Poliitika mõtteliselt riikliku tasandiga piiritlemine pole ainult ebaotstarbekas keskkonna-, majandus-, rände- ja veel teiste paratamatult piiriüleste küsimuste käsitlemisel, vaid see on suisa analüütiliselt pimestav kategooriaviga.

Vaadake ringi ja üritage aru saada, kust on pärit teid ümbritsevad asjad. Kus, kelle töö tulemusel ja millest on need toodetud? Tõenäoliselt pole teil silmapiiril ühtegi eset, mis oleks valmistatud vaid kodumaisest toormest.

Võtame näiteks T-särgi, mida kannan. Etiketil on kirjas, et see on toodetud Vietnamis. Teame, et seal on tõepoolest suur rõivatööstus. Ometi ei koota seal peaaegu üldse kangast. Rohkem kui pool maailma puuvillasest kangast on pärit Hiinast. Ehkki Hiina on riik, kus kasvatatakse maailmas kõige rohkem puuvilla, jääb kodumaisele tekstiilitööstusele kohalikust toormest väheks ning Hiina lõnga- ja tekstiilitööstus impordib puuvilla Austraaliast, Burkina Fasost, Egiptusest, Indiast, USAst, Usbekistanist ja mujalt.[1] Suure tõenäosusega on selle särgi kangas kootud mitmelt poolt pärit puuvillast. Nende inimeste eluolu, kes selle särgi tootmises osalesid, on ilmselt radikaalselt erinev. Burkina Faso puuvillakasvatajate jaoks oli see küllap lisaks shea– ehk võiseemnikupähklitele ainus põllukultuur, mida kasvatatakse müügiks, mitte söögiks ning mille nigela tulu eest soetatakse elementaarseid poekaupu (halva saagi korral ka Bangladeshi aegunud riisi).

Ajalooliselt rügasid USA lõunaosariikide põldudel Aafrika päritolu orjad, tänapäeval korjavad aga Roundupiga puhastatud mullast Monsanto GMO-puuvilla enamjaolt traktorid, mida kamandavad üksikud valitsuse dotatsioonide toel vee peal püsivad valged farmerid. Usbekistanis korjatakse puuvilla peamiselt käsitsi nagu ka Burkina Fasos, ainult et siin on tegemist nõukogude ajast säilinud suurmajanditega, kuhu valitsuse käsul iga aasta ligi miljon inimest sunniviisiliselt viljakoristustöödele suunatakse. Mul pole õrna aimugi, kuidas või kus selle särgi kangas roosakashalliks värviti või kuidas see värv üldse toodeti. Kuigi Euroopa poemüüjate elu on mulle tuttavam, ei tea ma seda, mis riigi lipu all sõitnud laevadel see särk Pariisi poodi jõudis ning millist elu elavad seda vedanud rekajuhid, madrused ning raudtee-, sadama- ja laotöölised. Allahinnatult maksis särk poes 5.90 €. Seda, kui palju sellest summast igale kirjeldatud tarneahela osale tilkus, ma täpselt ei tea. Üldiselt on rõivatööstuses ots seda jämedam, mida lähemal ollakse lõpptarbijale.

Fiktiivne riiklik suveräänsus

Ameerika Ühendriikide iseseisvusvõitluses Suurbritannia vastu oli Ameerika kolonisaatorite üks peamine loosung „No taxation without representation”. Lihtsustatult on ehk kõigi demokraatlikuma korra eest seisjate eesmärk olnud osaleda selliste otsuste kujundamises, mis mõjutavad nende elu. Möödunud sajandivahetusel nõudsid sufražetid Inglismaal ning naisvõitlejad Venemaa Keisririigi Eestimaa kubermangus võimalust poliitikas kaasa lüüa ning hoolimata ühetaolisest valimisõigusest pole nende heitlused kaugeltki lõppenud. Vabaduspüüdlustes pidasid ka näiteks Isemajandava Eesti programmi autorid ja hilisemad riikliku iseseisvuse eestkõnelejad vajalikuks Eesti majanduse juhtimist Tallinnast, mitte Moskvast. Kõige sellega üritati allutada ühiselu korraldust nende inimeste kontrollile, keda see otsesemalt puudutas, kuid kes ei olnud seni sõna sekka öelda saanud.

Kõik inimesed, kes osalesid minu T-särgi valmistamises või selle arvuti tootmises, millega ma artiklit kirjutan, on osa samast majanduslikust mudelist. Ent kuidas nad peaksid saama selle süsteemi ülesehituses kaasa rääkida? Maailmakorraldus, kus poliitika on valdavalt siseriiklik ja tootmine rahvusvaheline või suisa üleilmne, kätkeb endas paradoksi. Tasand, kus on võimalik poliitikat kujundada, ei ühti sellega, kus toimuvad tihti kõige olulisemad muutused. Burkina Faso maaharijatel on keeruline sundida Ameerika Ühendriike puuvilla kasvatamise subsideerimist lõpetama või Hiinat sealset tekstiilitööstust puuvillaga varustavaid tarneahelaid ümber korraldama.

