Konservatiivide levinud narratiivi kohaselt käib mööda ülikoole ja sotsiaalmeediat ringi üks tont, kes summutab arutelusid, vaigistab kriitikat ja kirjutab ette, kuidas on kohane kõneleda. See tont on poliitkorrektsus, mis pakub mugavat kattevarju vaenukõneks.

Käimas on 2016. aasta vabariiklaste presidendikandidaatide esimene teledebatt. Telekanali Fox News uudisteankur Megyn Kelly pöördub tol hetkel veel ennustuste kohaselt valimisvõiduks vähe šansse omanud Donald Trumpi poole: „Te olete kutsunud naisi, kes teile ei meeldi, paksudeks sigadeks, koerteks, kaltsakateks ja vastikuteks loomadeks.” Saalist kostub seda loetelu kuuldes kerget naeru ja rõõmuhõikeid. Trump katkestab Kellyt: „Ainult Rosie O’Donnellit!” Nüüd saal juba rõkkab naerda ja plaksutab kaasa. Kelly jätkab hääleka publiku taustal oma sõnavõttu, öeldes, et O’Donnell pole kindlasti ainus. Ta viitab Trumpi Twitteri kontole, kus on rohkelt naiste pihta suunatud halvustavaid kommentaare, aga ka tõsielusarjas „Õpipoiss” Trumpi suust kostunud seksistlikele repliikidele. „Kas selline suhtumine on sobilik Ameerika presidendile?” on Kelly küsimus. Trump vastab: „Ma arvan, et Ameerikal on suur probleem poliitilise korrektsusega.” Rahvas saalis hõiskab ja plaksutab joovastunult.

Tegemist on märgilise episoodiga fraasi „poliitiline korrektsus” kasutamise ajaloos, sest Trump kinnitas sellega mõiste fundamentaalsust parempopulistlikus poliitretoorikas. Seda kasutades annavad populistid märku, et nende toetajad on totalitaarse ambitsiooniga liikumise ohvrid, populist ise aga julge kangelane, kes seisab sellistele suundumustele jõuliselt vastu. Täpsemalt kaitses Trump teledebatis enda ja oma toetajate õigust antud juhul naisi, aga reaalsuses ka laiemalt erinevaid marginaliseeritud ühiskonnagruppe sõnadega alandada ning rünnata, sest selle vastandid viisakus ja austus on – nagu Trumpi edasisest sõnavõtust selgub – nii tema kui ka Ameerika ühiskonna jaoks tervikuna liiga kulukad. Kuidas me sellisesse situatsiooni jõudsime?

Kui süüvida poliitkorrektsuse mõiste kasutamise ajalukku, siis näeme, kuidas poliitika suunab semiootilist tähendusloomet. Sõna „poliitkorrektsus” oli esialgu käibel vasakpoolsetes ringkondades pilkefraasina ortodokssete kommunistide suunal, kes järgisid liiga dogmaatiliselt – ehk poliitiliselt korrektselt – Marxi või mõne feminismi esimese laine autori õpetust ajal, mil see õpetus ise oli erinevateks niššideks paljunemas[1]. Näiteks korraldati veel 1982. aastal feministide eestvedamisel paneeldiskussioon pealkirjaga „Poliitiliselt korrektne / poliitiliselt ebakorrektne seksuaalsus”, kus poliitilise korrektsuse tiiva esindajad seisid vastu naisi objektistavale pornograafiale, nende oponendid esindasid aga laiemat sekspositiivset hoiakut.

