Kuidas osata hinnata Drake’i ja Billie Eilishi ajastul Eino Tambergi, György Ligetit või Orlando di Lassot?

Kuulasime ühes muusikaloo loengus György Kurtági „Hommage’i Tšaikovskile”. Loengus viibijad, kes Kurtági klaverile komponeeritud naljast aru said, itsitasid või õitsesid silmanähtavalt. Ise harrastasin viimast varianti. Naljatledes vürtsitas Kurtág Tšaikovski klaverikontserdi sissejuhatusest tuntud akorde ja passaaže omameelselt nüüdisaegsete mänguvõtetega. Loeng tegi tuju heaks, kuid sekund pärast õitsengut langesin mõtteisse. YouTube’ist TikToki videote vaatamise asemel tahaks lähedastega just sellist huumorit harrastada, kuid miski jääb teele ette.

Oma viimases artiklis, milles meelisklesin klassikalise muusika mõistmisest, vingusin eesti akadeemilise muusika kontserte külastava publiku hõreduse üle ning üritasin oma vigisemise lättele pealiskaudselt lahendust leida. Kahjuks polnud tulemus kõige mõjusam, mistõttu on selle loo eesmärk viga parandada. Pärast eelmise artikli avaldamist on minu käest küsitud, kust alustada, juhul kui keegi tahab teha kas või salaja algust (nüüdisaegse) klassikalise muusika kuulamisega. Need küsimused võiksid saada vastuse siin. Artiklit lugedes võib tunduda, justkui jälestaksin popmuusikat. Ei, põlgan tühjust ja lihtsakoelisust, kuid seda leidub igas žanris. Kuulan suurima heameelega Maryn E. Coote’i ja Nicolas Jaari või tantsin mõnes Berliini ööklubis techno saatel, aga kuna minu eriala on akadeemiline muusika, siis eelistan just seda tihti muule.

Hägustunud piirid

Lugupeetud pop- ja rokkmuusika kriitik Paul Morley kirjutas 2014. aastal The Guardianis, et 21. sajandi popmuusika on kujunemas aiva oskuslikumalt viimistletud meelelahutuslikuks disainkaubaks ning nõnda tuleks seda ka kategoriseerida. Kui mõelda, mis muusika on – n-ö elu metafoor, uute ideede kogum –, siis tänapäevane popmuusika kuulub pigem minevikku ning klassikaline muusika haarab 21. sajandil ohjad enda kätte, arvab ta.[1]

Hispaania riikliku teadusnõukogu meeskond, mida juhtis tehisintellekti spetsialist Joan Serrà, uuris[2] peaaegu poolt miljonit poplaulu aastatest 1955–2010 helistikulisest, meloodilisest ja tekstilisest küljest. Nad jõudsid järeldusele, et popmuusika on teisenenud ajapikku meloodiliselt primitiivsemaks ja kasutab üksluisemat akordikat. Lisaks on poplaulud muutunud läbi aastate järjest valjemaks (seetõttu ka dünaamiliselt plaanilt üheülbalisemaks), kiirusega umbes üks detsibell iga kaheksa aasta kohta. Jämedas joones on toimunud taandareng lihtsama ja valjema poole.

Observeri ajakirjanik Hermione Hoby lisab Morley sõnavõtule, et popi ja klassikalise asetamine muusikaspektri vastasotstesse on end ammendanud. „Hea muusika ei kao kuhugi, osa sellest ongi klassikaline, osa popmuusika. Aga kui järgime sõna „popp” kõige elementaarsemat tähendust („populaarne”), ühendab see mõlemat muusikažanrit.”[3]

Paljud popmuusikud peavad oma loomingut harivaks, sest see püüdleb publiku maitse parandamise poole, kuid valdav osa massidele mõeldust on kirjutatud siiski pigem äri- kui loometegevuse ajendil.

Süvamuusikas on piiride kuhtumist olnud märgata juba alates 20. sajandi keskpaigast, mil vene helilooja Alfred Schnittke kirjutas oma I sümfoonia täieliku stiilikollaažina. Sümfoonia neljandas osas vahelduvad orelil Bachi mastaapseid oreliteoseid meenutavad laiad akordid tollase džässiga, mida peeti NLis muusika rüvetamiseks – täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa. Popmuusika on vormunud enamasti vastuvõtjast, süvamuusika aga loomingust ja autorist lähtuvaks. Kindlasti on ka popkultuuri loojate jaoks oluline eneseväljenduslik aspekt ning niisamuti tahavad kunstmuusika loojad publikult oma teostele positiivset vastukaja. Paljud popmuusikud peavad oma loomingut harivaks, sest see püüdleb publiku maitse parandamise poole, kuid valdav osa massidele mõeldust on kirjutatud siiski pigem äri- kui loometegevuse ajendil. Teosele luuakse kaasahaaravat meloodialiini ja instrumentaalsaadet mõttega, et see jääks meelde taustana sõnadele, mis peaksid edastama loo väärtust.

