Haarates teel oma pöörisesse järjest uusi põneva käekirjaga muusikuid, omandab Mimicry agressiivselt reibas ja peotuju tekitav electroclash Paul Lepassoni taktikepi all aina kaasahaaravamaid vorme.

Mis seisus sa hetkel oma tegemistega oled ja mida plaanid edasiseks? Sinust ei ole mõnda aega midagi kuulda olnud ja nüüd ilmusid järsku Tallinn Music Weeki esinejate nimekirja.

Esialgu plaanin väikese live-bändi kokku panna. Mõtlesin, et see on hea eesmärk, mis laseb teatud ajahetkel mingile kindlale tegevusele keskenduda. Teiseks üritan kiiresti uusi lugusid peale toota ja mingitest vanadest asjadest lahti saada, et neid enam esitama ei peaks.
Esialgsete plaanide kohaselt mängib bändis trumme Kallervo Karu. Kalle on meeletu energiaga tüüp, kes suudab kõike üsna lennult haarata. Ma põhimõtteliselt saadan talle lood ja koos ei peagi palju proove tegema. Lisaks veel üks tüdruk, Pille Piir, kes mängib sünti ja laulab taustavokaali. Pillega pole me jõudnud koos veel eriti palju musitseerida, aga praegu tundub, et käekirjad ja suhtumised klapivad. Selles mõttes ma ei julgekski veel kuulutada, et nüüd on Mimicry hoopis teise koosseisuga ‒ esialgu piirdub asi teatud ürituste jaoks live-bändiga ja selle baasilt arendame edasi. Võib-olla lähme kohe tülli, kunagi ei tea.

Nii et ikkagi bänd jälle? Miks ei julgeta üksi tegutseda ja üritatakse enamasti sõbrad kampa leida? Kas laval on üksi kuidagi hirmutav ja ebakindel või on mitmekesi huvitavam?

Minu jaoks on just pigem hirmutav teiste inimestega koos bändi teha. Ma ei oska seda hästi, olen veidi kontrollifriik. Aga just seepärast tahangi teistega koos tegutseda ‒ kui peab kompromisse tegema ja toimub infovahetus, siis liiguvad asjad kiiremini ja võib-olla ei jää oma peas mingitesse surnud ringidesse kinni. Seda ma loodan vähemalt.
Lavahirmu mul ei ole, olen vist nii palju esinenud juba. Ainult tehnika pärast põen alati. Ma ei ole kuidagi leidnud süsteemi, mille peale täiesti kindel võiks olla. Probleemid tehnikaga panevad jalad värisema, aga niisama laval olemine mitte.
Samas üritan ma asju ikkagi niimoodi hoida, et oleks selge, et Mimicry on ikkagi minu projekt, ja kui teha mingi suurem live-grupp, siis teatud sündmuste jaoks ja sõltuvalt olukorrast.

Räägiks nüüd need minevikuasjad ka selgeks. Kas see, et Kene bändist ära läks, oli ootamatu või oli see mõte tükk aega vaikselt vindunud? Kas mingid teemad ei klappinud või mis?

Ei olnud ootamatu, vindunud teema pigem. Kene on hoopis teise maitsega kui mina, ta üldse juhtus kogemata kampa. Enne tegime Depood ja siis oli lihtsalt hea mugav, et ta laulis ka mingile uuele Mimicry loole peale ja kuidagi jäigi nii. Aga ta tajub muusikat teistmoodi, ma pidin talle kõike alati hästi põhjalikult seletama ‒ see võttis palju energiat ning ei meeldinud ilmselt ka talle väga.
Põhimõtteliselt kõik tüübid, kes on Mimicrys olnud, ongi sattunud sinna kuidagi poolkogemata ‒ oleme juhtunud kokku jämmima ja siis nad on järsku bändis.

Praktiliselt kohe peale Kene lahkumist andsid välja EP „Discipline” ja kadusid siis järsku vaateväljalt. Millal uut materjali kuulda saab või on plaan plaat välja anda?

Jah, mingil hetkel pakuti jamasid kontserte ja siis ma hakkasin mõtlema, et äkki lihtsalt ei mängigi mõnda aega. Ah, et mis on jama kontsert? Hehe… Mingit väga kindlat valemit pole, aga on selline tunne, et mõnest asjast tasub eemale hoida. Seda on raske seletada, aga mõnikord võib ette aimata, et üritus feilib, või sa tead juba, et ei naudiks üldse seal esinemist. Raha mängib ka tihti rolli ja kui juba ise peale tuleb maksta, siis peab olema tegu millegi väga heaga. Kunagi võtsin ma suhteliselt kõik pakkumised vastu ja seda mitu aastat järjest. See oli kindlasti kasulik, aga nüüd ma enam ei tunne, et peaks. Tahaks teistmoodi kogemusi.
Plaadiga on vist natuke perfektsionismi taga kinni teema. Mul ei ole tulnud veel kunagi ette sellist hetke, mil mul oleks plaaditäis lugusid, millega ma kõigiga rahul olen. Lihtsalt pole olnud aega oma asjadega tegeleda, kuigi poolikuid lugusid on väga palju kogunenud ja ma pean nüüd kuidagi peas selgusele jõudma, mida ma neist välja tahan anda ja mida mitte. Põhimõtteliselt peaks vist ikkagi tõesti plaadi tegema. Mulle küll endale ei meeldi see albumi formaat väga, aga kuidagi selline poolik mulje jääb vist bändist, kui ei ole plaati ja ei tule ka? EDMi puhul lasevadki paljud ainult singlite kaupa välja, aga see pole vist jällegi see skeene, kus ma väga olla tahan.