Kui veel 80ndate keskpaigas oli mõiste „poliitkorrektsus” kasutusel vasakpoolsete siseringis iroonilise naljana, siis kümne järgnenud aastaga muutus selle tähendusväli kardinaalselt. Seda suunamuutust vedasid konservatiivsed kriitikud, kes hakkasid seostama poliitilist korrektsust Ameerika ülikoolides toimuva Lääne tsivilisatsiooni aluste õõnestamisega. Praktikas väljendus toonane kriitika mitmetes lehelugudes, mis kirjeldasid üsnagi karikatuurselt juhtumeid, kuidas mõnes õppeasutuses on „women” asendatud sõnaga „womyn”, kuidas teatud ülikoolides on muudetud kohustuslikuks rassisuhteid käsitlevad kursused, kuidas seni tõe poole püüelnud kirjandusosakondades ilmuvad tööd pealkirjaga „Jane Austen ja masturbeeriv tüdruk”. Sealjuures oli autorite häälestus juba algusest peale toimuva suhtes hukkamõistev. Hoolimata sellest, et tegemist oli kohati isegi anekdootlike üksikjuhtumitega, suutsid need artiklid sõnastada tunnetuslikult midagi väga olulist, sest mõiste esinemissagedus meedias kasvas plahvatuslikult.

Poliitkorrektsus kui mõiste käivitab arhetüüpsed mälupildid vasakpoolsetest, kes käsivad ja keelavad, arvates, et nad on targemad, kui seda on inimene ise oma otsustes.

Akadeemia libiseb käest

Tavakäibes tähistab „poliitkorrektsus” ühtede jaoks elementaarset viisakust, teiste jaoks üleliigset viisakust, mõne jaoks keerulistest küsimustest kõrvalehiilimist (seega oli Trump Kellyle vastates vähemalt kahes mõttes poliitkorrektne). Ühe autoriteetse käsitluse järgi on poliitkorrektsuse puhul tegemist keeleliste normide, praktikate ja eeskirjadega, mille eesmärk on vähendada sotsiaalselt ja majanduslikult ebasoosingus olevate gruppide võõrandumist ja marginaliseerumist. Selline definitsioon ütleb küll, millele mõistega osutatakse, kuid jätab selgitamata konnotatiivse tasandi, mis selle termini poliitretoorikas niivõrd ahvatlevaks muudab. Selles valguses tundub täpsem järgmine definitsioon: tegu on halvustava väljendiga, mille kasutajad osutavad katsetele kehtestada sotsiaalseid norme marginaliseeritud gruppide stigmatiseerituse vähendamiseks, mida termini kasutajad ise peavad kas segaseks, naeruväärseks, ebavajalikuks ja/või ebamugavaks. Siit tuleb välja asjaolu, et tegemist on tugevalt hinnangulise mõistega, mis on kasutuses konservatiivsetes ringkondades liberaalide halvustamiseks.

Tegelikult jäi poliitkorrektsus juba 80ndate poleemikas mõistena ähmaseks, sest selle alla üritati liigitada küllaltki erinevaid nähtuseid. Näiteks diskrimineerimist heastada püüdvaid vastuvõtuprintsiipe (affirmative action), kõnehügieeni taotlevaid eeskirju (speech codes), võitlust kirjanduskaanoni reformimise pärast, õppekavasid, mis keskenduvad vähemuste vaatepositsiooni tutvustamisele, õppehoonete ümbernimetamist, aga ka esimesi poodiumibloki (no-platforming) juhtumeid.

Nimetatud praktikaid hakkasid kriitikud siduma laialdaselt põlvkonnaga, kes tutvus 60ndatel üliõpilasprotestide käigus postmodernsete prantsuse mõtlejate ja Frankfurdi koolkonna tekstidega. Varajased jordanpetersonid kasutasid küll antud ideede tasalülitamiseks postmodernse neomarksismi asemel veidi levinumat kultuurimarksismi mõistet, aga argumentide loogika jääb näiteks William Lindi kirjutiste ja sõnavõttudega tutvudes põhimõtteliselt samaks: eesmärk on grupikuuluvusele apelleerides olemasolev sotsiaalne kord ja võimustruktuurid ümber pöörata. Beebibuumerite põlvkonnast olid sirgunud 80ndate keskpaigaks kõrgkoolidele uued õppejõud ning halduspersonal. Need olid ametikohad, kus oli viimaks võimalik teooriat praktikas rakendada. Kultuurimarksismist kõnelejad nägid just kvoote ja vastuvõtuprotseduure ühiskondliku võimudünaamika mõjutamise mehhanismina. Seetõttu oli esimene poliitkorrektsuse debatt piiritletud rangelt akadeemilise maailmaga, mis tundus tolleks hetkeks paljude konservatiivide jaoks käest libisevat.

