Kas jumal võib olla DJ ning klubi pühakoda, kust leida lunastust? Muusikal, reividel ning religioonil on ühist rohkemgi, kui esmapilgul arvata võiks.

Usk kõrgema jõu olemasolusse töötab vaimse pääseteena, mis võib sisaldada vastuseid elufilosoofilistele küsimustele, vabastada igapäevapainest ning teha õnnelikumaks. Kuigi ma ei ole suurem taevastesse jõududesse uskuja ning eelistan järgida teistmoodi elufilosoofiat, võtan siinkohal küsida, kas muusika võib ühele toimida samamoodi kui religioon teisele? Kas DJ mängitud techno’l on reivijate jaoks sama mõju kui kirikuisa kõneldul kogudusele?

Reivikultuuri on uurinud paljud sotsiaalteadlased, põhjuseks eelkõige soov mõista, mis paneb inimesi ööd valgeks ja päeva pimedaks tantsima. Tundma kirjeldamatut õnnetunnet ja vabadust mõne jaoks monotoonse elektroonilise muusika helidest.

Sotsioloog Russell Newcombe[1] on toonud välja, et reivikultuuri ja religiooni vahel saab tõmmata mitmeid paralleele. DJsid võib kujutleda kui preestreid, kes korraldavad reivitseremooniaid altarit meenutava DJ-puldi tagant, arvestades ruumis valitsevat meeleolu; tekitades reivijates transtsendentaalse seisundi, milles nad saavad hüljata oma maised mured, väljuda ühiskonnast ning siseneda vaimselt vabastavasse olekusse.

Reivimist võib kirjeldada ühtlasi kui spirituaalset häppeningi, kus sellega seotud indiviidid tähistavad rituaalse tantsimisega oma hõimulikku ühtekuuluvust ja ülevat meeleolu. Seda saab Newcombe’i sõnul võtta kui „moondunud jumalakummardamist”. Sotsioloogi tööst järeldub, et reivimine toob psüühilist leevendust repressiivsest ja materiaalsest ühiskonnast, sest pühakotta sisenedes ei ole sul kohustusi või identiteeti. Kõik on võrdsed.

Pole siis imestada, et nii mõnedki klubid on saanud pühakoja staatuse osaliseks. Näiteks Berliinis paiknevat Berghaini kutsutakse The Church of Technoks. Inimesed lähevad pimedatesse ruumidesse paksude betoonseinte vahele pelgupaika otsima. Kui teises linnaosas algab pühapäevahommikune jumalateenistus, siis Berghainis on selleks hetkeks juba järjekord lunastustantsijate kehastuses pikk.

Sõbranna mainis kunagi, et üks tema plaadikeerutajast sõber näeb tavaliselt värvilisi täppe ning kujundeid, kui muusikat kuulates silmad suleb. Mida rohkem tema nägemus elavneb, seda parem on muusika. Nii valib ta ka eelnevalt välja palad, mida teistele tantsupõrandal esitada, jagades sedasi oma usku ja nägemust ning kuulutades klubis heli, nagu kuulutab kirikus sõna kirikuisa. Usk muusikasse võib kujuneda DJle misjonitööks. Kas ma panen sellega ka teised uskuma?

See viib omakorda küsimuseni, mis sütitab reivijas tunded elektroonilise muusika vastu? Soovi minna üritusele isegi siis, kui keegi teine sõpradest pole huvitatud? Tantsima üksi, võõrad ümberringi. Otsima vabanemist helide kaudu. Olen isegi seda teinud. Korduvalt. Pime ruum. Sügav tume bass. Rütmid. Vibratsioon. Kehaväline tunne. Taevalik tunne. Sügav tume bass. Rütmid. Vibratsioon. Kehaväline tunne. Taevalik tunne. Go(o)dness, nagu mõni selle peale ütleks, või tahe olla üks, nagu mainiks keegi teine, on just see, mida tumedam elektrooniline muusika mulle pakub. Tantsida võõraste keskel, kes tegelikult ei ole võõrad, sest meil on kese, mis meid seob. House. Techno. Reiv. Muusika.

Usun, et tänu muusikale mõistan uskumist millessegi kõrgemasse paremini. Sa lihtsalt sulged silmad ning tunnetad iga rakku oma kehas. Kuulad, mida muusika sulle oma rütmiga räägib. Saad temaga üheks. Noogutad peaga rütmi taktis vasakule-paremale, joonistad kätega voolujoonelisi kujundeid, ehk näed ka värvilisi täppe. Oled andunud tema mõjuvõimule. Oled võlutud. Oled. Lihtsalt oled. Ning kui hommik saabub, tunned end kergena. Oleksid kui puhastustule läbi teinud. Naeratus suul. Muresid pole, sest sa tantsisid need minema. Muusika lunastas sind.

Jäädes ilma heast reivist või muusikarohkest koosolemisest võib see tunduda vahepeal nagu patustamine. Kui sinu jumalaks on muusika, tahad sa olla kohal, kui ta sinuga kõneleb. See võrdub justkui missal käimisega. Tänane jumalateenistus oli inspireeriv. See, mida kirikuisa rääkis, kõnetas mind. Sama on muusikaga. Tänaöine muusika oli inspireeriv. See, mida DJ mängimiseks valis, kõnetas mind. Pani mind usaldama. Pani mind unustama. Pani mind vooluga kaasa minema.

Reivimine on hedonistlikku laadi religioosne akt, mis ühendab kogukonda, kes sellest lugu peab. Faithless võttis juba aastal 1998 oma palaga „God Is a DJ” kokku reivikultuuri olemuse ja suhte muusikaga: This is my church, this is where I heal my hurts /…/ Enemies becoming friends when bitterness ends. Jah, mina usun muusikasse.