Tantsustandardid techno-klubis erinevad üldjuhul sellest, kuidas tantsitakse näiteks Kolmes Lõvis. Lisaks muusikale on teisigi tegureid, mis eri keskkondade „tantsuetiketti” kujundavad. Mida meie liigutused väljendavad, kust need tulevad ja millega kulmineeruvad?

Ma pole enam kuigivõrd kindel, kas aeg on olemas. Olemas ta ehk on, kuid tema kontseptsioon on mudane. Veel mudasem on tema objektiivne variant, nt sekund. Või minut või tund. Ja see, et nendes väljendub inimese ajataju või inimeste ajataju keskmine. Aga kunas on aritmeetiline keskmine midagi objektiivset väljendanud? Minu silmis on aeg silt protsessile. Sealjuures on lõbus, et silt tekib protsessile alles selle lõppedes, sest tegevuses sees olles puudub sel ajaline mõõde. Ja pole olemas midagi ihaldusväärsemat. Kogu ilu, mida elus näen, kattub ajatusega. Comedown’id varastel suvistel hommikutundidel, kui üha kiirenevast techno-biidist on saanud avar laine, millega auruvad kehad ühes pulseerivad. Kui keha ja mõte kulgevad omasoodu, takistusteta, ühel sagedusel. Kulgemine, liikumine on ühenduslüliks kõige elusa vahel. Keha vastavale sagedusele võnkuma seadmine on ehk selle kirkaim näide. Miks me liigume, mis osakaal on liikumist saatval muusikal ja mis osa mängin mina kui liikuja – mis on minu tegelikkus ses võrrandis? Ilmselgelt eksisteerib tants ka ilma muusikata, kuid siinses tekstis käsitlen (klubi)tantsu, mis saab energiat muusikast, ning tantsu, muusika ja tantsijate kohtumispunkte.

Heas muusikus on peidus ka tantsija – ebaloomulik on vaadata interpreeti, kes seisab või istub kui sammas.

Muusika kui liikumine

Kidur on üksmeel, kuidas muusika liigub või mida „liikumine” muusikas tähendab. Sõlm seisneb selles, et püüame ühitada teadmisi helilainetest ja nende liikumisest meie subjektiivse kogemusega muusikast kui millestki liikuvast, arenevast, kulgevast[1]. Valdavalt kirjeldatakse muusikalist kulgu pulsi ja tempoga, kuid see ei päädi üksnes löökidega minutis. Genialistide Klubis või Svetas lava ees vääneldes kirjeldame muusikas kõlavaid struktuure tihti kui ruumilist liikumist, sest muusikal on ruumianaloogide kaudu kergesti mõistetavad kontuurid – ühes klahvpilli tõusva passaažiga sirutame oma keha, võib-olla tõstame isegi käed ja ajame kuklasse pea; harmoonilise pingega tõmbame krimpsu lihased ja lahendusega avardume. Meie liikumist kujundavad helikõrguslikud tõusud ja mõõnad; rütmid, mis vormivad mustrit, ja pulss – miski, mille järgi me mitte ei liigu, vaid millega liigume ühes. Seega on muusikaline kulg kolme- (või nelja-) mõõtmeline ja selle kirjeldamine midagi palju enamat kui biidiga kaasatammumine.

Klassikalises muusikas kirjeldatakse liikumisviise samade mõistetega, mida kasutaksime füüsilise liikumise kirjeldamiseks. Näiteks võib teosel olla märge andante grazioso, mis näitab, et tempo peaks sarnanema graatsilise kõndimisega. Samuti võib märgistus olla sehr rasch, mis tähendab kiirustamist. Need esitussuunised suudavad näidata interpreedile korraga kätte nii teose tempo kui ka karakteristika. Muusikul on lihtne mõista, mis tempos toimub kiirustav liikumine või graatsiline kõndimine. Aga agoogilisi termineid ehk sõnu, mis väljendavad muudatusi nii heliteose tempos kui ka dünaamikas, on muusikas enamgi veel. Näiteks morendo, mis tähendab otsesõnu suremist, väljendab aeglustust ja dünaamilist hääbumist, või allegro, mille vaste on rõõmus 120 bpm. Kaudselt teeb sarnase protsessi läbi ka tantsija. Ta matkib sihilikult või sihitult muusikalisi liikumisimpulsse, samamoodi nagu muusik aimab järele kirja pandud sõnalist viidet. Ta koputab automaatselt koos rütmiga jalga või tema põlved kõverduvad ühes langeva meloodiajoonega. Heas muusikus on peidus ka tantsija – ebaloomulik on vaadata interpreeti, kes seisab või istub kui sammas.