Siinkohal tasub korraks peatuda ja küsida, miks poliitkorrektsus vasakpoolsete käest ära krabati, et neid siis ise selle mõistega torgata. Esiteks on selles mõistes eksplitsiitselt tuvastatav poliitiline dimensioon. Kritiseeritavaid praktikaid ei nähtud neutraalsete või ratsionaalselt põhjendatutena, vaid kriitikud soovisid osutada nende ideoloogilisusele, jättes samas mulje, et ülikoolid toimisid seni apoliitiliselt. Vastuvõtuprotsess baseerus ainult kandidaatide teadmistel, kirjanduskaanon tõstis esile tõde, diskrimineerimise asemel kehtis sõnavabadus ning eurotsentristlik maailmavaade oli teeninud välja aukoha õppekavas oma vooruslikkuse tõttu. See on konservatiivide puhul võrdlemisi tüüpiline ahistooriline arusaam reaalsusest, mis soovib vaadelda igal ajahetkel valitsevat ühiskondlikku korda loomupärasena, vaikides maha selle korra saavutamiseks peetud keerulisi poliitilisi võitlusi, et neid ei peaks tulevikus enam rohkem pidama. Edasi sai juba võimalikuks poliitkorrektsuse kirjeldamine loomuvastase ehk vägivaldselt pealesurutuna. Korrektsus osutab omakorda normatiivsusele, autoriteetsele toonile, mis annab teada, kuidas peab midagi tegema. Seega käivitab mõiste arhetüüpsed mälupildid vasakpoolsetest, kes käsivad ja keelavad, arvates, et nad on targemad, kui seda on inimene ise oma otsustes.

Selline käsitlus on loomulikult vildakas, sest poliitkorrektsuse tuntuimad vastased olid seotud erinevate konservatiivsete mõttekodadega. Teada on, et rikkad konservatiivsed doonorid eesotsas perekondadega Koch, Olin ja Scaife rahastasid 80ndatest alates programme, mis pidid looma n-ö kontraintelligentsi[2] – siin lähtuti ka Eestis järjest enam levinud arusaamast, mille kohaselt on vasakpoolsus küll poliitiliselt ohutu, kuid nende filosoofiline mõju ulatub ähvardavalt kaugele. Nimetatud mõjukate äriperekondade annetuste najal tegutsenud organisatsioonid jagasid sel perioodil autoritele stipendiume poliitkorrektset ülikooli kritiseerivate raamatute avaldamiseks, konservatiivse suunitlusega väljaannete publitseerimiseks, aga ka poliitkorrektseid praktikaid vaidlustavateks kohtuasjadeks[3]. Seega oli tegu mõlemalt poolt poliitilise protsessiga, vastupidist väita oleks kohatu.

Poliitkorrektsus pakub nii populistidele kui ka nende toetajatele õigustust varjamatuks rassismiks, seksismiks või homofoobiaks, jättes samas mulje, et just neile tehakse liiga.