Sul olla olnud vahepeal plaan kirjutada iga päev üks lugu. Mis sellest ideest saanud on?

Ma olen teinud seda vahelduva eduga ja see on jumala hea. See ei tähenda, et kirjutan iga päev ühe loo ja annan selle välja, vaid tegemist on pigem harjutamisega. Näiteks EP lood pärinevad kõik perioodist, mil ma suutsin umbes kaks kuud järjest taolist režiimi hoida. Kui juba nädal-kaks nii tegutseda, siis läheb mõte nii hullult lahti, et sa ei keskendugi enam sellele, mida teed ‒ kõik hakkab hästi iseenesest toimima. See on väga mõnus. Kaob eesmärgi peale mõtlemine, jääb ainult protsess, mis ongi tähtis. Muidu hakkad mõtisklema liigselt selle üle, mida sa tahad, et välja tuleks, ja sellega lööd protsessi jälle lukku.

Kuidas tuleb otsus, et lugu on nüüd lõplikult valmis ja enam ei tule midagi juurde panna ega ära võtta?

Art is never finished, only abandoned. Lihtsalt tuimalt tuleb otsustada ja kõik. Sellepärast ongi tähtajad head ‒ kuidagi tehislikult peab tulema see lõpp. Jälle üks põhjus, miks teiste inimestega koostööd tasub teha ‒ aitab õiget perspektiivi hoida. Mulle meeldib teha muusikat koos inimestega, kes on spontaansed, sest ma ise olen väga analüütiline. Ja kui kaks analüütilist tüüpi kokku panna, siis ei jõuagi mitte kuhugi.

TMWl oled sa osalenud mitmel korral. On sellest mingit kasu ka tõusnud?

On küll. Festivalikutsed on põhiasi, mingid Läti ja Leedu asjad, kus oleme käinud, ja Taani kontserdi kontakt tuli ka vist läbi TMW.
Lisaks oli meil mingi plaadilepingu värk Playgroundi alaleibeliga, mis tundus esimesel hetkel eriti lahe ja uhke teema, sest plaadifirma superboss oli isiklikult kontserdil kohal ja kuuldu-nähtuga väga rahul. Alguses pidime plaadi tegema, siis andis ta meiega suhtlemise üle selle alaleibeli bossile, plaadist sai EP, siis kaks singlit, siis üks singel ja sinna kogu see plaan jäigi.

Mimicry on olnud juba tükk aega üsna plaanimatult Rada7 „majabänd” ‒ kas see, et sa nüüd jälle just meie esitluskontserdile valitud said, oli pettumus?

Ei, väga lahe on. Kusjuures, kui me kunagi oma suurima, viieliikmelise koosseisuga Rada7 sünnipäevapeol Von Krahlis üles astusime, siis sealt algaski meie jaoks üldse mingi suurem esinemiste laine, mis viis edasi igasuguste muude asjadeni. Paar kuud hiljem leidsime ennast olukorrast, kus igal nädalavahetusel oli kaks live’i. Rada7 üle-eelmise aasta Hoovi kontsert oli ka kitsusele vaatamata väga äge. Raske oli ainult minema saada oma asjadega. Ja noh, teie üritused on hullult hästi korraldatud alati.

Miks sa Tartusse oled jäänud? Kõik lähevad ju kuhugi ära…

Olen mõelnud, et minna ehk kuskile õppima, aga programmid, kuhu oleks mõttekas kandideerida, kestavad 3–4 aastat ja nii kaua ei taha ma vist ära olla.
Ma olen mugav ja laisk. Tartu on hea rahulik linn ja siin ei pea ühistranspordiga sõitma, lisaks on mul praegu mõnus stuudio, mille eest väga hullult plekkima ei pea. Tallinn on äge, aga väikestes kogustes ja mingitel hetkedel vist ikka liiga närviline minu jaoks. Kuigi võib-olla ma millalgi pean ikkagi ka sinna tulema.

Märtsikuu Müürilehe kaks muusikakülge on kokku pannud Rada7. Mittetulunduslikel alustel ja vaprate vabatahtlike tegemistahtel toimiv veebikeskkond tähistab sel aastal oma 15. sünnipäeva. Pika tegevusaja jooksul on jagatud kohalikule muusikaskeenele toetust nii kirjasõna kui ka nõu ja jõu näol.

Sensatsiooniliste klikiteemade puudumisest hoolimata on Rada7 oma laialdase kõlapinnaga julgelt populaarseim eestikeelne muusikasait. Artiklite teemavalikut kannustab otsiv ja uue järele janunev vaim, mis uurib kõikvõimalikku põnevat nii muusikalises areaalis kui ka selle piiride taha jäävas ning püüab vältida seejuures hambutut eklektikat ja mugavalt sissesõidetud vakku kaldumist. Rada7 jagab alati rõõmuga tähelepanu ka külalisautoritele ‒ kirjutamishuvi puhul võta nendega ühendust aadressil teave@rada7.ee.