20. ja 21. sajandil on sportlastelgi olnud piisavalt sotsiaalset kapitali, et oma väljaütlemiste ja avalike valikutega ühiskondlikke hoiakuid kujundada. Viimane niisugune püüdlus kuulub soome jalgpalluri Riku Riski pagasisse.

Nende ridade kirjapanemise aegu viibin koos Eesti meeste jalgpallikoondisega Katari pealinnas Dohas. Periood, mil kodumaal valitsevad talvised olud, sobib välisreisideks mitmel põhjusel väga hästi. Viimastel aastatel on jalgpallikoondis väisanud näiteks Okeaaniat ja Kariibi mere saari, tänavu treenitakse ja mängitakse aga kokku seitse päeva Pärsia lahe rannikul asuvas Kataris. Just see riik võõrustab 2022. aastal jalgpalli maailmameistrivõistluste finaalturniiri.

Rahvusvahelise jalgpalliliidu ehk FIFA täitevkomitee otsustas usaldada turniiri korraldamise Katarile 2010. aastal. Otsus tõi FIFA aadressil kaasa ägeda kriitika ja korruptsioonisüüdistused – edasised arengud on näidanud, et Katari jalgpalliliidu vajalike häälte kättesaamiseks kasutatud meetodid olid väga suure tõenäosusega ebaausad.

Katar pingutab, et pakkuda maailmameistrivõistlustest osavõtjatele parimaid võimalikke tingimusi, mida võib näha praegugi tänavapildis, kus üks ehitus ajab teist taga. Iseküsimus on aga, kuivõrd eetiliselt ja õiguspäraselt kohtleb riik töölisi, kes MMi õnnestumise heaks iga päev vaeva näevad. Meie siinoleku päevil tõusis esiplaanile just see teema. Ka Eestiga maavõistlusmängu pidanud Soome koondisesse oli kutsutud teiste seas ääreründaja Riku Riski, kes loobus koondise esindamisest, põhjendades oma otsust sellega, et ta ei soovi mängida jalgpalli riigis, kus rikutakse inimõigusi ja kasutatakse orjatööd.

Sportlik tulemus ja sotsiaalne mõju

Sotsiaalse närviga inimeste jaoks on sport intrigeerivaid võimalusi pakkuv valdkond. Kuna tippsportlastele ja tippspordivõistlustele elab kaasa väga suur publik (näiteks 2018. aasta jalgpalli MMi finaali jälgis rohkem kui miljard inimest), siis on sportlaste edastatud sõnumite potentsiaalne mõju ühiskonnas märkimisväärne.

Miks on sportlane ühiskondliku liikumise seisukohast veenev eestkõneleja? Pakun, et veenev ei ole mitte iga sportlane, vaid tõeliselt usutavaks saadakse alles sportliku tulemuse kaudu. Ühiskond vajab erinevaid eeskujusid, kuid tunduvalt hõlpsamalt leiab tee inimeste südamesse see, kes on oma elualal edukas. Ja edukus on spordis suhteliselt selgesti fikseeritav, mis lihtsustab omakorda kangelaste kujunemist.

Paratamatult lähevad esimeste hulgas finišisse jõudnute mõtteavaldused meile rohkem korda kui tagumises otsas lõpetanute omad. Üks ja seesama lause või ütlus võib tunduda võitja sõnastuses originaalne ning mõtlemapanev, viimasena lõpetanu suu läbi kõlada aga ekstsentriliselt ja piinlikkust tekitavalt.

Soomlasest jalgpalluri Riku Riski protestiaktsioonile andis kõlapinna just rahvuskoondisse kuulumise fakt. Arvan, et kui Luka Modrić, Cristiano Ronaldo või Lionel Messi teataks oma otsusest Katari pinnal jalgpalli mitte mängida, oleks ühiskonna reaktsioon veel määramatult suurem. Sellest hoolimata jõudis Riski sõnum kohale. Jalgpall on lihtsalt nii suur ala.