Sekkub Twitteri avangard

Huvitaval kombel vaibusid diskussioonid 90ndate keskpaigas pea sama kiirelt, kui need olid jõudnud tekkida, ent on viimase kümnendi jooksul uuesti paisu tagant valla pääsenud. Suur osa aruteludest keskendub endiselt akadeemilisel väljal toimuvale, kuigi nüüdseks pole kriitikatule all enam professorid ja administraatorid, vaid ennekõike haridust omandav „lumehelbekeste põlvkond”, kes vajab oma emotsionaalse heaolu tagamiseks turvalisi tsoone (safe spaces) ning eelhoiatusi potentsiaalselt häiriva sisuga kokkupuutel (trigger warnings); samuti võivad nad tajuda mõnda kohatut märkust rünnakuna (microaggressions)[4]. Need on uued praktikad, mida poliitkorrektsuse amorfse vihmavarju alla koondades rünnata. Kui analüüsida, kuidas poliitkorrektseid üliõpilasi kirjeldatakse, siis on tajutavad kaks süüdistust: esiteks soov olla ohvripositsioonil, mida legitimeerib argumentide asemel kas soo, seksuaalsuse või rassiliste tunnuste alusel mõnda marginaliseeritud gruppi kuulumine; teiseks ohvripositsioonilt esitatud süüdistuste kaudu võimu taotlemine. Ohvristaatus on muutunud poliitväljal üleüldse hinnatud kaubaks, sest lisaks vähemustele mängivad ohvrikaarti ka enamuse esindajad, öeldes, et neid diskrimineeritakse.

Teisalt osutavad mitmed autorid, et nüüdseks on poliitkorrektsus väljunud kõrghariduse elevandiluust tornist ning peamiseks lahinguväljaks on saanud hoopis sotsiaalmeedia. Just Twitteri avangard on see, kes antud keskkonnas osalejate kõnet modereerib, sõnakasutust parandab, sensitiivsetele seisukohtadele osutab, vajadusel solvub või siis naeruvääristab ja häbimärgistab. Seejuures on Twitter paljude ajakirjanike jaoks erialaselt väärtuslik kanal, kust nopitakse teemasid ja mida kasutatakse oma sõnumi võimendamiseks. Nii rändab sotsiaalmeedias esile kerkinud poleemika tihti leheveergudele. Seda enam, et klikke tagaajavates toimetustes saadi ühel hetkel aru, et identiteedipoliitika on teema, mis toob vähese vaevaga lugejaid. Seejuures võib panna väga lihtsa mudeli järgi kokku poliitkorrektsust kritiseeriva artikli, teades väga hästi, et seda hakatakse kohe mõlemalt poolt poliitilist rindejoont ründama.

Kuigi sotsiaalmeedia on tutvustanud poliitkorrektset kõnepruuki laiematele massidele, tasuks korraks mõelda, miks ennast liberaalideks tituleerivad kriitikud areeni muutust tihti probleemsena välja toovad. Suuresti on tegemist vana hirmuga vasakpoolsete filosoofilise mõjujõu suurenemise pärast, sest interneti tulekuga kaotasid lehetoimetused oma senise väravavalvuri positsiooni, mistõttu on marginaalsetel gruppidel senisest lihtsam oma häält kuuldavaks teha. Selle käsitlemine aga hiiliva tsensuurina, kasutades ise poodiumina laialdase lugejaskonnaga peavoolumeediat, tekitab küsimuse, kas tegemist on teadliku pahatahtlikkuse või privileegipimedusega (see on veel üks termin, mida omistatakse poliitkorrektsuse harrastajatele).

Paraku pole nii, et rassivaenu puudumiseks piisab deklareerimisest, et ma ei ole rassist, eriti kui sellele statement’ile järgneb kohe rassistlikke hoiakuid valla päästev „aga”.