Mõni valib kindlad markerid, millele ta muusikas reageerib, teine toimib jällegi intuitiivselt, mõtlemata, kas nüüd nõksutan puusa või rüüpan soojaks läinud õlut.

Muusika kaudne tõlkimine

Kes poleks märganud, et teise inimesega dialoogi astudes võtame osaliselt omaks tema käitumise. Räägid peol Sannaga, ta naeratab ja sina naeratad; ta vaatab ukse poole ja sina vaatad ukse poole. Piirduks see siis ainult naeratamise ja ukse poole vaatamisega. Sellesamuse peegeldamise tõttu on nii piinlik vaadata emade ja isadega koos filmi „Kutsu mind oma nimega” (rež. Luca Guadagnino, 2017). Niisamuti põhjendab see seda veidrat häält, mida teed, kui näed, et keegi oma varba ära lööb. Peegelreflekside tõttu ei taju me üksnes teiste käitumist, vaid meil on võimalus saada ka kaudne ülevaade nende tunnetest. Sarnane imiteerimine toimub ka tantsus ja muusikas. Tantsimine muudab meid sõelaks, mis lubab raputamisel jahul endast läbi voolata. Nii me lihtsalt ei kuula muusikat, vaid elame seda aktiivselt läbi. Aga muusika võiks sisaldada ka suuremaid ja väiksemaid tükke, mida niisama lihtsalt läbi ei hammusta. Tükke, mille murdmine nõuab koreograafilist avantüüri, et nende keskmeni jõuda. Mida rohkem on jahus klompe, seda enam rapub ka sõel. Aga kas tants on muusika kõigi liikumisimpulsside füüsiline interpretatsioon?

Tantsimine on muusika tunnuste puudutus – tundmuslik realiseerimine, mitte propositsiooniline parafraseerimine. Ükski muusika interpretatsioon ei püüa visualiseerida iga vastavat muusikalist elementi.[1] Pealegi pole see võimalik. Nii on tõlgendused koostatud praktilistel, intuitiivsetel, võib-olla isegi teoreetilistel kaalutlustel. Mõni valib kindlad markerid, millele ta muusikas reageerib, teine toimib jällegi intuitiivselt, mõtlemata, kas nüüd nõksutan puusa või rüüpan soojaks läinud õlut. Tants pakub võimalust kõlav liikumine täita või värvida see omaenda peegelreflekside aktiivse tööga. Peegeldamise asemel võib muusikalisi motiive võõritada, neile vastanduda, pead raputada, neid ironiseerida või parodeerida. Ning neid kaht vahendit, intuitiivset ja ratsionaalset, teadlikult kokku mikserdades koorub tantsust välja kaks seost.

Tants on sisemise emotsionaalse kogemuse kommunikatsioon, aga ka viis meelitada teisi sellest esteetilisest kogemusest osa võtma.