Maailmakorraldus, kus poliitika on valdavalt siseriiklik ja tootmine rahvusvaheline või suisa üleilmne, kätkeb endas paradoksi.

Poliitika tühjenemisest on räägitud mõnda aega ja selle nähtuse alla on liigitatud küllaltki erinevaid muutusi. Ühelt poolt on peetud selle all silmas poliitiliste valikute ringi kitsenemist, ennekõike tänu neoliberaalse ortodoksse majanduspoliitika kujunemisele juba pea nelikümmend aastat tagasi. Teisalt on poliitika ahenemine olnud seotud globaliseerumisega, millest on viimase paarikümne aasta jooksul tüdimuseni jahutud. Üldiselt on selle sõnaga viidatud mitmesugustele erinevatele arengutele, nagu kaugete piirkondade vahelise suhtluse hõlbustumine, rahvusvahelise migratsiooni kasv, mitmesuguste rahvusvaheliste ja regionaalsete organisatsioonide, nagu Maailma Kaubandusorganisatsioon või Euroopa Liit, mõjuvõimu suurenemine, hargmaiste suurfirmade poliitilise kaalukuse tõus jne. Rohkelt on vaieldud selle üle, kas kõige selle käigus on maailm teisenemas kultuuriliselt ja majanduslikult üha üheülbalisemaks või tekivad erinevused lihtsalt teisi teid pidi kui Lääne juhitud moderniseerumisajastul. Ehkki 1990ndate globaliseerumisnarratiivid olid selgelt liialdatud, on vast pea igaüks nõus, et kõigi nende muutuste tulemusel on riiklus kui selline muteerunud ning riiklik suveräänsus üha fiktiivsema kuju võtnud, mis ei tähenda muidugi seda, et valitsuste otsustel pole mingit kaalu. Näiteks miinimumpalga tõstmine Eestis on oluline poliitiline debatt, millel on ennekõike käegakatsutav mõju sellele osale Eesti elanikkonnast, kes teenib miinimumpalka.

Kõige selgemalt paistab vastuolu üleilmse probleemistiku ning riiklikult piiratud poliitika vahel silma ehk kliimamuutustega seoses. Poolakatel on raske võidelda seal taevast alla sadavate happevihmadega, kui happestumise on põhjustanud Eesti põlevkivitööstus. Vancouveri aktivistid võivad nõuda Vaikse ookeani plastirisust puhastamist, kuid Kanada valitsusel pole kontrolli selle üle, kui palju risu paisatakse merre Hiinas, Indias ja Kagu-Aasias.

Sellise vastanduse esitamisel tuleb endale samas aru anda, et senine jutt globaliseerumisest ja riiklikkusest on erapoolik ning jätab mulje, et Lääne-Euroopa 20. sajandi kogemus on kuidagi üldiselt normaalne või universaalne. Euroopa koloniaalekspansiooni algusest varauusajal kuni Euroopa koloniaalimpeeriumite lagunemiseni ja enamasti ka veidi sealt edasi pole enamiku maailma rahvaste valitsemisvorm olnud mitte suveräänne demokraatlik omariiklus, vaid kaugest keskusest juhitud võõrvõim.[2] Pärast Euroopa koloniaalimpeeriumite, Nõukogude Liidu ja Jugoslaavia lagunemist on aga maailmas umbkaudu kakssada riiki. Olgu need siis rohkem või vähem suveräänsed, aga külma sõja lõpust saati nähakse nii valitsemises, diplomaatias kui ka sotsiaalteadustes relevantsete poliitiliste ja analüütiliste üksustena laiemalt just riike. Tervishoiupoliitikate, maksusüsteemide, soolise ebavõrdsuse, majanduskasvu ja imikute suremuse võrdlusi esitatakse tavaliselt ikka riiklike üksuste kaupa.

Hargmaise majanduse skeemid

Kui skaala, millel meie elu enim mõjutavad poliitilised otsused sünnivad, pole riiklik, kas see tähendab siis, et peaksime riiki kui elukorralduse tasandit ebaoluliseks pidama? Loodus ega üleilmne kaubavahetus kumbki ei näi hoolivat riigipiiridest niivõrd kui inimesed, kelle kuulumine on määratud ennekõike kodakondsusega. Kui üritame mõista laiemalt ühiskonna toimimist ja juurelda selle üle, milline võiks olla parem poliitika, kas peaksime siis riikluse oma analüütilisest tööriistakastist välja viskama?