Edu peitub soolestikus

Samas võiks öelda, et mingisugune filosoofiline heitlus ideede pärast, mida peab omavahel Twitteri eliit või professorid ülikooli kaitsvate seinte vahel, ei tohiks ju „väikest inimest” mõjutada. Ometi näitavad uuringud, et 68% ameeriklastest peab poliitilist korrektsust ühiskonnas suureks probleemiks; 59% leidis, et liiga paljud solvuvad kergekäeliselt kellegi keelekasutuse tõttu; 71% arvas, et poliitiline korrektsus on vaigistanud olulisi ühiskondlikke diskussioone ja ühe andmekogu järgi ennustas toetust Trumpile kõige paremini see, kas inimesed uskusid, et Ameerikas on liiga palju poliitilist korrektsust. Trumpi pooldajad põhjendasid oma anti-PC hoiakut sellega, et kõigil on lubatud muretult valget heteromeest kottida, aga kui sama tegelane ise kedagi nende grupikuuluvuse tõttu kritiseerib, süüdistatakse teda kohe mõnes moodsas foobias. Poliitkorrektsus kriibib niivõrd paljude inimeste hinge, sest süüdistused rassismis või seksismis mõjuvad isikliku rünnakuna, eriti kuna nimetatud diskrimineerimisvormide ulatusse suhtub kolmandik ameeriklastest omakorda skeptiliselt. Need inimesed leiavad, et diskrimineerimist nähakse ka seal, kus seda tegelikult ei eksisteeri. Siin on koht, kus liberaalide progressiivsus on mõnikord muust maailmast kaks või kolm sammu ees.

Poliitkorrektsuse kaudu osutataksegi kõige avangardsematele rõhumisvastastele praktikatele, mis võivad tunduda ajaloolise ja teoreetilise kontekstita piisavalt jaburad, aga nagu näitas ka artikli alguses mainitud vabariiklaste teledebatt, võimaldab poliitkorrektsuse taha varjumine inimeste solvamist mõne nende kaasasündinud tunnuse alusel. Siinkohal ei pea ma silmas kogemata vale asesõna kasutamist transsoolistega suheldes, vaid ühemõtteliselt mõnitavat ja alandavat kõneviisi. Kordan, poliitkorrektsus pakub nii populistidele kui ka nende toetajatele õigustust varjamatuks rassismiks, seksismiks või homofoobiaks, jättes samas mulje, et just neile tehakse liiga. Vasakpoolsete jaoks kerkib siin esile dilemma, sest kui kaks sammu ühiskonna ülejäänud arengust ees olevaid praktikaid ei eksisteeriks, oleks rassistidel keeruline poliitkorrektsuse kattevarjus toimetada. Üks tuntuim PC kriitik Jonathan Chait võrdleb seda 50ndate makartismiga, mis pakkus Ameerika kommunistidele ühtaegu nii ebaõiglase kohtupidamise romantilist aurat kui ka võimalust peita oma vaateid antimakartistlike seisukohtade taha.

Teine aspekt, mis kipub neid arutelusid kaugelt Eestist vaadates ununema, on sõnavabaduse fetišeerimine USA avalikkuses. Konstitutsioon on ameeriklaste jaoks püha tekst, sõnavabadus on selle esimeses paranduses ära mainitud, mistõttu seda üritatakse absolutiseerida. Seepärast on kerge raamistada poliitkorrektsusega seotud praktikaid rünnakutena Ameerika väärtuste vastu. Ameerika kohtud ongi reeglina ülikoolides sisse seatud eeskirju seoses kõnehügieeniga konstitutsioonile viidates seadusevastaseks kuulutanud. Sellel, et ühegi ülikooli administratsioonil pole järelikult õnnestunud riikluse aluseid õõnestada, anti-PC brigaad loomulikult ei peatu. Samuti vaikitakse maha, et näiteks poodiumiblokki nõudes kasutavad tudengid oma õigust sõnavabadusele, rääkimata sealjuures sellest, kuidas häälekad sõnavabaduse absolutistid soovivad ise vaigistada nende jaoks ebasobivat eneseväljendust, kui vaid meenutada Trumpi kriitikat põlvitavate NFLi mängijate aadressil või tema otsust teravaid küsimusi esitavalt CNNi reporterilt Valge Maja pressiakrediteering ära võtta.