Esimene suhe

Kaugus subjekti (tantsija) ja esteetilise objekti (muusika) vahel on sillutatud esteetilise kogemusega (tants). Nõnda on tantsupõrandal esmatähtsad indiviid ja tema individuaalne väljendusrikkus[2]. Mõnel helgemal hetkel on HALLi Mesila tervik, mis koosneb väiksematest endasse sulgunud, kuid eneseväljenduslikest monaadidest, millest igaüks säilitab oma autonoomia üksikisikuna, kuid on samal ajal avatud ka suuremale kollektiivile (seeläbi ühtekuuluvusele). Lava ees või DJ-puldi taga tantsides on ilmne, et ümbritsev rahvasumm järgib sama biiti, kuid iga indiviid kogeb seda individuaalselt. Antropoloog Bruce Kapferer on tabavalt öelnud, et [reivi]tants on muusika sisemise kogemuse kehastus[3]. Jah, tants on sisemise emotsionaalse kogemuse kommunikatsioon, aga ka viis meelitada teisi sellest esteetilisest kogemusest osa võtma. Seeläbi on tants võimalus laiendada end väljapoole, teiste inimeste psühhosotsiaalsetesse väljadesse, ent samuti iseloomustab seda individuaalsus, kuid ka võimalik haavatavus, ausus.

Bioloog ja filosoof Andreas Weber on toonud oma raamatus[4] kohutavalt ilusa näite. „Sametisest jõekruusast saab kivi, kui vesi on talle andnud ümara voolava vormi, vilkast veest on saanud vedelik, mille kivid on pärlendavateks pritsmeteks muutnud. Ainult üheskoos on neil mõte, ainult teineteist vastastikku muutes saavad nad selleks, mis nad on – olles midagi palju enamat kui see, mis neis varem peidus oli. Kõva kristalliline graniit, sajandite kestel lihvitud, avastab eneses ümaruse, võime voolata, pehme vesi aga tajub lihaselises, jõulises joas iseenese massiivsust.” Leian, et sama protsess toimub ka tantsides. Esteetiliseks kogemuseks on ökoloogias kivi pehmus, vee lihaselisus. Meie ökoloogias aga tantsimine, mis on kõige lihtsamas mõttes muusika ja tantsija vahelise abstraktse töö suhe, kommunikatsioon. Abstraktse, sest muusika kehaline väljendus on ootamatu ja tahtmatu. Keha lihtsalt tõlgib. Ta tahab interpreteerida a priori. Või see on kahe subjekti tundelage koostoime, samamoodi nagu vee ja päikese mitterahuldava kauguse tõttu on meil teatud kuudel maas valge ollus. Ehk kas tantsu peaks siis vaatlema kui loomingulist „produkti”, mis tekib muusika ja sellest mõjutatud inimese peegelreflekside, kuid ka teadlike valikute tulemusel, või kui kahe subjekti paratamatut, tundetut koostoimet? On neil üldse vahet?

Üheskoos tantsides ei ole tingimata võimalik üksikisiku autonoomiat täielikult säilitada.

Teine suhe

Mainisin juba, et tants on viis iseennast väljendada ja ühtlasi meelitab see ka teisi protsessist osa võtma. Kui kõik varasem kehtib, siis teistega koos tantsides lisandub veel teine mõõde: oleme oma sõprade ja võõraste mõjusfääris. Vaidlen pooleldi endale vastu: üheskoos tantsides ei ole tingimata võimalik üksikisiku autonoomiat täielikult säilitada. Kambas muusika saatel tantsides eneseväljendus paratamatult ühtlustub ja langeb nii-öelda koosloome mano. Igas baaris, klubis, lokaalis on oma standardid, kuidas liikuda. Oma (tantsu)stilistika. Taarumine, mis näitab, et justkui tantsiksid, kuid ei tantsi. Levinuim on „intelligentne” põks, kus käed on ristatud selja taha või soojendavad rinna kohal kokteiliklaasi. Tasakaal liigub vaheldumisi ühelt jalalt teisele ja võib-olla nõksub kaasa ka pea. See on üpris euroopalik komme. Sodiaagis või Kolmes Lõvis tervitab peolist märksa rahvuslikum lähenemine. 

Kui tagasihoidlikumad jäävad mugava taarumise juurde, siis reivikud vihuvad sooviga end ja teisi üllatada. Neile on tants hasart ning TikTokis, Shatés või SNDOs lihvitud tehnika kataloog lüüakse DJ ette põrandale avali. Inspiratsiooni ammutatakse muusikale lisaks ka kontakti kauguselt – kõrval- või eesseisjatelt. Õigemini püütakse rohkem või vähem konteksti sobituda ning selle piire kompida. Acid techno peol ei tantsita nagu Anne Veski live’il ja vastupidi. Eos toimub ühtlustumine.

