Mindfulness ehk teadvelolek on viis stressi ja ärevuse ennetamiseks ning nendega toimetulekuks. Kuidas aga kasutada teadvelolekut nii, et sellest ei saaks kapseldumine, vaid enese arendamine laiemal tasandil? Miski, mis muudab ühiskonda paremaks.

Stressi ja ärevust on ühiskonnas palju ning see näib aina kasvavat. Kui põhjuseks pole töö- või eraelu, vananemis- ja surmahirm, siis ühiskonnas toimuv peaks ka kõige paksunahalisemale inimtüübile muret tekitama. The New York Times kirjutas möödunud suve alguses, et kui Donald Trump sai presidendiks, kuna Ühendriikide valijad olid ärevil, siis pärast valimisi muutusid ärevaks juba teised – need, kes teda ei valinud. Ka need, keda USA presidendi sõnumite sisu ei häiri, leiavad, et viis, kuidas ta neid edastab (koidikul säutsudes), on ärevust tekitav, sest see osutab juba ise tegija ärevushäirele – nii käitub keegi, kes ei maga, kelle mõtted pöörlevad turbokiirusel, kes ei suuda rahuliku ja vaiksena püsida, keda ärritavad teised inimesed, nende mõtted ja televiisor ning kes peab kell kolm hommikul telefoni haarama ja…

Asi ei ole enam ammu USA valijates. Kogu ülejäänud planeet on ärevil. Tuleme sealt tagasi mindfulness’i juurde, mis on üha enam populaarsust koguv ärevust leevendav vahend. Mediteerimisest on saanud ainuüksi USAs miljarditööstus. Eriti turustatakse seda naistele kui viisi hallata stressi, rohkem ära teha või tõrjuda negatiivseid mõtteid. Leia vaid oma rakendus, kursus, joogalaager või osta raamat!

Full disclosure: olen tegelenud mediteerimise ja joogaga umbes kaheksa aastat, sellest kolm viimast iga päev. Mõnikord teen seda vastumeelselt, mõnikord ootusärevalt, sageli neutraalselt nagu hambapesu. Jooga mõjusid tunnen tavaliselt kohe, kas võimlemise ajal või vahetult pärast, mediteerimise tulemust näen aga aeglaselt ja kohati üldse mitte. Olen vist läbinud kõik etapid: enese süüdistamine, pahandamine, frustratsioon, „miks ma üldse aega raiskan”, lootus ja pettumus. Aga selle vahel on hetki, mil näen muutunud mõtte- või käitumismustreid, arengut ja rahu. Olen lugenud raamatuid, käinud tunnis, isegi paaris laagris, kasutanud rakendusi ja uurinud põhjalikult oma koera, kellel on hämmastavad mediteerimisoskused. Nii et mindfulness’i üle arutledes ei ole ma neutraalne. Olen ise sügavalt selle sees ja nii-öelda huvitatud pool.

Sekulaarne mediteerimine

Kõikides usundites on olemas idee teadlikust kohalolekust või sisevaatlusest, kontemplatsioonist. Mindfulness on inspireeritud budistlikust mediteerimisest ja elufilosoofiast, kuid läänemaailmas on rohkem levinud MBSRi (Mindfulness-Based Stress Reduction) võtted, millest on eemaldatud religioossed elemendid. Mingis mõttes on see sümpaatne. Sekulaarne mediteerimine teeb selle kättesaadavaks kõigile sõltumata usutunnistusest või selle puudumisest. Teisest küljest on mediteerimise algsest kontekstist puhastamine toonud kaasa ka probleeme.

Matthieu Ricard, budistlik munk, heidab ette, et sekulaarne mindfulness pakub tüüpiliselt mindfulness’i „ilma moraalita”. Roman Krznaric võtab Ricardi argumendid oma Time Magazine’is ilmunud artiklis lühidalt kokku: „See on „mina-mina-mina”-mindfulness, mis võib olla sinule hea, aga mis tingimata ei tee sind heaks.” Budistlik traditsioon pakkus eetilist raamistikku, milles olid kesksel kohal kaastunne, empaatia ja hoolitsemine. Paljudes sekulaarsetes lähenemistes need aga puuduvad ja selle asemel on mindfulness pakendatud „meie hüperindividualistlikule ajastule” sobivasse vormi.

Näiteks tutvustab Anne & Stiil „pööraselt poppi” mindfulness’i oma lugejatele järgmiselt (ning jagab ühtlasi lühikesi harjutusi).

Ärksameelsus tähendab olla hetkes kohal ja kontaktis asetleidvaga, seda vastu võttes, aktsepteerides – lahkuse ja huviga enda ja oma kogemuse suhtes. See aitab stressi ennetada, keskenduda ja rohkem ära teha, samuti tõrjuda negatiivseid mõtteid. Kui sa ei muretse mineviku või tuleviku pärast ega anna endale pidevalt negatiivseid hinnanguid, on olevik üllatavalt meeldiv!