Kahepalgelisust põhjustab siin „soolestikupoliitika”, s.t vabariiklased on oma toetajabaasi nii hästi välja treeninud, et põhiseaduse esimese paranduse mainimine käivitab nendes afektiivse kaitsereaktsiooni. Nagu vabadus omada relva, keelustada aborte või eitada inimtekkelist kliimamuutust, nii on ka sõnavabaduse kaitsmine miski, mis käib vabariiklaste jaoks käsikäes parteipileti lunastamisega. See on osalt ka põhjus, miks poliitkorrektsuse üle peetavad debatid ei hiilga erilise sisukusega – need pakuvad pigem võimalust oma poliitiliste vaadete valideerimiseks, mitte aga nüansseeritud aruteluks selle üle, kas ülikooli esindajatel tuleks trigger warning’ud ühemõtteliselt keelustada, kas õppejõud võiksid neid omal soovil üliõpilastele pakkuda ja kas nendel võiks olla pedagoogiliselt mingi väärtus. Poliitkorrektsust käsitlevaid meediakajastusi uurinud Heidi Kitrosser leiab, et antud teemapüstituse puhul on sümptomaatiline jämedate pintslitõmmete kasutamine ning oluliste detailide maha salgamine.

Üksikasjadesse ei laskuta, sest poliitkorrektsus toimib dialoogi sulgeva retoorilise võttena. Meenutame veel kord Trumpi vastust Kellyle ning seda sujuvust, millega poliitkorrektsus aitas seksistlike kommentaaride adresseerimisest üle libiseda. Poliitkorrektsus ei paku misogüünidele mitte ainult alibit, vaid võimaldab kujutada probleemi tervikuna triviaalse ning mõistusevastasena. See kuulub samasse retoorilisse tööriistakasti konservatiivide seas palavalt armastatud kujunditega radikaalsetest feministidest, hüsteerilistest aktivistidest, emotsionaalselt ebastabiilsetest lumehelbekestest ja indoktrineeritud professoritest – ainuüksi need nimetused peaksid signaliseerima, et tegu pole päris normaalsete inimestega. Strateegia on siin lihtne: loo ebamugavate isikute ja teemade ümber negatiivne foon, et mitte mingil juhul ei peaks tunnistama teatud argumentide legitiimsust, sest siis peaks hakkama neid sisuliselt adresseerima, mis võib omakorda paljastada, et mingil tasandil ollaksegi rassistid. Paraku pole nii, et rassivaenu puudumiseks piisab deklareerimisest, et ma ei ole rassist, eriti kui sellele statement’ile järgneb kohe rassistlikke hoiakuid valla päästev „aga”.

Euroopa populistid on sisustanud Ameerikast üle võetud termini just eliidivastaste hoiakutega, hüljates akadeemilise poleemika, mis mõiste Ameerikas käibele tõi.

Rahvamehed versus Brüssel

Poliitkorrektsust taunivate hoiakute väljendamine on populistide jaoks kasulik ka võimaluse tõttu kujutada ennast rahvamehena, kes räägib nii, nagu maailma asjadest armastatakse kõneleda kuskil saunalaval või pidulauas, mitte aga hillitsetult ja ühiskonna eri pooli arvestavalt, nagu poliitikutel on seni kombeks olnud. Retooriline eliidivastasus oli kõikide muude tunnuste põhjal kahtlusteta eliiti kuuluva Trumpi trumpkaart. Tema toetajad hindasid oma lemmiku suuvärki rohkem kui valimislubadusi.

