljude erinevate liigirühmade – jaoks olgu rohealad väljaspool linna puhkemetsades ja linnaümbruse avamaastikel. Üha rohkemad uuringud kinnitavad aina kindlamalt, et inimese vaimne ja füüsiline tervis on elurikkusega otseselt seotud. Mingi kindla piirkonna, näiteks linnaruumi, elurikkus sõltub aga lisaks linnaruumi otseselt mõjutavatest otsustest ka sellest, milline on lähedal asuvate alade elurikkus ja kas needsamad elurikkusele mõeldud alad linnast väljas saavad toetada ka linnaruumi elurikkust. 

Kuidas aga mõõta mingi piirkonna sobivust elurikkusele? Selleks on  Tartu Ülikooli teadlased välja töötanud Rohemeetri, mis aitab keskkonnatingimusi, maastiku struktuuri ning ökoloogilisi indekseid arvestades hinnata maastiku tuge elurikkuse säilimisele. Sealjuures oskab Rohemeeter vahet teha ka  maapiirkondadel ning linnadel. Eestis on palju liike, kellele asulad ei ole kunagi sobivaks elupaigaks, kuid on ka neid, kellele inimese lähedus sobib, kui muud tingimused on soodsad. Just linnalooduse käekäiku Rohemeeter asulates hindabki. 

Tartul tuleks hoolitseda elurikkuse toetamise eest, kuna linna tagamaade „ökoloogiline tervis” pole just kiita.

Kui analüüsida Tartu linnapiirile ning selle vahetusse lähedusse jäävaid alasid Rohemeetriga, näeme, et Tartu linna piiril ega selle vahetus läheduses ei ole olukord elurikkust toetavate maastike osas kiita. Kui ka linna tagamaadel on elurikkuse olukord kehvapoolne, siis ei ole linnade rohealadel kusagilt võtta nii-öelda tuge oma elurikkusele, kuna linnade rohealad on niikuinii rohkem killustunud ja vajavad sellevõrra rohkem sidusaid ühendusi linnataguste maastikega. Seda enam tuleks Tartus hoolitseda elurikkuse toetamise eest, kuna ühendused Tartu tagamaaga on paljuski katkestatud ning tagamaade enda „ökoloogiline tervis” pole just kiita.

Haljad sõnad, haljad teod?

Hoolimata sellest, et Tartu linna kliima- ja energiakava sisaldab kaunikõlalisi lauseid nagu „Iga üksikut puud tuleb Tartus väärtustada” ning tõdeb, et „/…/ on arenguruumi rohevõrgustiku sidususe tõstmisel, sest tänavaruumi laienemine ja uusehitused on mitmel pool linnas teinud tuumalade ühenduslülid kitsaks või ka neid katkestanud” näitavad erinevad arendused linnaruumis siiski teistsugust suunda. Uurides lähemalt linna maakasutuse statistikat näeme, et viimase kolme aasta jooksul on näiteks teede-tänavate pindala suurenenud u 16 ha võrra samal ajal kui parkide, haljasalade jm pindala on vähenenud u 6 ha võrra. Arvud ei tundu nii suured, et sellest peaks suurt numbrit tegema, kuid suundumus on siiski selge. 

Debatil lendu lastud lausele, et Tartus kaob 1% rohealadest aastas, ei oska küll otseselt viidet leida, kuid sama suunda kinnitab ka Rohemeeter, mille järgi muutub Eestis rohelisest halliks ehk haljast paljaks keskmiselt 150 m2 iga ruutkilomeetri kohta aastas, linnades rohkemgi. Kõik see juhtub küllaltki märkamatult, sest ametlik statistika kajastab ainult sellise roheluse vähenemist, mis on määratletud rohealana. Seega, kui mõni krunt ei ole kirjas rohealade hulgas, kuid on siiski haljas ja inimese jaoks tunnetuslikult roheline koht, siis selle täisehitamisel või kõvakattega katmisel kaob küll üks tükike rohelust, kuid statistika järgi rohealade pindala ei vähene. Nii ei ole ilmselt linna ametlikus statistikas näha mingit muutust rohealade vähenemisel ka Keskpargi halja pindala kahanemisel, kuna see on juba praegu rohealade hulgast välja arvatud.

Mari Kaisel on lõpetanud Tartu Ülikooli inimgeograafia eriala ning omab magistrikraadi Soomest Turu Ülikoolist Läänemere regiooni uuringute erialal. Eestimaa Looduse Fondis veab ta eest igaühe looduskaitse tegevusi, mis kannab mõtet, et looduskaitse saab olla edukas vaid sel juhul, kui kogu ühiskond muudab samm-sammult oma harjumusi ja käitumist keskkonna- ja kliimasõbralikumaks. Mari armastab puid, loomi ja kogu ülejäänud inimkonda ning usub probleemide lahendamisse aruka mõttevahetuse teel.