Kõrvaltegevuseks muutunud muusika

Klassikalist muusikat ja mitmeid teisi helikunstižanre kuulatakse taustaks, kui õpitakse või tahetakse uinuda. Ei tea, kui palju olen näinud YouTube’is või Spotifys videoid/esitusloendeid pealkirjaga „Relaxing Classical Music for Studying” või „Lo-fi hip hop radio – beats to relax/study to”. See on aimamisi rõõmustav, kuid klassikalise muusika nautimiseks tuleb sellesse süveneda. Benjamin Carlson kirjutab sellest The Atlanticus: „Muusika on üldiselt muutunud sidekick’iks, lisandiks teiste tegevuste juurde, et vaikust tappa. Harva juhtub, et me lihtsalt istume ning kuulame muusikat. Jookseme, magame, ostleme muusika taustal, mõeldes samal ajal teisi mõtteid.”[4]

Akadeemilise muusika eesmärk on edastada mõnd täheldust, ideed peidetud kujul, andmaks edasi tundmust, seika.

See võib töötada mingit tüüpi muusikaga, kuid akadeemilisega teps mitte, niiviisi kaotab lahtimuukimist nõudva sisuga süvamuusika oma aate – ei ole see mõeldud meelelahutuseks. Pigem on selle eesmärk edastada mõnd täheldust, ideed peidetud kujul, andmaks edasi tundmust, seika. On ju palju mõtteid, mida lihtsalt pole võimalik paberil edastada. „Ka siis, kui kirjutatakse sellest terveid köiteid või seletatakse oma mõtet kolmkümmend viis aastat; alati jääb midagi teie peakolusse, mis mingi hinna eest sealt päevavalgele tulla ei taha ja ei tulegi; see jääb sinna, kui te ka surete, ja võib-olla on see, mis jääb edasi andmata, just kõige tähtsam osa teie ideest,” meeliskleb Dostojevski „Idioodis”. Ehk üritab helilooja seda lünka täita. Innovaator John Cage’i sõnul võiks helilooja jätta oma emotsionaalse panuse muusikasse hoopiski panemata ning väljendada või võimendada heli ennast, olgu selleks võileiba mugiv suu või baaris kostuv inimmula. Cage’i ja tema järgijate siht on muusika ideelise koostise laiendamine seni traditsiooniliseks kujunenud muusikalistest vahenditest kaugemale. Helikunsti eesmärgi lahtimõtestamise muudab keeruliseks tihti pruugitav pilav lausejupp „ah, see on maitse asi” või „maitse üle ei vaielda”. Sellest kirjutab Aare Allikvee oma vihikus „Huvitavaid lehekülgi muusikast”: „Kui meil on igasugust muusikat alates nn „kerge muusika” lühipaladest ja lõpetades ulatuslike sümfooniliste teostega, võiks ju igaüks sellest valiku teha oma maitsest lähtudes. On küllalt haritud inimesi, kes, omades mitmekülgseid teadmisi muudel aladel, ei oska lugu pidada heast muusikast ega suuda mõista, mispärast on Beethoveni sümfoonia parem kui mõni populaarne estraadilaul.” Lisaks võrdleb ta muusikat kirjandusega ning püstitab küsimuse, kas saame näiteks pidada kirjandusarmastajaks inimest, kes, neelates põnevusromaanide huvitavat sündmustikku, lööb käega kirjanduse suurmeistrite teostele, sest viimaste juures tuleb pingsamalt mõelda, nautida stiili, tegelaste iseloomustust, looduskirjeldusi ja veel palju muud. Reaalaineid puudutavatest vaidlustest ei võeta osa, kui nende kohta mõhkugi ei teata, kuid kunsti ja muusika alal lubatakse endal kõnelda halvustavalt asjadest, millest puuduvad igasugused teadmised. Tihti isegi ei pingutata, et kunstiteose olemusse tungida. Allikvee järeldab, et kunstiküsimustes tahame kõik olla hirmus targad ja teadlikud ning kui mõni uus teos kohe meie teadvuseni ei jõua, siis anname julma hinnangu: teos pole midagi väärt, nüüdisaegne muusika ei kõlba kuhugi, vaat Tšaikovski ja Mozart kirjutasid muusikat, aga praegu ei saavutata enam midagi märkimisväärset. Sedapuhku ei tohiks muidugi teksti valesti mõista – kummatigi ei tasu vaadata viltu nende suunas, kes populaarteaduslikke tekste või popmuusikat tarbivad – teeb seda ju igaüks –, vaid tuleks mõista ka süvamuusikat popmuusika kõrval ja pidada sellest lugu ning nõndasama teadusest populaarteaduse kõrval.