Reljeefsuses vulgaarsusse kalduvat eneseväljendust hakati Trumpi puhul nimetama autentsuseks – he tells it like it is. Trump astus sellega sammu võrra kaugemale oma konkurentidest vabariiklikus parteis, kes samuti poliitkorrektsust ründasid. Näiteks pärineb Ted Cruzi suust väide, et poliitkorrektsus tapab meid, ning oma kodulehel süüdistas Cruz poliitkorrektsust isegi 9/11 terrorirünnakus. Ben Carson omakorda sidus poliitkorrektsuse ühes säutsus abordikliinikutega. Kui Cruz ja Carson piirdusid poliitkorrektsuse kontseptsiooni kritiseerimisega, siis Trump ühendab selle kriitika ühemõtteliselt õigustusega teatud vähemusgruppe halvustada.

Eliidivastasus on praegu globaalne tendents, mis haagib poliitkorrektsuse debatid kohaliku päevapoliitikaga. Euroopa populistid on sisustanud Ameerikast üle võetud termini just eliidivastaste hoiakutega, hüljates akadeemilise poleemika, mis mõiste Ameerikas käibele tõi. Euroopa parempopulistide ühine vaenlane on seevastu Brüssel, millega seostatakse automaatselt ka poliitkorrektsust. Näiteks Marine Le Pen, Geert Wilders ja Matteo Salvini kasutasid 2016. aastal peetud ühisel pressikonverentsil mõistet „Brüsseli poliitiliselt korrektne eliit”, vankumatult Brexitit pooldanud UKIPi liider Nigel Farage põhjendas partei kõrget toetust vastuseisuga poliitilisele korrektsusele, Ungaris illiberaalset riiki ülesehitav Viktor Orbán on poliitkorrektsust põhjenduseks tuues süüdistanud Euroopa Liitu korduvalt tegevusetuses, eriti seoses immigratsiooniküsimustega.

Nimetatud poliitikute arusaama kohaselt ei võimalda poliitkorrektsuse dogma rääkida rändega kaasnevatest ebakohtadest ausalt ning avatult. Neist etteheidetest ei saa niisama lihtsalt mööda vaadata, kui meenutada näiteks uusaastaööl Kölnis toimunud massiahistamist, mille puhul ametivõimud üritasid ründajate rahvust ja rünnaku ulatust esialgu maha salata. Kurjategijate rahvuse rõhutamine krimiuudiste rubriigis on progressiivsemate inimeste jaoks juba võrdne vaenu õhutamisega. Seejuures ei keela ajakirjanduse eetikakoodeks otsesõnu inimeste rahvuse, rassi, soo või religioosse kuuluvuse mainimist, kuid ütleb, et see on sobilik ainult juhul, kui tegemist on uudisväärtusliku aspektiga.

Paraku näitab Kölni kaasus, kuidas sellise printsiibi väga ühepoolne tõlgendamine viib olukorrani, kus antud kategooriate mainimist – isegi juhul, kus see on põhjendatud – tajutakse tabuna. Tabu on sündinud aga liberaalidele omasest arusaamast, et rahvus pole kuritegevuse puhul määrav faktor, vaid üks paljudest, mille eraldi rõhutamine tekitaks ühiskonnas pingeid. Mõistlikum oleks viidata kriminaalide haridustasemele või klassikuuluvusele, mida aga kunagi ei tehta. Siiski paistavad just siin süüdistused poliitkorrektsuses kõige enam paika pidavat, kuna rahvuse või religiooni rollist rääkimist seoses immigrantide sooritatud kuritegudega peetakse taunimisväärseks.

Kohalikud parempopulistid EKRE ridades on poliitkorrektsuse oma Euroopa mõttekaaslastega sarnasel viisil retoorikasse inkorporeerinud, s.t seda nähakse meile Brüsselist peale surutud liberalismi paratamatu kaasnähtusena. Näiteks on tähelepanuväärne Mart Helme programmiline artikkel „Eesti poliitika suur vastasseis”, milles ta vastandab liberaalse demokraatia traditsioonilisele demokraatiale. Viimast iseloomustavad suveräänsus, rahvuskonservatism, tõeline sõnavabadus, rahvuslik majandus ja kristlus, teist aga globalism, välistest jõududest sõltumine, immigratsioon, vasakradikalism ja poliitkorrektne tsensuur. Seega on poliitkorrektsus EKRE jaoks üks osa laiemast Läänest imporditud liberaalsuspaketist, millele vastandutakse. Seejuures võrdsustavad erakonna juhtfiguurid poliitkorrektsust tihti tsensuuri, kartellierakondade, vohava bürokraatia ja inimliku argusega. Samuti kasutatakse konservatiivide seas laialt levinud troopi poliitkorrektsusest kui ideoloogilisest tööriistast, mis on mõeldud vaigistama terve mõistuse häält.