Protest ja vabadus

Riski on oma protestiaktsiooni ajastamisel spordimaailmas valitsevaid trende ilmselt õigesti tunnetanud. Kui võrrelda praegust aega varasemaga, mil tippsport omas enam-vähem samaväärset ühiskondlikku mõju, siis julgen arvata, et tippatleetide protestivabadus pole olnud kunagi nii suur kui nüüd.

Viimase sajandi jooksul toimunud arengud saab võtta hästi kokku ühe iseloomult väga konservatiivse spordiorganisatsiooni ehk Rahvusvahelise Olümpiakomitee (ROK) retoorikat uurides. Nii ROKi esimene tugevamalt tooni andnud president parun Pierre de Coubertin kui ka 20. sajandi keskpaiku seda rolli täitnud Avery Brundage vältisid spordi, poliitika ja protestivaimu ühes narratiivis esitamist. Eriti reljeefne oli selles kõiges Brundage.

Rahvusvahelise Olümpiakomitee praegune president Thomas Bach on lähtunud tunduvalt rohkem reaalsest situatsioonist. Ta leiab, et sport peab jääma poliitikast sõltumatuks, aga nendib, et spordivaldkonna otsused võivad omada poliitilisi tagajärgi. Mõistagi on see paradigmavahetus kaugel ideaalsest, kuid niivõrd konservatiivse organisatsiooni nagu ROK puhul näitab see siiski tuntavat suunamuutust.

Eksperdid leiavad viimastele aastatele hinnanguid andes ja tulevikku vaadates, et ühiskondliku aktivismi ja spordi sümbioos suureneb veelgi. Maailmas toimub temaatikat käsitlevaid konverentse, paljud uurijad avaldavad vastavat teaduskirjandust. Sotsiaalmeedia annab sportlastele „hääle” ja vabaduse, mida neil pole võrreldavas ulatuses kunagi varem olnud. Kuid mõistagi kaasneb vabadusega alati ka vastutus.

Võrdse kohtlemise poole

Paljud atleedid, aga ka spordist üksjagu kaugel seisvad isikud, näiteks sufražettide liikumine Inglismaal, ongi valinud 20. ja 21. sajandil sotsiaalsete taotluste elluviimiseks (muu hulgas) just spordivaldkonna pakutavad platvormid. Nendesamade sufražettide üks kuulsaim protestiaktsioon toimus 1913. aasta Epsom Derby võiduajamisel. Seal kaotas oma elu Emily Davison, kes astus rajal ette Inglise kuningale George V-le kuulunud hobusele. Hiljem on pakutud, et Davisoni eesmärk oli kinnitada kuninga hobusele sall, millel seisis kiri „Votes for Women”.

Kelle kogemusi ja kordasaadetut oleks kasulik arvestada? Kui analüüsida, millised aktivistide grupid on viimase veidi rohkem kui saja aasta vältel spordiareene kõige innukamalt ja tulemuslikumalt oma võitlusväljana kasutanud, siis võrdsete töötingimuste eest hea seisvad aktivistid nende hulka pigem ei kuulu. Tõstaksin esile hoopis naiste õiguste eest võidelnud ning afroameeriklaste ühiskondlikku emantsipatsiooni taotlenud inimesed. Nende kahe grupi tegevusest ja saavutustest on kirjutatud ka ridamisi akadeemilisi uurimusi.

Ma ei tea, kui lihtne või raske on uskuda, et 21. sajandil spordivaldkonnast olulist tuge saanud sotsiaalsete liikumiste alla võiks kuuluda mõne aja pärast näiteks needsamad tööjõu eetilise kohtlemise eest seisvad aktivistide grupid. Kahtlen, kas valge põhjamaa mees Riku Riski on rõhutute jaoks niivõrd inspireeriv eeskuju. Aktivistidest heeroseid on ka spordi puhul otsitud ikka omade hulgast: afroameeriklased nägid enda õiguste eest võitlejana Muhammad Alid (Cassius Clayd) ja naised Billie Jean Kingi.

