Käesoleval nädalal ootavad ees tulised arutelud Euroopa Liidu kliimaeesmärkide üle. Viigrihüppest unistaval Eestil tuleks toetada seal teaduspõhisust ning senisest suuremat ambitsioonikust.

Eesti praegune valitsus on kinnitanud oma teadususku. Ka on valitsus keskse põhimõttena toonud välja Eesti aktiivse rolli Euroopa Liidu kliimaeesmärkide täitmisel ning tõhusa rohepöörde saavutamisel. Parimaid võimalusi neid põhimõtteid praegu kohe nähtavalt käiku lasta on kindlameelselt toetada viimast lihvi saava Euroopa kliimaseaduse läbirääkimistel seisukohti, mis oleks teadusega kooskõlas ning kindlustaksid kaasava ja läbipaistva ülemineku kliimaneutraalsusele. Viimastel aastatel plahvatuslikult kasvanud tähelepanu kliima- ja energiapoliitikale on tõstnud Euroopa roheleppe ühe alussamba – kliimaseaduse – nii Brüsseli koridoride kui ka mitmete EL liikmesriikide poliitikaköökide kõige kuumema roa staatusesse. Eestis on see jäänud muu päevapoliitika varju.

Kliimaseaduse vajalikkuses leppisid EL keskkonnaministrid kokku 2020. aasta sügisel. Euroopa kliimaseadus kohustaks liikmesriike võetud kliimaeesmärke täitma ning annaks Euroopa Komisjonile võimaluse astuda õiguslikke samme liikmesriikide suhtes, kes neid ei täida. Lisaks aitaks kliimaseaduse olemasolu luua raamistikku, mis kindlustaks, et teised EL regulatsioonid on kooskõlas 2050. aasta kliimaneutraalsuse eesmärgiga.

Kavandatav kliimaseadus pakub Euroopa Liidule ajaloolise võimaluse maailmas initsiatiivi haarata, mitte teiste sabasse sörkima jääda. Võidujooksu tulevikku võidab see, kel selged eesmärgid ja mängureeglid paigas, kuidas tulevikku liikuda. Eestile tähendaks see muuhulgas kindlust, et kliimaeesmärgid nii meil kui ka teistel EL riikidel saavad täidetud ning rohepööre toimub eesmärgistatud ja strateegiliselt juhitud protsessina, mitte sporaadilise paratamatusena. Käimas on kliimaseaduse kolmepoolsete läbirääkimiste (liikmesriikidest koosnev Euroopa Liidu nõukogu, Euroopa Parlament ja Euroopa Komisjon) ehk triloogide lõpukuud, mille jooksul lepitakse kokku tulevase õigusakti täpses sisus. Eestil on, mille eest triloogidel seista, et kliimaeesmärgid nii meil endil kui EL tasandil täidetud saaksid ning EL diplomaatiline positsioon kliimateemade eestkõnelejana leiaks tõsiseltvõetavat tõestust ka rahvusvahelisel areenil.

Vaja on vähemalt 65% kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist aastaks 2030. 

Üks selgemaid indikaatoreid tõsiseltvõetavuse osas on EL-ülene 2030. aasta heitmete vähendamise vahe-eesmärk, mille lõpliku sisu üle kliimaseaduses tulised poliitilised vaidlused on veel ees. Eelmise aasta detsembris leppisid EL liikmesriikide esindajad kokku 2030. a. vahe-eesmärgi tõstmises 40%lt 55%ni. Teadlaste sõnul pole see aga piisav, et saavutada Pariisi kliimaleppe eesmärke. Vaja on vähemalt 65% kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamist aastaks 2030.  Seetõttu seisab Euroopa Parlament läbirääkimistel selle eest, et 2030. aastaks vähendataks heidet EL tasemel vähemalt 60%.  Lisaks on viimase pakkumise kohaselt 55% puhul tegu netoeesmärgiga. See tähendab, et tegelik kohustus heitmeid vähendada on mitme protsendi võrra väiksem kui, kuna arvesse võetakse ka süsiniku sidumine atmosfäärist, näiteks metsade ja rohealade poolt. Kui valitsuse toetus rohepöördele ehk Kaja Kallase suu läbi muhedalt ristitud Viigrihüppele on tõeline, peaks ka Eesti seisukoht läbirääkimistel taotlema enamat kui praegu välja pakutud 55%. 

Teaduspõhisus prioriteediks

2030. aasta vahe-eesmärgi tõstmise kõrval on kliimaseaduse aruteludes sootuks vähem tähelepanu pälvinud võimalus tuua Euroopa Liidu kliimapoliitika kujundamisse rohkem teaduspõhisust ja läbipaistvust, luues teadlaste nõuandva kogu, mille pakkus välja Euroopa Parlament ning mis sai ka teiste osapoolte põhimõttelise toetuse möödunud nädala lõpus peetud läbirääkimistel. Nn Euroopa kliimamuutuse sektoriteülene ekspertnõukogu koondaks üle Euroopa Liidu tippteadlasi erinevatelt erialadelt, nagu näiteks klimatoloogid, majandusteadlased, sotsioloogid, insenerid, kes annaksid seadusandjatele teadusel põhinevat poliitikanõu, mis oleks sõltumatu huvirühmade sisendust ja mõjutustest.