Selliste seostega antakse oma valijatele pidevalt märku, et poliitkorrektsus on osa võõrapärasest ja Eestis jõuga kehtestatud ideoloogiast, jättes samas piisavalt häguseks, millistes olukordades see väljendub. Kõige konkreetsem etteheide seostub immigratsiooni ning rahvusvähemustega. Näiteks viitab Mart Helme poliitkorrektsusele kogu Eestit katvast KGB agentide võrgustikust rääkides või Euroopas moslemite ülbitsemist käed rüpes pealt vaatava politsei ja sõjaväe tegevust kirjeldades, aga ka vasakpoolsusse kalduvat Eesti meediat tõe väänamises süüdistades. Nagu viimasest näitest selgub, kavatseb Helme jätkata asjade nimetamist õigete nimedega, isegi kui see toob kaasa etteheiteid rassismi kohta, sest nagu ta teisal on öelnud: „Poliitilise korrektsuse osas on ülepingutamise tendentsid. No ärme ikka lolliks lähe, oleme ikka mõistlikud, me ei söö neegreid siin hommikusöögiks!” Vähemalt on nüüd selge, et ebamõistlikkuse piir jookseb EKRE jaoks kannibalismi juurest, väike sõnavägivald või jalavops tumedama nahavärviga inimeste suunal on põhjendatav.

Siinkohal tasuks aga mõelda, mida Helme deklareeritud „tõeline sõnavabadus” endast kujutab, arvestades seda, kuidas EKRE liidrid üritasid alles hiljuti ERRi nõukogus oma poliitilist mõjuvõimu ära kasutades rahvusringhäälingu ajakirjanikke suukorvistada, seisavad häälekalt selle eest, et kooliõpikuid tsenseerida, soovivad rahakraanidega mängides kriitilist kodanikuühiskonda suretada, seavad ideoloogilisi kitsendusi sellele, millist kultuuri tuleb riigi raha eest luua, rääkimata üleüldisest ajakirjanike mõnitamisest, kasutades selleks loomulikult võimalikult värvikaid sõnu. Võitlus poliitkorrektsuse vastu on parempopulistide jaoks eksistentsiaalse kaaluga, sest antud jõudude identiteet on ehitatud üles retoorikale, mis varjab õõnes sisu. Kui poliitkorrektsust ei eksisteeriks, ei peaks see seltskond enam eufemismide või kahemõtteliste käemärkide taha peituma.

[1] Perry, R. 1992. Historically Correct. – The Women’s Review of Books, nr 9 (5), lk 15–16.
[2] Mayer, J. 2016. Dark Money: the Hidden History of the Billionaires Behind the Rise of the Radical Right.
[3] Wilson, J. K. 1995. The myth of political correctness, lk 26–30.
[4] Lukianoff, G.; Haidt, J. 2015. The Coddling of the American Mind. – The Atlantic, September Issue.

Henri Kõiv on Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrant, kes kirjutas magistritöö mõiste „poliitkorrektsus” kasutamisest Eesti avalikus kommunikatsioonis.

Esilehel Jon Berkeley illustratsioon „Ditching the Dog Whistle” ajakirjale The Economist, mis kujutab Trumpi vastuseisu mõista hukka neonatside marsid Charlotteville’is. Foto: Bēhance (CC BY-NC-ND 4.0)