Riigi kui analüütilise tasandi hülgamine poleks vale ainult seetõttu, et sellel skaalal tekib olulisi poliitilisi küsimusi. Riikluse mõistmine on tähtis, sest ka mitmed rahvusvahelised, rahvusülesed või üleilmsed fenomenid rajanevad (ehk paradoksaalselt?) riiklikeks maalappideks jagatud poliitilisel korral. T-särgi tarneahel pole struktureeritud sel viisil ainult põhjusel, et puuvill kasvab lähistroopilises kliimas ja tegemist on rõivaesemega, mida kantakse pea igas piirkonnas, vaid ka seetõttu, et erinevates riikides on ka erisugused keskkonna- ja tööregulatsioonid.

Poolakatel on raske võidelda seal taevast alla sadavate happevihmadega, kui happestumise on põhjustanud Eesti põlevkivitööstus.

Hiljutine Danske panga skandaal näitab ühelt poolt riikliku poliitika võimetust ja teisalt pankade tugevust. Mustalt teenitud või maksude vältimiseks peidetud raha väljavedamist Venemaalt ja Aserbaidžaanist ei suutnud peatada sealsed võimud, kes olid tihti korruptiivselt selle väljaveoga seotud, ega ka Eesti või Taani ametiasutused, kes rahavooge justkui kontrollima pidid. Samas oleks siit vale tuletada, et riigid on poliitilise organisatsiooni tasandil vähetähtsad. Otse vastupidi, sellise rahapesu ja ka laiemalt kogu Panama paberite skandaali muudab võimalikuks maakera erinevate riiklike regulatsioonidega suveräänseteks territooriumiteks jagamine. Vene oligarhil oleks räpaste tehingutega teenitud raha ainult kodumaal kasutamine keerulisem. Alati on risk, et mingil hetkel kas kaob Putini soosing või langetakse mõne demokraatlikuma riigikorra eest võitleva ühingu kampaania ohvriks. Kui luua endale ähmase ühinguõigusega Kariibi mere saartel rida äriühinguid ning kanda vara trustidele, saab varjata tegelikke kasusaajaid. Kui nüüd mõnele neist firmadest veel kuskil vähem võimekate finantsjärelevalve organitega eurotsooni riigis kiiresti kontod avada, saab raha Venemaalt juba välja kantida ja sealt edasi ka näiliselt puhtana mõne stabiilsema riigi pankades hoiustada. Seejärel on oligarhil võimalik kasutada seda mitte temale kuuluvat puhtaks pestud raha investeeringuteks ja enda elatamiseks nii Venemaal kui ka mitmel pool mujal maailmas. Säärane rahvusvaheline rahapesuoperatsioon näitab ühelt poolt, kui põhjalikult on üleilmastunud tänapäeva majandus. Teisalt on selline tehingukomplekt võimalik vaid regulatiivselt eristatud riiklike territooriumite vastandamisega ehk globaliseerunud majandus pole mitte niivõrd üleilmne, vaid pigem hargmaine.

Globaalse ebavõrdsuse uued piirjooned

See, kui märkimisväärne on poliitilise võimu territoriaalne jagunemine üle planeedi, tuleb ehk kõige selgemini esile, kui vaadata, kuidas on teisenenud sissetulekute ja vara üleilmse jaotumise struktuur alates 19. sajandist. Majandusteadlased on komplekteerinud viimaste aastakümnete vapustava töö tulemusel ulatuslikke võrdlusandmeid nende muutuste kohta. Üritades mõista, kui tähtsad või vähetähtsad on riigid, tasub korraks võrrelda, mis rolli mängivad sissetulekute globaalses ebavõrdsuses siseriiklikud erinevused rikaste ja vaeste vahel ning mis rolli riikide erinevad elatustasemed. Ühe kõige mahukama säärase andmepanga koostanud majandusteadlase Branko Milanovići andmetel määras 1820. aastal see, kus inimene maailmas elas, vaid 20% ulatuses tema sissetuleku, samas oli neli korda suurema kaaluga see, mis positsioonil ta paiknes oma ühiskonnas.[3] 19. sajandi alguses oli inimese suhtelise jõukuse määramisel märksa olulisem see, kas ta sündis aadliku või põlluharija perre, kui see, kas see toimus Venemaal, Hiinas või Inglismaal. 20. sajandi keskpaigaks olid need proportsioonid ümber pööratud. 1960ndatel oli neli korda määravam see, mis riiki, kui see, mis klassi inimene sündis. Marxi ja Engelsi kirjeldatud klassivõitlus iseloomustab 19. sajandit, kuid 20. sajandi keskpaiga üleilmse varajaotuse võtab ehk paremini kokku Senegali kirjaniku ja poliitiku Léopold Senghori hinnang 1960ndatest: „Tänapäevane sotsiaalne probleem ei ole mitte niivõrd siseriiklik klassivõitlus, kuivõrd planetaarne võitlus nende riikide vahel, kellel „on” (k.a Nõukogude Liit), ja nende riikide vahel, kellel „ei ole” (k.a Hiina).”[4]

Danske rahapesu ja ka laiemalt kogu Panama paberite skandaali muudab võimalikuks maakera erinevate riiklike regulatsioonidega suveräänseteks territooriumiteks jagamine.