See lühike kirjeldus peegeldab Krznarici öeldut. Lahkus ja huvi ulatuvad justkui ainult iseenda ja oma kogemuseni. Puudu on ümbritsev maailm ja kaastunne nende suhtes, kes samuti siin elavad. Lisaks varjamatule egoismile on kirjeldus kantud saavutusvajadusest, mis on üsna tavapärane turundusvõte mediteerimise müümisel stressi käes vaevlevatele Lääne inimestele ja nende tööandjatele. Sa suudad rohkem ära teha! Üks Anne & Stiili pakutud harjutustest on seega triikimine neile, kes ei salli triikimist.

Ole hetkes, tunneta, kuidas triikrauda sõrmedega hoiad, kuidas see liugleb riidel, kuidas sa seisad ja hingad. See on nagu tasuta meditatsioonilaager! Ja vajalik saab tehtud – ilma negatiivsete mõteteta, et miks ma pean seda tegema ja miks need riided nii kortsus on.

Igaks juhuks mainin, et mul ei ole triikimise vastu midagi. Aga mul ei ole kunagi pähe tulnud mõte mediteerida selleks, et suudaksin rohkem tasustamata kodutöid ära teha. Ma mediteerin, et see pidune loomaaed, kes minu peas pidevalt kädistab, ei segaks mind nii palju. Aga ma ei ole kindel, võib-olla on endale vastumeelse ülesande ärategemine mindfulness’i abiga laiemas plaanis hea. Suur osa eneseabikirjandusest õpetab nimelt hülgama tegevusi, asju – ja inimesi –, mis „võtavad energiat” või tunduvad ajaraiskamisena. Tee teadlik valik ja jäta ära kõik, mis on igav. Kas inimene ei paku pinget? Ära raiska oma aega. Kas tegevus ei ole piisavalt huvitav? Lõpeta ära. Kas tekst on tüütult pikk ja mõte kipub rändama? Jäta pooleli. Lastele korrutatakse mantrat, et ainult rumalatel on igav, ise aga väljutatakse ennast igavatest olukordadest või tuimestatakse nutitelefoniga.

Eskapistlik praktika

Omamoodi huvitav on ka see, et selliste eneseabivõtetega üritatakse maailmast ära lõigata need, kellel on justkui kõik enam-vähem korras. Kuidas aga tulevad ärevusega toime kõik ülejäänud? Need, kellel pole järgmise kuu üüriraha ja kelle jaoks on mediteerimisrakenduse eest 55 eurot välja käia sama ulmeline kui lapsetoetuse eest kohvikapsleid osta?

Septembris sattusin nägema Instagrami piltpostituste sarja. Postitaja on minu kunagine kirjutamiskursuse juhendaja, innukas mediteerija. Aeg on valimiseelne ärevusseisund Rootsis, kus natsiliikumise juurtega Rootsi Demokraatidele prognoositakse väga head tulemust (tulemus oli prognoositust kehvem, kuid valitsemine on Rootsis praegu sisuliselt halvatud). Ühes postituses kirjutab minu kunagine juhendaja: „15 päeva valimisteni: ma näen, aktsepteerin, tunnistan hirmu ja lasen sellel minna.” Alla lisab ta teemaviited #valimised #armastus #vabadus #mindfulness #acceptance #lettinggo.

Juurdlen tema postituse üle tükk aega. Pildiks on ta valinud suvalise kaadri metroovaguni sisemusest. Inimesi on vähe ja nende põhjal, kes mulle paistavad, ei oska ma midagi järeldada. Sama hästi oleks pilt võinud esitleda autoparklat koos ühe Škoda ja pooliku Fiatiga. Ükskõik kuidas ma oma tundeid ka ei vaatle, ei suuda ma mõista, kuidas aktsepteerimine ja hirmu minnalaskmine on adekvaatne vastus demokraatlikku ühiskonda ähvardavale ohule, mis on populismi ja vaenamise tõttu seestpoolt lõhkemas. (Ühes teises postituses saadab ta armastust parempopulistidele. Sellest ma saan isegi pisut aru, sest enda eluga rahul olev ja armastatud inimene tunneb äkki vähem ebatervet huvi selle vastu, mis soost või rahvusest inimesi teised armastavad.)