Märgiline on Euroopa Komisjoni ettepanek nimetada kliimaseadust justnimelt seaduseks, kuigi Euroopa Liidu õiguses ei tunta seadusi, vaid määruseid.

Nõuandva kogu puhul tuleb rõhutada kolme tahku: sõltumatust, ekspertiisi ja läbipaistvust. Praegu puudub Euroopa Liidu tasandil kliimamuutuse teemal apoliitiline organ, kes saaks anda EL poliitikakujundajatele nõu, aidates neil oma otsustes meeles pidada keskkonnaalast teadusinfot ning kindlustades poliitikate sidususe Pariisi kliimaleppe eesmärkide saavutamiseks. Euroopa Parlamendi pakutud kujul teadusnõukogu ei dubleeriks olemasolevaid institutsioone. Tegemist poleks seadusandva organiga ning see ei pisendaks valitsustevahelise kliimapaneeli IPCC rolli. Hoopis vastupidi – teadusnõukogu aitaks “tõlkida” IPCC teadmisi Euroopa konteksti ja konkreetsetesse poliitikatesse. Esmatähtis on, et teadlaste kogu koosneks erialaselt kompetentsetest teadlastest ega kujuneks liikmesriikide huve vahendavaks n-ö esinduskoguks.

Kliimakaebuste võimaldamine

Nii nagu teiste õigusaktide puhul, on ka kliimaseaduse puhul oluline mitte üksnes selle olemasolu, vaid sellest kinnipidamine ning selle jõustamine. Et vältida vastuolusid Brüsselis kirjapandud seadusandluse ning siseriikliku reaalsuse vahel, on tähtis luua mehhanismid, mis tagaksid seaduse täitmise. Euroopa Parlament on teinud ettepaneku lisada kliimaseadusesse säte, mis võimaldaks nii puudutatud isikutel kui ka valitsusvälistel organisatsioonidel algatada kohtuasju asukohariigi kohtutes. Sellised kohtuasjad võivad hõlmata otsuseid, protseduure ja tegematajätmisi, mis on seotud kliima- ja energiavaldkonda reguleerivate poliitikadokumentidega, nagu näiteks riiklikud energia- ja kliimakavad ning pikaajalised kliimastrateegiad.

Juba praegu on näha, et keskkonnaorganisatsioonid ja avalikkus vaatavad üha terasemalt valitsuste samme kliimaeesmärkide täitmisel. ÜRO hiljutisest raportist nähtub, et kliimakaebuste arv üle maailma on viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud, sealhulgas on märkimisväärselt kasvanud ka edukate kaebuste arv. Kui 2017 aasta seisuga oli esitatud 884 kliimakaebust 24 riigis, siis 2020. aasta keskpaigaks oli see arv kahekordistunud – ligikaudu 1550 kliimakaebust 38 riigis. ÜRO raporti autorite hinnangul võib arvata, et just kliimakaebuste drastiline kasv ja kohtute kaasamine on liikumapanev jõud tõhusamas kliimamuutuse vastases võitluses.

Märgiline on Euroopa Komisjoni ettepanek nimetada kliimaseadust justnimelt seaduseks, kuigi Euroopa Liidu õiguses ei tunta seadusi, vaid määruseid. EL määrused on liikmesriikidele õiguslikult siduvad ning otsekohalduvad. Kuigi tehniliselt on ka kliimaseadus määrus, võib arvata, et ettepaneku taga on soov markeerida teema olulisust. Euroopa kliimaseadusel on potentsiaal olla keskne tugisammas EL kliimapoliitika kujundamisel järgmistel kümnenditel. Selleks on vaja kliimaseadus välja tuua Brüsseli pikkade ja läbipaistmatute koridoride sügavusest ning tekitada kliimaseaduse teemal sisuline avalik debatt, mida see oma olulisuse tõttu väärib.

Maailmaareenil saadab edu reeglina tugevaid, ambitsioonikaid ning meelekindlaid. Eesti valitsusel on võimalik tegudega tõestada lubatud toetust teaduspõhistele otsustele, toetades Euroopa kliimaseaduse koostamisel teadlaste nõuandva kogu loomist ning 2030. aasta kliimaeesmärgi ühele joonele viimist Pariisi kliimaleppe eesmärkidega. Algust sellega saab teha oma selge seisukoha väljendamisel käimasolevatel triloogidel ja kõrgetasemelistel kohtumisel. Keegi peale Eesti enda ei saa Euroopa kliimaseadusele meile vajalikul määral Eesti nägu anda.

Johanna Maarja Tiik omab rahvusvaheliste suhete magistrikraadi. Viimased aastad on ta keskkonnateemadeni juhtinud ning oma töös Eestimaa Looduse Fondi kliimaeksperdina keskendub Johanna valdavalt kliimapoliitikale ja taastuvenergia valdkonnale.

Triin Jäädmaa on õigusteaduse magister, uurinud oma magistritöös kohtukaebeõigust keskkonnaasjades kliimamuutuste leevendamise näitel. Igapäevaselt tegutseb juristina Keskkonnaõiguse Keskuses, kus tegeleb eelkõige kliimavaldkonnaga.