Klassikaline muusika pole üksnes kultuurse seltskonna elitaarne ajaviide. Muusikal on neurobioloogiliselt tugev mõju meie tervisele – alates mälust ning meeleolust kuni südame-veresoonkonna ning füüsilise võimekuse teguriteni.

Olles haaratud tulemusest, et muusikutel on ebaharilikult arenenud matemaatilised võimed, uurisid California ülikooli teadlased, kuidas mõjutab muusikakuulamine üldiselt kognitiivseid funktsioone ja ruumilis-ajalist taju. Oma esimeses uuringus lasid nad kolmel kolledži õpilasrühmal vastata standardse IQ-testi küsimustikule. Seejärel võrreldi rühma, kes oli kuulanud kümme minutit Mozarti klaverisonaati, rühmaga, kes oli kuulanud lõõgastuslinti, ning rühmaga, kes ootas vaikuses. Võitis Mozart, tõstes testi tulemusi märkimisväärselt. 2006. aastal korraldatud uuringus, milles osales 60 kroonilise valuga täiskasvanut, leiti, et muusika suutis vähendada valu ja depressiooni ilminguid. Mozart ei pruugi küll asendada Ibumetini või Saroteni, aga kui tegemist on depressiooniga, on iga abimeede teretulnud. Rootsi teadlased hindasid 12 982 inimese varasemat tervist, sotsiaalset võrgustikku, kontsertidel ja teatris käimist, haridustaset ja sissetulekut ning suitsetamis- ja liikumisharjumusi. Lisaks sellele, et suitsetamine ja vähene liikumine suurendavad suremusmäära, šokeeris teadlasi, et ka kultuuriürituste külastamisel oli suremusele tugev mõju. Uuritavatel, kes külastasid kontserte harva või ei külastanud neid kunagi, oli suremus 1,57 korda suurem kui neil, kes külastasid kontserte tihti, vahendab Harvard Men’s Health Watch.[5]

Kust ma siis alustan?

Tarvis oleks otsida endale meelepärane ja sobiv koht, kus kuulata. Samuti oleks vaja lasta lahti eelhäälestatusest ja hinnanguist, mis võiksid takistada kuulamist. Ürita säilitada avatud meelt.

Järgmiseks tuleks leida miski, mida kuulata. Võid valida midagi varem kuuldu seast, nt duett „Duo des fleurs” Delibes’i ooperist „Lakmé” on levinud ooperinumber, või hoopis midagi täiesti uut, nt Enescu „Romanian Rhapsody No. 1”. Soovitan soojalt kuulata Klassikaraadiot, sest nemad vahendavad hulgaliselt kodumaist muusikat.

Keskendu esmalt meloodiale, mitte sõnadele. Kuula, kuhu ta sind viib, mis pillide vahele põimub ning kuhu pärale jõuab. Jälgi ja ära lase lahti. Kui teos on lõpusirgel või kuulatud, siis alusta uuesti. Otsi midagi, mida sa esimesel korral tähele ei pannud, näiteks mõnd motiivi, mida mängivad flöödid, mis kaunistavad peateemat, või kõrvalteemat, mis kõlab taustal. Mida teevad kõige madalamad pillid, mida nemad mängivad? Aga kõige kõrgemad? Kas suudad eristada eri instrumente ja meloodiaid saatest? Milline on tervik?

Nüüd, mil teos on kõlanud vähemalt kaks korda, ürita mõista, mida sa tunned. Millest teos räägib, mis emotsioone see sinus tekitab – kas ta on täis naeru, tõredust, kergust, melanhooliat, rahulolu või midagi kolmandajärgulist? Otsi kindlat sõna, millega teda iseloomustada. Mina üritan tavaliselt piirduda ühe sõnaga. Mõttelise läbipaistvuse saavutamiseks meeldib mulle kuulata Rautavaarat, mõtteenergia ohjeldamiseks Ligetit või Schnittket, sest nende puhul on väga palju sellist, mida jälgida. Täieliku sotsiaalse eraldatuse saavutamiseks valin tavaliselt Xenakise „Keqropsi”.

Missuguse pildi maalib su silme ette Claude Debussy teos „La Mer”? Leian, et just impressionistid on helidega maalimises kõige oskuslikumad. Eks oli ka nende idee anda edasi muljet ning seeläbi emotsiooni. Kõrvutada võib neid ajastukaaslastest maalikunstnikega. Debussy „Merd” kuulates võiks kangastuda silme ette sillerdav vaade hommikukumas kiiskavale merele, mis hakkab üha rohkem kuju võtma, kuju muutma. Milliseks ta muutub, millise arengu meri läbi teeb? Tundub, et veetemaatika oli 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul üsna populaarne. Maurice Raveli „Jeux d’eau”, tõlkes „Vetemängud”, peaks samuti illustreerima mänglevat vett, vee häält.

