On hoiakuid ja hirme, mis kanduvad edasi põlvest põlve. Lapsed ei ole siiski määratud kordama oma vanemate ja vanavanemate saatust. Alguspunkt põlvkondadeülese traumaga toimetulekuks võib olla perealbumite lehitsemine, esitades paralleelselt raskeid küsimusi ja kuulates tähelepanelikult.

Vägistamine, abielu alkoholisõltlasega, suitsiidikatse ja krooniliseks muutunud depressioon. See oli vanaemal. Tema tütrel alaealisena grupivägistamise ohvriks sattumine, mitu väga toksilist suhet alkoholi liigtarvitajatega, suitsiidikatse. Alaealisel tütretütrel, kelle pärast psühhiaater pidas pereteraapiat vajalikuks, esinesid siis vaid probleemid koolikohustuse täitmisega ja mõõdukas depressioon.

Esimesel kohtumisel, kui kõik kolm põlvkonda mu kabinetis koos olid ja nende lugu hakkas vaikselt lahti rulluma, tabas mind tohutu kaastunne, aga eelkõige austus ja imetlus. Kõik need eri põlvkondade naised olid katki, aga neis oli ometi nii palju elujõudu. Jah, vahel kippus see kaduma – aga see oli olemas, nad otsisid abi, nad kõik tegid tulevikuplaane ja kõik kolm põlvkonda toetasid üksteist. Vahel oli selles toetamises selgelt liiga palju murelikku pahandamist ja enesesüüdistamist ning liiga vähe rahulikku meelt, aga hoolivus oli olemas.

See oli üks mu esimesi juhtumeid pereteraapias, kus põlvkondadeülene trauma varjamatult ja ilustamata välja joonistus, sest need inimesed olid valmis rääkima. See on suur asi, sest põlvkondadeülesed traumad, kus ühe pereliikme trauma jääb ravimata ja mõjutab tema olemist niivõrd, et sellest saavad osa ka järgmised põlvkonnad, on sageli varjule pandud. Isegi kui traumeerivast sündmusest teatakse, on see üliväikeses kirjas rida isikliku elu kujuteldavas CVs, ei enamat. Emotsioonid ja tähendused hoitakse sündmusest eraldi, nii on vähem valus.

Silmavaatega edasikanduvad hoiakud

Põlvkondadeüleseks võib saada iga trauma, mida läbi ei töötata. Kollektiivsed ajaloolised traumad, loodus- ja autoõnnetused, suhtevägivalla eri variandid, ootamatu surm peres, väärkohtlemine lapseeas ning ka sekundaarne ohvritega kokkupuutumisest tulenev trauma – edasikandumist järgmisse põlvkonda ei määra mitte sündmuse liik, vaid selle töötlemise viis psüühikas.

Kui vägivalda kogenud või pealt näinud laps otsustab suurena, et ta teeb kõike teisiti, siis pelgast tahtejõust ei piisa, vaid on vaja uusi, teadlikult õpitud oskusi.

Psühholoogilises mõttes tähendab trauma seda, et kogetakse ohtu elule ja tervisele – mingi arusaamatu, vahel ootamatu, vahel korduv või kauakestev sündmus hävitab turvatunde. Puuduvad mentaalsed ressursid selle mõtestamiseks (stressihäiret on nimetatud ka normaalseks reaktsiooniks ebanormaalsetele olukordadele), seega vahel toimunu justkui unustatakse ja seda ei integreerita inimese psüühikasse. Mida nooremas eas traumat kogetakse, seda vähem osatakse seda ise mõtestada, seda tooremalt (väikelastel tihti aistingute, ebamääraste tunnete, häälte, lõhnadena) see implitsiitsesse mällu salvestub. Kui loodus- või autoõnnetuse puhul saab hingevalu puhul tuge kallitelt inimestelt, siis kõige karmimad on traumad, mille on põhjustanud lähedane, sest sellisel juhul kaob usaldus teiste vastu sootuks. Kui taoline kogemus omandatakse täiskasvanuna näiteks vägivaldses paarisuhtes, siis isegi selle lõppedes võivad lapsed võtta kaasa vanema hoiaku mitte usaldada naisi või mehi, sest nad teevad haiget. Ära lase kedagi endale lähedale! Neid hoiakuid ja hirme ei õpetata lastele loenguid pidades, neid kantakse edasi argijuttudes ja tegudes, teinekord silmavaatega.

Vägivaldses keskkonnas kasvanud või ise seksuaalvägivalla ohvriks langenud laps hakkab oma tundeid välja lülitama, aga kuna see pole teadlik protsess, muutuvad ta emotsioonid juhitamatuks. Hiljem omaenda lastega suheldes võivad esineda pealtnäha imeliku põhjusega ärritus- ja hirmuhood või hoopis tuimus, vältimiskäitumine. Kannatada võib oskus oma lapsele turvalist kiindumussuhet pakkuda. Kui vanem ei suuda oma emotsionaalseid reaktsioone mõista ega kontrollida, võib ta olla vägivaldne ka lapsega (sageli ise selle pärast suurt südamevalu tundes).

