21. novembril toimus Tartu Kunstimuuseumis kaasaegse kunstimuuseumi püsiekspositsiooni olemusega tegelev seminar „Kuidas kommunikeerida kogusid? Erinevad võimalused (püsi)näituseks”. Üritust külastas teiste seas ka kuraator Joanna Sokolowska, kes räägib lähemalt oma kogemusest Łódźis asuvas Muzeum Sztukis.

Millised olid teie jaoks kõige huvitavamad seminaril käsitletud teemad?

Minu jaoks oli kõige huvitavam küsimus, kuidas töötada kaasaegse kunstiga paikades, kus on väga spetsiifilised traditsioonid ja mis ei asu suurtes keskustes.

Kas te peate Poola ja Eesti kontekste selles osas pigem sarnaseks või erinevaks?

Ma näen mitmeid sarnaseid olusid. Üle kogu Poola eksisteerivad nn kaasaegse kunsti keskbürood, mis pärinevad kommunistlikust perioodist. Need institutsioonid pidid toetama kaasaegset kunsti, kuid tegelikkuses toetasid need hoopis kohalikke ametlikke kunstnikke, kes kuulusid kunstnike ühendustesse ja olid üsna provintslikud. Suureks erinevuseks võrreldes Eestiga on loomulikult see, et Poolal on Eestist erinevad moodsa ja kaasaegse kunsti traditsioonid. Kommunistlik režiim oli Poolas liiduvabariikidest erinev ning moodsat kunsti toetati. See aga ei tähenda, et kõik oli lubatud. Kunstnikke, kes tegelesid poliitiliste probleemidega, ametlikud institutsioonid ei abistanud, kuid siiski arenes Poolas kommunistlikul perioodil kaasaegsele kunstile tugev alus ning juurdusid teatud traditsioonid.

Mulle näib, et Poolas on suudetud vahendada kaasaegset kunsti publikule edukamalt kui Eestis.

Ma pole kindel, kas asi on vahendamises, kuna publik on endiselt suur probleem. Kaasaegne kunst esindab väärtusi, millega ei haaku suurem osa ühiskonnast ehk see osa, mis on konservatiivne ja isegi süvenevalt konservatiivne. Kaasaegne kunst vajab aga avatust ja võimet läheneda erinevatele tähendustele mänguliselt, et neid dekodeerida. See on poola publikule endiselt raske, eriti väikestes linnades ja väikestes kaasaegse kunsti keskustes.

Milline on teie muuseumi suhe publikuga? Kas olete suutnud saavutada püsiva kontakti?

Ei, meil ei ole oma publikuga püsivat kontakti. Kõik oleneb projektist ja näitusest. Mõned meie projektid on väga populaarsed, kuid väga sageli jäävad tõeliselt huvitavad ja ambitsioonikad ettevõtmised põhjalikust vahendamisest hoolimata tähelepanuta. See muuseumide raske olukord on minu hinnangul ühiskonnas toimuvate laiemate muutuste üks sümptom. Näiteks on Poolas avaliku diskussiooni tase järsult langenud. Mitmed hinnatud ajalehed, mille juures töötasid head kunstikriitikud, on need inimesed lahti lasknud ja uusi ajakirjanikke, kes kunsti kajastaksid, ei võeta enam tööle. Niisiis puudub kunsti vallas tõsine ajakirjandus. Ma ei ütleks, et seda üldse ei eksisteeri, kuid see kolis blogidesse ja internetti, kus see pole enam vanemale põlvkonnale kättesaadav. Teine probleem seisneb selles, et haridus on muutunud Poolas täielikuks tarbekaubaks. See ei valmista inimesi ette iseseisvaks mõtlemiseks ning on täiesti karjäärile orienteeritud. Kunstimaailmas osalemiseks on aga vaja võimet mõelda mitteproduktiivsel viisil, puhta taju tasandil, tunnetades mõnikord väga ebatavalisi fenomene. Suurem osa ühiskonnast on pideva surve all olla efektiivne ja produktiivne, mis teeb meie olukorra väga raskeks.

Seminari raames rääkisite nii teie kui ka Christiane Berndes Van Abbemuseumist oma muuseumide uutest näitustest ja tuli esile sarnane soov käsitleda kunsti sotsiaal-poliitilisest kontekstist lähtuvalt, mitte kunstiajaloole toetudes. Kas see on püüd leida oma publikuga taas kontakt?

Jah. Sellisel moel püüame me jõuda laiema hulga inimesteni, ohustamata samal ajal kunsti puudutavaid väärtushinnanguid.

Muzeum Sztukis on tulemas näitus „Atlas Modernity”, milles seisneb selle näituse kandev idee?

