17. juunil toimub Põhjala pruulikojas ja klubis HALL ERKI Moeshow, kus on võimalik näha neljateistkümne noore moekunstniku loomingut. Uurisime neist kolmelt, mis on olnud nende kollektsioonide tõukejõuks.

Näide Karl Joonas Alamaa kollektsioonist „Six Boats of Unearthed Memories” („Kuus paaditäit välja kaevatud meenutusi”). Foto: erakogu

Kui kultuurisündmus toimub 34. korda, on see Eesti kontekstis vägagi ajalooline. ERKI Moeshow (nüüd juba lihtsalt „ERKI”) toimus esimest korda endise kunstiinstituudi eestvedamisel. Sellest on saanud alustavate moekunstnike jaoks oluline esimene etteaste oma loomingu tutvustamiseks.

Küsimus, kas konkurss peaks kandma „EKA” Moeshow nime, visatakse õhku mõneaastase intervalliga. Nime ei ole muudetud headel põhjustel: esiteks on ERKI Moeshow (nagu öeldud) oma järjepidevuses ajalooline, teiseks on konkursi enda ambitsioon areneda universaalses suunas. ERKI eesmärk on õnnestumas, kavandeid ei tule ainult EKA-st ja Pallasest, aga kaugemaltki (näiteks tunnustas žürii möödunud korral Riia Kunstiakadeemia tudengi tööd). 

Ei saa rääkida ERKI progressist tõele truuks jäämata: konkursi jätkuva põnevuse tagab sinna esitatud looming. Noored moekunstnikud on need, kes hoiavad ERKI relevantsena. Kuigi oma loometee alguses olevate disainerite tööd on otsingulised, on ehk kõige olulisem, et julgetakse olla julged. Mõnel juhul lausa riskitakse ja edastatakse oma kollektsiooniga krõbedam statement. Hea näide on kahe aasta tagune etteaste Andreas Kübaralt, kes ei esitanud konkursile moedisaini, vaid raamatu „Telk”. Ta ütles, et see on moekollektsioon, lihtsalt ilmub teksti kaudu. 

ERKI tänavused visioonid moes pärinevad neljateistkümnelt disainerilt, kes kõik teevad asju erinevalt, enda moodi. Et pakkuda mõningast sissevaadet, tutvustame lähemalt Karl Joonas Alamaa, Merily Mikiveri ja Kristiina Tali kollektsioone.