Häbi- ja süütunde pärandamine

Vägivaldses või väga toksilises keskkonnas kasvanud, ka seksuaalselt väärkoheldud lapsed võivad võtta oma ellu kaasa teadmise, et sel moel suhted toimivadki – nii mõelda on lihtsam kui võtta täiesti abitus olukorras omaks sinuga toimepandu jubedust. Nende enda paarisuhte pinged mõjutavad omakorda nende lapsi. Traumaatilist seotust, kus jõhkrutsemine vaheldub rahulikumate hetkedega, kantakse „normaalsusena” edasi põlvest põlve. Kui vägivalda kogenud või pealt näinud laps otsustab suurena, et ta teeb kõike teisiti, siis pelgast tahtejõust ei piisa, vaid on vaja uusi, teadlikult õpitud oskusi – need ei jää aga külge, kui igal hetkel võivad isiklikud haavad lahti rebeneda.

Seksuaalse väärkohtlemise, pereliikme vägivalla, ravimata sõltuvushäire, suitsiidi või raske psüühikahäire puhul kandub põlvkonniti edasi häbi ja süü. Mida olen ma valesti teinud, et minu elus sellised asjad juhtuvad? Mida oleks saanud teha teisiti? Mida minust arvatakse? Häbist kannatatakse vaikselt, abi ei otsita – ja madal enesehinnang mõjutab omakorda suhteid lastega. Ent järgmistele põlvkondadele võib edasi minna ka hoiak, et alati tuleb kõik ära taluda, abi ei tohi otsida, elu peabki olema raske. Kui lapsevanemal on selline hoiak, ei julge laps oma väikseid muresid kurta, rõõmude jagamine võib tunduda patuna. Ümberkaudsete suhtumine kipub pidama taolistes oludes laste puhul normaalseks ja kiiduväärseks asjaolu, et nad peavad liiga vara suureks saama – olema hooldajaks oma vanemale. Ja kui sellisena kasvanud laps kord pere loob, võib ta äärmisel juhul olla vastakuti suure seesmise kibedusega, kui ta peab suutma pakkuda oma lapsele seda, mida ta ise pole kunagi kogeda saanud.

Pereloost teadlikuna saame me võimaluse mõelda, millist lugu me soovime oma lastele jutustada.

Pereloo kaardistamine

Oma pereloole ja seal toimunud rasketele sündmustele otsavaatamine ei pruugi olla meeldiv ning kindlasti on see emotsionaalne protsess. Ometi võimaldab see meil ennast aktsepteerida, sest hakkame aru saama, miks me käitume-tunneme-mõtleme just nii, nagu me seda teeme, ning miks meie vanemad ja vanavanemad on just selliseid valikuid teinud. Me ei pruugi suuta kõigile andestada – selleks kohustada ei tohi –, aga meil tekib terviklik ja tähendusrikas pilt. Me vähemalt mõistame: esivanematel on olnud oma loogika, tihti nad pole lihtsalt osanud paremini hakkama saada. Nemad vastutavad oma valikute eest, meie valikud on meie teha. Pereloost teadlikuna saame me võimaluse mõelda, millist lugu me soovime oma lastele jutustada.

Kuidas aru saada, kas minu probleemid on tingitud põlvkondadeülesest traumast? Üks võimalus on leida traumateadlik vaimse tervise spetsialist, kes oskab küsida küsimusi, mida me ise pole küsida mõistnudki. Kiindumussuhte mustreid ja emotsioonidega toimetuleku viise analüüsides selgub nii mõndagi. Pereterapeudi abiga saab panna kokku genogrammi – omalaadse suhtemärkidega sugupuu, kus joonistuvad välja läbi põlvkondade korduvad elemendid. Võiks proovida arutada ka oma vanemate ja vanavanematega – näiteks perealbumeid vaadates –, kuidas nad on keeruliste olukordadega elus toime tulnud või mida nad üldse mäletada tahavad. Tasub tähele panna korduvaid motiive, kangelasi, argumente, jutustamise viisi (tundeline või lakooniline) ja sedagi, millest ei taheta rääkida.

Rohkem kui 70% inimestest kogeb elu jooksul traumaatilisi sündmusi, 30% lausa nelja või enamat.[1] Trauma muutumist mitmeid põlvkondi mõjutavaks on võimalik vältida, kui me aktsepteerime – igaüks eraldi, aga ka ühiskonnas laiemalt –, et vaimse tervise eneseabi oskuste juurde käib ka suutlikkus väga raskete olukordadega toime tulla.

[1] Benjet, C.; Bromet, E.; Karam, E. G.; Kessler, R. C.; McLaughlin, K. A.; Ruscio, A. M.; Koenen, K. C. 2016. The epidemiology of traumatic event exposure worldwide: Results from the World Mental Health Survey Consortium. – Psychological Medicine, nr 46, lk 327–343.

Kätlin Konstabel on psühholoog, pere- ja paariterapeut.