Ära sunni end kuulama midagi, mis sulle sugugi ei meeldi. Kuigi siin on üks konks. Ka sellistele teostele võiks šansi anda. Võimalik, et helindi eesmärk ongi sinus vastumeelseid emotsioone tekitada. Minule näiteks ei meeldinud Mahleri sümfooniad üldse. Ma ei saanud aru, miks peaks keegi hoolima vabatahtlikult sellest pikaldasest venivast muusikast. Käskisin endal arvutult Mahleri I sümfooniat kuulata ning pärast kuuendat korda hakkas arvamus varmalt kiiva triivima, s.t hakkasin Mahlerit ja tema sümfooniaid südilt armastama. Seega usalda oma maitset, kuid esita talle ka väljakutseid – muusikale tuleb laagerdumiseks aega anda.

Mõistes, et sulle meeldib üks teos rohkem kui teine, et sulle meeldib üks interpreet rohkem kui teine, ning osates oma seisukohta põhjendada, oled sa astunud pika sammu klassikalisele muusikale lähemale.

Kui tulla tagasi Allikvee võrdluse juurde, on muusika justkui mõni raamat. Romaani lugedes tuleb hooti võtta peatüki lõpus hetk, et arutleda endamisi, mida sai äsja loetud. Mida üritab teos mulle öelda, kuhu ta võiks kulmineeruda, missugune puänt mind ees ootab, kui ootab? Samamoodi on helitööga – talle tuleb anda aega ning talle tuleb pühenduda. Märgata teemade taasesitumisi, kaalutleda crescendo’sid ja kõlavat vaikust – seda, kuhu nad mind viia tahavad. Muretseda ei tasuks selle pärast, mis ei olnud arusaadav, vaid mõtiskleda selle üle, mida kõlanud teos andis. Eelistuste põhjendamine, nendest rääkimine, arutlemine on muusikalähedase inimese üks lemmiktegevusi – mõistes, et sulle meeldib üks teos rohkem kui teine, et sulle meeldib üks interpreet rohkem kui teine, ning osates oma seisukohta põhjendada, oled sa astunud pika sammu klassikalisele muusikale lähemale.

Klassikaline muusika on liiga lai valdkond, et jätta see avastamata, liiga kaunis ja omas kauniduses haruldane, et seda mugavusest ignoreerida. Temani võib pääseda igaüks, kel on selleks huvi – pole ta midagi nii tüsilik –, see nõuab vaid viitsimist ja pisku hakkamist. Loodan, et äkki mõjutas kedagi süvamuusika kuulamisega kaasnev elitaarsus, mõnda hoopiski huvi, mida üritasin klassikalise muusika mugandamisega lugejas esile kutsuda; või lihtsalt lugemisrõõm. Võib-olla suudate vastata tulevikus ka küsimusele, kas muusika on võimeline kedagi muutma. Murakami vähemasti arvas oma teoses „Kafka mererannas” niimoodi.

Arstid ütlevad meile, et sotsiaalne eraldatus on südamehaiguste riskitegur, Robert Browning kirjutab, et muusikat kuulates kaob ta üksindustunne. Psühholoogid seletavad, et emotsioonide väljendamine on tervislik, Tolstoi arvas, et „muusika on emotsioonide kiirkiri”. Kliinikud õpetavad, et inimlik soojus võib hävitada rohkelt hädasid, ja Shakespeare kuulutas: „Kui muusika on armastuse toit, siis mängi edasi.” Päevil, mil valitses Apollo, selgitas Platon, et „muusika on moraaliseadus. See annab hinge universumile, tiivad kujutlusvõimele ning võlu ja elevuse elule ja kõigele muule”.

[1] Morley, P. 2014. Pop belongs to the last century. Classical music is more relevant to the future. – The Guardian, 21.09.
[2] McAlpine, F. 2018. Has pop music lost its fun? – BBC, 12.01.
[3] Burton-Hill, C. 2014. Does pop belong to the past? – BBC, 21.10.
[4] Carlson, B. 2010. How to Listen to Classical Music, and Enjoy It. – The Atlantic, 09.06.
[5] Music and health. – Harvard Health Publishing, 2011.

Gregor Kulla mõtleb valjult. Suurem hulk tema mõtetest leiab asu küll helis või pildis, kuid mõned ka kirjasõnas. Juhul kui Kulla oma klapitelefonile ei vasta, ahistab ta oma naabreid oboega või unistab Elektriteatri esireast.