Sportlase tegevusest saadakse jõudu siis, kui ta loob kõrgetasemelise sooritusega teatud tüüpi ilu. Miks sobis sport väga hästi naiste ja meeste võrdse kohtlemise eest seisnud aktivistide lavaks? Tõenäoliselt põhjusel, et kõigile naiste võimetes kahtlejatele oli võimalik spordi kaudu üheselt arusaadavalt tõestada, et naised suudavadki! Ilmekas näide on 1967. aastal esimese naisena ametlikult Bostoni maratoni läbi jooksnud Kathrine Switzer, kes pidi eesmärgi täitmiseks elama rajal üle korraldajate rünnaku.

Inspireerijana tasub meelde tuletada ka mainitud Billie Jean Kingi. 1973. aastal tegi King omapärases näidiskohtumises tuule alla meeste tennise endisele maailma esireketile, toona 55-aastasele Bobby Riggsile. Jah, Riggs polnud enam ammu tippsportlane, aga sellest hoolimata kasutas ta oma varasemat esireketi staatust jõuliselt ära ning tegi naistennisistide sportliku võimekuse (võimetuse) suunas üpris lugupidamatut kriitikat. Matši Billie Jean Kingiga reklaamiti kui „sugude lahingut” („Battle of the Sexes”). Kingi võit kõigis kolmes setis polnud suur teene ainult naiste tennisele ja naiste spordile, vaid laiemalt kõigile naisterahvastele, kes tundsid ennast ühiskonnas alavääristatuna.

Veendumuse kaal ja hind

Eelneva taustal on minu jaoks kõige olulisem küsimus, mida on näiteks Riku Riski valmis oma tõekspidamiste nimel ohvriks tooma. Vähem kui nelja aasta pärast toimuvad just Kataris jalgpalli maailmameistrivõistlused. Kuigi Soome koondise võimalused turniirile pääseda pole väga suured, näitavad Euroopa liigas saavutatud tulemused, et meeskond on suuteline üllatama – ja jalgpallis juhtub aeg-ajalt imesid.

Iga jalgpallur unistab MMi finaalturniiril mängimisest. Praegu loobus Riski kahest suhteliselt vähetähtsast sõpruskohtumisest, kuid kas ta oleks nõus koondisekutse saabudes kõrvale jääma ka maailmameistrivõistlustest?

Spordiajaloost leiab erinevaid näiteid, kus sportlased on pidanud seisma samalaadsete küsimuste ees. Pesapallur Shawn Green ei taganenud kunagi põhimõttest, et judaismi kõige tähtsamal pühal Yom Kippuril tema platsile ei jookse. Püha langeb aega, mil Põhja-Ameerika pesapalliliigas (MLB) käib pingeline võitlus viimaste playoff’i kohtade eest. Ja ehkki pesapalluri jaoks on MLB meistrisõrmuse väärtus samaväärne sellega, mida jalgpallimaailmas tähendab MMi kuld, seadis Green religioossed suunised alati spordist kõrgemale.

Kolmikhüppaja Jonathan Edwardsi kristlikud veendumused keelasid tal hingamispäeval võistlemise. Nii jäi britt 1991. aasta maailmameistrivõistlustest eemale, sest kvalifikatsioon toimus just nädala viimasel päeval. Edaspidi Edwardsi suhtumine pühapäevasesse võistlemisse siiski muutus. Ta jõudis arusaamale, et tema eriline ülesanne on oma annet rakendada, ning tuli nii maailmameistriks (1995) kui ka olümpiavõitjaks (2000). Ometi seda 1991. aasta Tōkyō MMi lugu mäletatakse.

Loodetavasti teab Riku Riski, olles langetanud otsuse Soome koondist Kataris mitte esindada, kuidas ta käitub praegu ja kuidas veidi vähem kui nelja aasta pärast. Selge on aga see, et suur süda, ausus ja kirg on omadused, mida me sportlastelt alati eeldame.

Johannes Vedru on Eesti Rahvusringhäälingu uudiste- ja sporditoimetuse reporter-toimetaja ning vahendab spordiuudiseid iga päev Vikerraadios. Oma suureks huviks peab ta spordiajalugu. Lisaks on ta Tartu Ülikooli ajaloo ja arheoloogia instituudi doktorant.