Ärevaks tegev tegelikkus

Omaette küsimus on see, kuidas olukorra aktsepteerimine maailma parandab. Kas raev ja hirm pole mitte kasulikud, et muutusi esile kutsuda? Niimoodi vaadates on ärevus vajalik ellujäämiseks. Laurie Penny kirjutab oma USA valimiste päevikus („Bitch Doctrine”, 2017), et ups, fašismi polegi võimalik peatada pelgalt Facebooki sulgemise või sügavalt hingamisega. Võib-olla saad nii enda enesetunnet parandada, aga küsimus on selles, kas enda enesetunde parandamine sellises olukorras on üldse mõistlik. Ärevus võib olla täiesti adekvaatne reaktsioon maailmas toimuvale. Penny sõnul ei olnud ameerika terapeudid ja psühhiaatrid kindlad, kuidas üldisele ärevustaseme tõusule presidendivalimiste ajal ja järel läheneda. Ärevushäiret käsitletakse üldjuhul kui individuaalset probleemi, ülereageerimist igapäevastele asjaoludele. Aga Trumpi tulek ei ole igapäevane asjaolu ning sellega seotud ärevus on kõike muud kui ebaadekvaatne. See puudutab otseselt inimesi, kes peavad nüüd kartma oma elu ja tervise pärast, sest pead tõstnud võõraviha õigustab vägivallakasutust nende peal, keda süüdlastena nähakse.

Olukordades, kus ärevus ei ole individuaalne probleem, ei peaks seda ka individuaalselt lahendama, näiteks ebaterve töökeskkonnaga organisatsioonides töötajaid mediteerima pannes. Nende tööandjate hulk, kes oma töötajatele mediteerimisvõimalusi pakuvad, aina kasvab. Võib-olla need tööandjad soovivad head. Nende töötajad ongi kimpus stressi, tervisehädade ja unetusega. Või nad mõtlevad hoopis kasumile, sest loetletud hädad vähendavad töötaja tootlikkust. Võib-olla suudaksid nad mediteerides „rohkem ära teha” nagu Anne & Stiili naised. Raamat „The Mindful and Effective Employee” lubabki aktsepteerimise ja pühendumise teraapia ehk ACT abiga töötajate tulemuslikkust ja tootlikkust suurendada. Selles on midagi iroonilist. Mindfulness muutub tööandja jaoks töötajate rahustamise meetodiks, viisiks panna neid aktsepteerima, minna laskma… ja võib-olla nad ei soovi paremaid töötingimusi, õiglasemat töötasu, väiksemat koormust, ei nõua rööprähklemise lõpetamist. Võib-olla neile hakkab triikimine meeldima. Võib-olla nad ei küsi enam, miks nende töö on täiesti mõttetu.

Motivatsiooni olulisus

Ja mis saab siis, kui need tööandjad esindavad näiteks sõjatööstust? USA sõjaväes mediteeritakse. Lisaks mereväelastele teevad seda jahimehed (raamatupoes on müügil „The Mindful Carnivore”) ja riskifondihaldurid („Mindful Money Management”). Siin on paslik meelde tuletada, et mindfulness’i võtted on saanud alguse vägivalla ja rikkuse kogumise hülgamisest. Kas nüüd aitavad samad võtted tapjatel paremateks tapjateks saada? Rikkal veel rikkamaks? Isegi turvaärimees Urmas Sõõrumaa on kolm nädalat Tais pimedas istunud ja mediteerinud. Kas sellest tõusis ka midagi head kellelegi peale tema enda ja tema äride?

Vastuse mind vaevanud küsimustele leian Dan Harrise raamatust „10% Happier”, kus ta sarnaste küsimuste üle juurdleb. Harris kirjutab, et aktsepteerimine ei võrdu passiivsusega. Mõnikord oleme põhjendatult rahulolematud. Mindfulness annab võimaluse luua oma peas ruum, mis lubab olukorrale mitte pelgalt reageerida, vaid sellele vastata. Budistlik lähenemine ütleb, et inimene ei saa kontrollida seda, mis tema pähe tuleb, sest meie mõtted tekivad mingist salapärasest tühjusest. Aga inimene saab kontrollida seda, kuidas ta mõtetega toime tuleb.

Psühhoterapeut Linda Esposito on öelnud, et inimesed, kes tema teraapiadiivanilt kõige kiiremini minema saavad, on need, kes on teiste suhtes kaastundlikud, empaatilised ja hoolivad. Kes ei keskendu ainult iseendale ja enda sisemusele, vaid suuremale heaolule. Kes tajuvad, et neil on selles oma osa. Nii võikski teadlikule ärkvelolekule läheneda – see on miski, mida praktiseerida selleks, et olla parem inimene, et siis midagi korda saata. Ja see ei ole miski, mida teha pelgalt enesearenguks, võtmes „mina-mina-mina”.

Kadi Viik toimetab Feministeeriumis ja juhib koos Aet Kuusikuga IDA Raadios saadet „Ära kaaguta!”. Vabal ajal tegeleb ta lugemisteraapiaga ja on oma rakenduse andmetel mediteerinud 13 000 minutit.