Me lähtume Aby Warburgi seeria „Mnemosyne Atlas” kontseptsioonist, mis tähendab, et kasutades eriilmelisi kujutisi erinevates kronoloogilistes järjestustes, tuuakse esile mõningaid seoseid ja ühisjooni ning näidatakse teatud ideede muutumist ajas. Me otsustasime kaardistada modernismi läbi selliste kontseptsioonide nagu progress, linn, autonoomsus ja subjektiivsus – mõisted, mis olid meie arvates taolise ühiskonnakorralduse olulised osad. Me tahame läheneda nendele teemadele kaasaegse kunsti abiga. Otsustasime ühendada teoseid meie kollektsiooni erinevatest ajaperioodidest, et viidata teatud ideede säilimisele ja mälu transformeerumisele – kuidas mälestused on muutunud, kuid samas tänaseni säilinud. Kuigi enamik modernismi utoopiatest on praeguseks ümber lükatud, usume siiski, et mõned ideed vajavad uut ülevaatamist ja arutamist, näiteks utoopiad, mis puudutavad võrdsust ja subjektiivsuse kaitstust. Need on teemad, mis peaksid säilima, kuid mis vajavad kaasaegsete tingimustega kohandamist.

Te kasutate endiselt temaatilist ülesehitust. Kuidas erineb see näitus teie eelnevatest projektidest?

See uus püsinäituse projekt, mis tegeleb 20. ja 21. sajandi kunstiga, on tugevalt kooskõlas meie hiljutiste kuraatoriprojektidega. Sarnane on see, et me ei kasuta kunstiteoste puhul kronoloogilist järjestust. Teisalt ei kasuta me ka mõisteid, mis pärinevad kunstiajaloost. Me püüame leida erinevaid kontseptuaalseid traditsioone, nagu kirjandus, sotsioloogia või politoloogia, ning rakendame neid teatavate töövahenditena, mille abil kunstiteoseid tõlgendada.

Miks on taoline lähenemine, kus kunstiajalugu jäetakse kõrvale ning näituste tegemisel rakendatakse teisi ajalugusid, muutunud praegusel hetkel eelistatuks?

Tegemist ei ole tegelikult kunstiajaloo kõrvalejätmisega. Aby Warburg oli ju ometi kunstiajaloolane, kuid ta oli radikaalne kunstiajaloolane, ning diskursus, mille ta algatas, jäi pärast tema aega varju. Tema mõtteid arendasid küll edasi Ernst Gombrich ja teised õpetlased, kes töötasid välja moodsa ikonograafia ja ikonoloogia, kuid nad ei võtnud omaks Warburgi kõige radikaalsemaid ideid. Nimelt ei kombineerinud ta omavahel ainult kujutisi erinevatest aegadest, vaid kasutas ka töid, mis ei omanud enne seda aega mingit kohta kunstiajaloolises narratiivis, ning sidus omavahel ka kunstiajalugu ja antropoloogiat. Kuid miks jätame me tänapäeval kunstiajaloo kõrvale? Sellepärast, et me leiame, et kõige huvitavamad fenomenid kaasaegses kunstis lähtuvad teistest valdkondadest, mis on kunstiajaloost paremini kaasaegse kunstiga kohandunud. Me võtame eeskuju tänastest kunstnikest ja nende inspiratsiooniallikatest. Tegemist ei ole juhusliku otsusega. Minu teada on traditsioonilist kunstiajalugu niigi võimalik koolis õppida ja raamatutest lugeda – selleks on olemas teised allikad.

Te leiate seega, et muuseum on koht, kus pakkuda välja uusi lähenemisi, mitte taastoota juba olemasolevaid vaatenurki?

Just nimelt, muuseum on üks väheseid avalikke kohti, kus saab tegeleda meie ühiskonna probleemidega.

Millised on teie muuseumi haridusprogrammid?

Meil toimub erinevaid töötubasid ja giidituure. Meie haridusprogrammide meeskond rakendab metodoloogiat, mis ei kasuta üldse spetsiifilisi erialateadmisi. Ma ütleksin, et nad püüavad arendada iseseisva mõtlemise ja kaasaegse ühiskonna ning kunsti tõlgendamise võimet.

Me puudutasime ka vabatahtliku töö teemat. Van Abbemuseumis töötab väga suur meeskond vabatahtlikke. Kas teie kaasate vabatahtlikke oma muuseumi töösse?

Meie seda ei tee. Antud otsus põhineb Łódźi majanduslikul seisukorral, kus enamikul inimestel on suuri raskusi töö leidmisega, et endale elatist teenida. Mõnikord teeme me koostööd kunstiajalootudengitega, kelle jaoks on see osa õppetööst ja kes saavad selle eest ainepunkte, kuid meie linna oludes oleks vabatahtlike töötajate kaasamine ekspluateerimine. Me püüame seepärast tasustamata tööd vältida.