Kokkuvõte arvamusfestivali vestlusringist teemal „Y-generatsioon ja väärtus”.

Sirbi ja Müürilehe ühises telgis arutlesid teemal „Y-generatsioon ja väärtus” ajaloodoktorant ja Sirbi sagedane autor Aro Velmet ja Tartu kunstimuuseumi nüüdiskunsti kuraator Marika Agu selle üle, mis peaks olema Y-põlvkonnale oluline ja milliseid väärtusi võiksid kanda selle liikmed. Vestlust juhtis Tristan Priimägi.

Tristan Priimägi: Y-generatsiooni all mõtleme neid, kes on sündinud 1980ndatest kuni aastatuhande vahetuseni. See on esimene põlvkond, kes on üles kasvanud koos arvutitehnoloogiaga. Kui X-generatsiooni iseloomustab ehk edukultus ning orienteeritus läbilöögivõimele, siis Y on oma väärtustelt väidetavalt sallivam ja liberaalsem. Tunnusjoonena on ära mainitud elus oluliste täiskasvanuks saamise tähiste nagu pereloomine või autoost edasilükkamine.

Marika Agu: Minu meelest on need täiskasvanu normaalsuse mõõdupuud täiesti aegunud. Need on babyboomer’ite standardid 60ndatest, mil suureks saadi hästi kiiresti ja majanduslikud tingimused olid soodsad. Tänapäeval püütakse näida noorena nii kaua kui võimalik, valitseb üldine noorusekultus.

Aro Velmet: Põhiliselt on tegeldud Y-generatsiooni nimetamisega, mitte kirjeldamisega. Eestis on Hans H. Luik heitnud noorele põlvkonnale ette läbilöögivõime kadumist. Välismaal on sel teemal palju kirjutanud Thomas Friedman, hallide vuntsidega New York Timesi kolumnist. Y-põlvkonda kipuvad kirjeldama asjast eemalseisvad inimesed. Vastasseis X ja Y vahel on teravalt soostatud: X evib mingit hulka mehelikke tähiseid nagu individualism või ettevõtlikkus, Y on passiivsem, soovib vaid brantšida ega taha täiskasvanuks saada. Ma ei ole kindel, kas see vastab reaalsusele või on pigem sunniviisiline märgistamine.

Priimägi: William Strauss ja Neil Howe räägivad oma raamatus „Milleniaanide tõus” („Millenials Rising”, 2000) sellest, et Y-generatsioon mässab just selle vastu, milliseks on nende eellased nende eest konstrueerinud oma nägemuse nende noorusest.

Agu: Võib-olla on osal veider näha hallipäist rulatajat või õllekõhuga grafititegijat. Äkki on inimestel välja kujunenud mingid ootused nooruse või täiskasvanulikkuse osas. Iseenesest on need ju põhjendamatud.

Velmet: Hispaanias on tööpuudus 27%. Tingimused pole enam samad nagu võitjate põlvkonna või babyboomer’ite puhul. Küsimus pole ehk laiskuses, vaid selles, et neil pole raha või keskklassi töökoha kindlust.

Siinkohal sobib tsiteerida Karl Marxi: ajaloos toimuvad kõik sündmused kaks korda, kõigepealt tragöödia ja seejärel farsina. Mässavad inimesed võtavad eeskuju oma eelkäijatest. Äkki pole tänavaleminek ainus mässu vorm? Kui plakatiga välja ei lähe, siis justkui oma meelsust ei avaldatakski.

Agu: Arvan, et on väga raske koondada masse mingi ühtse idee alla ja ka seda ideed ennast on raske leida. Y-generatsiooni iseloomustab minu meelest peamiselt individualism ja killustatus, ning ideed lahustuvad. Võib tunduda, et kogukondlik mõtlemine on levinud, aga tegelikult pole. Elame neoliberalistlikul ajal, kui öeldakse, et igaüks on oma saatuse sepp. Saad loota ainult iseendale ja surud hambad ristis üksinda läbi.

Priimägi: Mässu puhul võib tulemuseks olla küll riigipea kukutamine, aga tihti ei ole mässajatele endile selge, mis saab edasi. Kas mäss sellisel kujul on üldse mõttekas?

Velmet: Mäss on muidugi märgiline, aga kiputakse unustama mässule eelnenud perioodi. Pinnas mässuks valmistatakse alati ette varem. Ehk ei peaks muret tundma selle üle, et me ei ole pidevas revolutsioonilises seisundis.

Priimägi: Y-põlvkonna kriitikas on välja toodud ka seda, et mäss sumbub ja eesmärke ei viida lõpule. Mis te arvate näiteks sellisest nähtusest nagu Tour d’ÖÖ? Alguses oli nende retoorikas ka diskussioon linnavõimudega ja poliitiliste otsuste läbisurumine. Nüüd oleks neil selleks ehk võimu, aga tahtmist enam justkui mitte. Pigem kogutakse öistele rattasõitudele laike suhtlusmeedias.

Velmet: Ei oska öelda, sest pole käinud, aga argument kõlab tuttavalt. Sama on öeldud ka näiteks Occupy Wall Streeti kohta, et tuldi kokku suurte poliitiliste ambitsioonidega, olid koosviibimised-marsid ja pärast seda justkui mitte midagi. Revolutsioon ei pruugi muuta ühiskonnakorraldust üleöö. Ehk on see kestev protsess, kus inimesed harjuvad mõtlema ühiskonna asjadest teistmoodi, kui neile on ette antud. Äkki ongi õige parlamendis halamise asemel proovida radikaalse demokraatia protsessi nagu nemad. Nii Tour d’ÖÖ, arvamusfestival või Uue Maailma kogukond harjutavad paremat maailma ja aitavad muuta suhtumismustreid.

Priimägi: Marju Lauristin on intervjuus sidunud Y-generatsiooni tarbimiskultuse ka võimaliku riigitarbimisega. Kas on nii, et kui riigi pakutav teenus ei rahulda, siis ei püüta asja parandada, vaid siirdutake kuskile, kus see teenus on parem?

Agu: Noori kannustab tegutsemisiha. Pole oluline, kus. Kui riik ei soosi sinu tegevust, siis valid teise tee.

Velmet: Enam ei saa eeldada, et poliitikategemise väli on rahvusriik. See arusaam generatsiooniti muidugi erineb. Meievanused suhtlevad ja liiguvad piirideüleselt. Poliitikategemiseks on variante palju, aga see ei tähenda, et see käiks kuidagi riigi arvelt või et riik taanduks teenusepakkujaks.

Priimägi: Kas on üldse õige Y-generatsiooni mingi üldistuse abil kirjeldada? Või on see meelevaldne?

Rein Raud (publiku hulgast): Astroloogiasse mitte uskuva inimesena suhtun alati teatud skepsisega sellesse, et samal ajal sündinud inimeste vahel peaks olema midagi ühist. Inimgruppidest rääkides ei tohiks vaadata sünniaastat, vaid seda, millal saavutatakse majanduslik iseseisvus või milline on tehnoloogiline taust. 20- ja 40aastase vahel võib olla rohkem ühiseid jooni, kui nende kultuuriline ja muu taust on sarnane. Generatsioonide vastanduse kaudu on lihtsam põlvkondadega seonduvaid nähtusi kirjeldada ja kasulik on see ennekõike neile, kes soovivad seda kirjeldust valitseda. Mina kutsun üles rääkima vähem generatsioonidest ja rohkem üksikutest inimestest või keskkondadest.