Kas üliõpilaseluga käib (veel) kaasas mingisugune eriline vaimsus? Seda eriti Tartus, mis peaks justkui kandma endas iseäralikku nooruse vaimuelu fluidumit. Mina ja mitmed mu sõbrad, kellega koos me 2016. aasta suvel Üheteistkümnenda asutasime, uskusime entusiastlikult, et Tartu vaim, kuigi vaikne, on endiselt olemas.

Ei saa salata, et tol suvel, mil koolikaaslane Oliver kutsus meid sõpradega oma Gildi tänava kolast puhtaks kraamitud pööningule korterinumbriga 11 ja tutvustas visiooni luua üliõpilasvaimu kandev kultuuriklubi, koitis silme ees üpriski romantiline tulevik. Loosungitele „Teeme teatrit!”, „Teeme salongi!”, „Kutsume Marju Lepajõe meid harima!”[1] vastati säravate nägude ja takka kiitvate hõigetega. Me olime juba valmis üliõpilasi mängima, teadmata veel tegelikult, milline autentne üliõpilane ja üliõpilaselu üldse õigupoolest ongi. Kollektiivses ettekujutuses oli kultuurne tudeng keegi, kellel on kõht tühi, rahakott niisamuti, ning kes loeb kaminavalgel Dostojevskit. Sellele nägemusele me päris ei vastanud. Koosolekutel olid kõhud täis ning märkmeid toksisime uusimatesse MacBooki mudelitesse. Üpriski suur kaminaga varustatud katusekamber Tartu pisikeses vanalinnas oli meil ometigi juba olemas – kujutlust romantilisest vaimuelu klubist tundus lihtne edasi arendada. Kunagi hiljem tekkis selle kohta isegi naljakas ütlus, et püüame justkui „kultiveerida endas viletsust”.

Kildkondliku klubi maik

Esimesel aastal ei tulnud asjast suurt midagi välja. Jäime liiga oma sõpruskonna piiresse. Vaatasime omakeskis filme, pidasime mõned ettekanded ning veetsime koos laisklevaid õhtuid, suutmata päris täpselt läbi mõelda, kes võiks üldsegi veel Üheteistkümnendasse oodatud olla. Kuna me ei osanud ka iseendale oma kultuuriklubi eesmärki ja mõtet täpselt defineerida (praegu tuleks see juba kindlasti paremini välja), oli seda veelgi raskem selgitada väljaspool olevatele inimestele. Paljudele võis jääda mulje, et tegemist on konkreetse kildkonna klubiga, kuhu võõrad pole teretulnud.

Kõige keerulisemaks osutuski ehk selle mõtestamine, kes on Üheteistkümnenda liige, mida liikmeks olemine täpselt tähendab ning millised privileegid sellega kaasnevad. Teadsime, et me ei taha olla tüüpiline üliõpilasorganisatsioon liitumisriituste, tutvumisõhtute ning muude kellade ja viledega. Seda ideed stimuleeris teatavas mõttes ka soov olla midagi kontrakultuurset. Nõndaviisi, nagu hiljem selgus, on aga raske klubi pidada. Põhikirja ja täpse reglemendi puudumine muutis haldusliku ning korraldusliku poole õige pea karikatuurseks ja juba paari kuu möödudes rääkisimegi sellest ainult sarkastilise tooniga.

Praegu mõistan ma toonast „stagnatsiooni” teatavas mõttes klassikalise edasilükkamisena. Eks klubi kultiveeriminegi ole väga loominguline protsess, mis vajab töökust ja lihtsalt „asja kallale asumist”. Kuigi meil oli ka oma väikse seltskonnaga tore, ei vastanud see siiski sellele, mida algselt vaimusilmas ette kujutasime.

Tartu vaimu elluäratamine

Maagilise toimega suvi tõi aga kaasa värske vaimsuse ning 2017. aasta sügisel püüdsime karge energiaga uut „hooaega” alustada. Silme ees elustusid ideaalid ning motivatsioon oli taas mäekõrgune. Lõime kodulehe, kus saime oma tekste avaldada, visualiseerisime ning kontseptualiseerisime oma „brändi” (kusjuures, „brändist” rääkimine tooks algsete liikmete näole endiselt iroonilise muige) ning otsisime ka isiklikult uusi inimesi, kes võiksid Üheteistkümnendat oma äranägemise järgi edasi arendada ja kasutada. Kokku sai pandud isegi manifest, mis tundub nüüdseks juba naljakas. Uus hooaeg algas Põmmiga – täpsemalt oli see meie avapeo nimi. Tollest õhtust 2017. aasta oktoobrikuus sai Üheteistkümnenda esimene n-ö hitt. Meid külastas kümnete kaupa noori (aga ka mõned üksikud kassidega vanad), kellele jutustasime vajadusest Tartu vaim taas ellu äratada ning viljeleda tõelist üliõpilaskultuuri, mis oleks stiilsem niisama õllevines või kokteiliuimas jorssimisest või värvitud tekliga Shootersis joomisest. Tolle aja püüdlused olid päris edukad ning Üheteistkümnenda nimi ja tegevus tõepoolest levisid. Mitmed selle lehenumbri autoridki tutvusid klubiga just siis.