Teistega koos tantsides hakatakse silmapiirile jääjaid imiteerima, vastatakse nende puudutustele. Seda märgates hakatakse imiteerimisele vastanduma ning see tugevdab tantsijatevahelist kontakti veelgi. Sanna hüppab, mina teen aga kätega laineid. Sannat märgates hakkan kergelt kikivarvule tõusma. Aleksander märkab mind ning asub laineid tegema ja avastab ka vertikaalse liikumise potentsiaali. Sanna omakorda hakkab Aleksandrit ja mind nähes lainetele vogue’imisega vastanduma. Tantsust saab aditiivne looming. Nagu rahvalaul, mis oma sõnumit ja vormi säilitades, suust suhu voolates sisult muundub. Ilus on sealjuures see, et üksikisikud avastavad Weberi näitele tuginedes endas muusika ja indiviidi kõrval samuti midagi uut. Peoliste ühitatud autonoomiad sünnitavad uue iseseisvuse, mis kulgedes kaugeneb muusikast saadud esteetilisest kogemusest. See nähtamatu kambaiseseisvus on seeläbi tantsijate omavaheline koosloome, mis on järgu võrra kõrgemal üksikisiku muusikalisest kogemusest. 

Acid techno peol ei tantsita nagu Anne Veski live’il ja vastupidi. Eos toimub ühtlustumine.

Tantsu erootika

Tantsupõrand koosneb mateeriast, kehadest, mis puudutavad üksteist ja moodustavad tegelikkuse telje. See tegelikkus on kehaline, mitte abstraktne või „vaimne”, sest iga puudutus jätab pöördumatu jälje[4]. Siinkohal saab küll vaielda, mil moel mõjutab tantsija USB-pulgalt kõlavat muusikat. Mõjutab nii palju, et ta muudab muusika kogemist, sest muusika on suurel hulgal meie tajutav empiiria. Seega mõjutab tantsija teiste tantsijate kontakti teel nii enda kui ka teiste muusikalist kogemust. Need puudutused tekitavad vastastikust külgetõmmet ja tingivad huvi poolte (muusika, tantsu/tantsija) vastu. Kontaktid võivad olla juhuslikud, kuid seda ei ole tagajärjed. Puudutus on vältimatu, niisamuti sellele järgnev tihedam kontakt. 

Külgetõmbe, huvi ja läbipõimituse taga peitub võimalus, et puudutusi lisandub veelgi. Nõnda tekkiv tegelikkus hõlbustab enda jaoks pidevalt uute erootiliste suhete arendamist ja väljendamist. Kui tulla tagasi küsimuse juurde – kas näha tantsu kui loomingulist „produkti”, mis tekib muusika ja sellest mõjutatud inimese peegelreflekside, kuid ka teadlike valikute kaudu, või kui kahe subjekti paratamatut, tundetut koostoimet – ja lisada siia ka kaastantsijate mõõde, siis on tants kõigi puudutuste elavaim tagajärg. Kuid kindlasti mitte ahela ots, vaid põimumiskoht.

[1] Carroll, N.; Moore, M. 2008. Feeling movement: Music and Dance. – Revue internationale de philosophie, nr 246, lk 413–435.
[2] Phillips, M. T. 2021. Dancing with Dumont: Individualism at an Early Morning Melbourne Rave. – Dancecult, 14.12.
[3] Kapferer, B. 1991. A Celebration of Demons, lk 265–266.
[4] Weber, A. 2016. Elus olla. Erootiline ökoloogia, lk 29–30.

Gregor Kulla on insener. Praegu on tal käsil projekt Lembitu ja Liiva tänava nurgal.

Timo Tiivas on Tallinnas tegutsev iseõppinud graafiline disainer ja illustraator. Tema tööd meenutavad nii vana kooli pungi- ja reiviplakateid kui ka varahommikuti telerist jooksvaid multikaid.