Ürituste arv tõusis märgatavalt. Ei oska öelda, kas asi oli suuremas töökuses, motivatsioonis, küpsuses või ka lihtsalt uutes aktivistides, kuid Üheteistkümnenda avalik elu sai varasemaga võrreldes sisse palju parema hoo. Meid külastasid kultuuritegelased, näiteks Joonas Hellerma, Rein Raud, Tambet Tuisk, Jan Kaus, kui nimetada vaid mõned. Koosviibimised kulgesid nii filmidest, tehisintellektist kui ka 1968. aasta Pariisi üliõpilasprotestidest vesteldes. Piire me enda huvidele ei seadnud, toimus ka hulgaliselt noorte kunstnike näituseid, kontserte, luule- ja kirjandusõhtuid. Rahvarohkematel üritustel oli meie katusekamber puupüsti täis ning tunnistan, et mu enda hinges oli enam kui kord tunne, et kogen midagi meenutamisväärset, mis jääb kindlasti illustreerima albumit pealkirjaga „Tartu üliõpilaselu 2010. aastatel”.

Tunnustatud kultuuriklubi tärkamine

Aja jooksul kujunes välja uus aktiiv. Mitmed algse sõpruskonna liikmed jäid passiivseks ning pahatihti ei näinudki neid kodusel pööningul eriti sageli. Järk-järgult ei olnud meie kultuuriklubi enam ainult ühe väikese grupi tegutsemispaik. Uute inimeste organiseeritud kontserdid, filosoofia- ja filmiõhtud toimusid sageli nõnda, et sinna ei jõudnudki ükski algne liige. Võib vist öelda, et saavutasime selleks ajaks oma püstitatud eesmärgi: Üheteistkümnendast oli saanud arvestatav ning omamoodi ka kultuslik kultuuriklubi, millel oli oma nišš ja mis oli Tartu kultuuriskeenes tuntud. Teatava kinnituse sellele saime möödunud aasta veebruaris, kui Tartu linn esitas meid noore kultuurikandja nominendiks. Kui kontrakultuurne mentaliteet kõrvale lükata, siis võib öelda, et olime liigutatud küll.

Naljaga pooleks käis nominatsiooniga seoses läbi mõte, et nüüd oleks õige aeg ka pood kinni panna ja tegevus lõpetada. Silme ees ei olnud uusi ideaale ning valdas tunne, et erilisemaks ei saa asi enam niikuinii minna. Kuigi linnapea veel isiklikult meie kätt ei surunud, olime provintsi kultuuriauhinnast vaid kahe teise nominendi kaugusel. Hea seegi.

Üliõpilaselu lõpp

Ideelistest probleemidest märksa reaalsemad asjaolud koitsid aga seoses Tartu tudengitee lõppemisega. Täpsemalt on (oleme jõudnud olevikku) lõpetamas kooliteed kultuuriklubi algne initsiaator Oliver, kes on suundumas kohustuslikus korras riiki teenima ning leiab seetõttu, et on aeg ka klubi ruumidega midagi ökonoomsemat peale hakata. Ehk tähendab see plaani sinna korralik kesklinnakorter ehitada. Mine sa tea. Võib arvata, et koha ajalugu lisab sellele tulevikus sümboolset väärtust.

Niisiis – mingil määral eneselegi üllatuslikult – muutus mõte sulgemisest ühes punktis reaalsuseks. Otsustasime, et lõpp võiks tulla pauguga (algas ju põmmiga). Ehk ütleb see ka midagi selle kohta, mis on üliõpilaseks olemise juures kõige meeldejäävam. Esimene peatükk lõpupidude sarjast sai korraldatud juba volbri ajal. Selle kvaasinekroloogi kirjutamise hetkel on planeeritud veel vähemalt üks hüvastijätunäitus/-üritus, võib-olla see jääbki viimaseks. Pisaratee kandku mind sinna!

Seega, milleks meile Üheteistkümnes? Sellele on ehk sama palju vastuseid, kui on inimesi, kes ühel või teisel moel selle toimimisele kaasa aitasid. Mina näen kultuuriklubi Üheteistkümnes katsena taaselustada ettekujutust kultuursest üliõpilaselust, mis võis kunagi meie vaimusilmas olla, aga nüüd enam mitte. Olevikku on keeruline romantiseerida, ideaalsed kujutelmad tekivad alati tagantjärele. Tõenäoliselt on see alati nii olnud. Kui piirduda vaid pelgalt kooliskäimise ning peavooluürituste väisamisega, võib üliõpilasromantika eriti kaugeks jääda. Üheteistkümnes oli püüe luua üliõpilaspõlvest idüllilisi mälestusi. Selliseid, mida saaks kunagi nii ise kui ka järeltulevad põlved meenutada ja ilustada. Eks see nekroloogki ole juba esimene samm selle naljaka ettevõtmise idealiseerimise suunas.

[1] Vabaakadeemia kujul oli M. Lepajõel oma ülikooliväline haridusasutus olemas.

Robert Varik õpib Tartus ajalugu ja semiootikat ning järgib W. Churchilli edu saladust „no sports”.