Viimase paarikümne aasta jooksul on sissetulekute üleilmne jagunemine muidugi märkimisväärselt muutunud. Ehkki näiteks Hiina ja USA sissetulekute jaotumise ühisosa oli veel möödunud sajandi keskel pea olematu, teenib peaaegu kümnendik hiinlastest praegu rohkem kui keskmine ameeriklane. Hoolimata sellest, et Hiina ja India jõukate ning keskklassi esindajate sissetulekute absoluutne ning suhteline kasv on asukoha tähtsust vähendanud, on geograafiline komponent sissetulekute globaalse jaotumise puhul jätkuvalt kaalukam kui siseriiklik klassikuuluvus. Kellelegi tuleb vaevalt üllatusena, et maailm on tervikuna märksa ebavõrdsem kui ükski riik eraldi võttes. Milanovići 2008. aastal 118 riigis korraldatud leibkonnaküsitluse põhjal kogutud andmetest ilmneb, et üleilmsest ebavõrdsusest kaks kolmandikku on seletatav geograafilise komponendi ja kolmandik klassikomponendiga.[5] Meie tõenäolise sissetuleku määramisel on see, mis riiki sündida, kaks korda olulisem kui see, kas sündida seal vaese või rikkana.

Sellest johtuvalt on mitmed mõtlejad juhtinud viimasel ajal tähelepanu territoriaalsetele eristustele kui nüüdisaegse majandussüsteemi määravale omadusele, mis lubab vara koondada. Üks viimase aja silmapaistvaim säärane töö on Anna Tsingi ja tema kolleegide uurimus Jaapanis kõrgelt hinnatud, ent ka mitmel pool mujal (sh tõenäoliselt Eestis) kasvavate männiheinikute (matsutake) tarneahelatest ning ökoloogiast. Arutledes hargmaiste tarneahelate fundamentaalse rolli üle kapitalismi kujunemisel, tõdeb Tsing lakooniliselt: „Paikkondlike eripärade vaheline vahendamine ongi kapitalism: erinevused võimaldavad investoritel vara akumuleerida.”[6]

Naastes siinkirjutaja särgi ja riikluse olulisuse juurde, tahan toonitada kokkuvõtvalt kaht asja. Esiteks, globaliseerumine pole mitte riikluse tähtsust vähendanud või riikluse vastu tõusnud, vaid, otse vastupidi, majanduse üleilmastumine on toimunud just riikluse kui inimkonna territoriaalse jaotumise süsteemi toel. Teiseks, poliitika mõtteliselt riikliku tasandiga piiritlemine pole ainult ebaotstarbekas keskkonna-, majandus-, rände- ja veel teiste paratamatult piiriüleste küsimuste käsitlemisel, vaid see on suisa analüütiliselt pimestav kategooriaviga. Sotsiaalteadustes levinud metodoloogiline natsionalism ja kodumaine ajakirjanduslik vaade väänavad reaalsust. Poliitika riiklikult piiramine paralleelselt kaubavahetuse ja investeeringuvoogude riikideülese kulgemise vabakslaskmisega on loonud olukorra, mis võimaldab suurel osal maailmast külluslikult tarbida, kuna mitmel pool mujal on madalamad tööjõukulud (ning seega sissetulekud). Samuti lubab riiklik territoriaalne lühinägelikkus (sõna otseses mõttes) peita vaateväljast kaugete tootjate viletsuse ja sealsed keskkonnakahjud, mis on sündinud tarbijaühiskonna rahuldamatute ihade taltsutamiseks. Riik pole mitte poliitika kodu, vaid selle vahend.

[1] Rikkaliku „puuvillakirjanduse” seas annavad hea ülevaate kaks raamatut: Adam Sneyd „Cotton”, 2016; Erik Orsenna „Voyage aux pays du coton : Petit précis de mondialisation”, 2007.
[2] Benton, L. 2010. A Search for Sovereignty: Law and Geography in European Empires, 1400–1900.
[3]Milanović, B. 2016. Global Inequality: A New Approach for the Age of Globalization, lk 125–130.
[4] Moyn, S. 2018. Not Enough: Human Rights in an Unequal World, lk 114.
[5] Milanović, B. 2016. Global Inequality: A New Approach for the Age of Globalization, lk 132–136.
[6] Tsing, A. 2015. The Mushroom at the End of the World: On the Possibility of Life in Capitalist Ruins, lk 62.

Gustav Kalm on taustalt jurist. Viimased kolm aastat on ta kirjutanud väitekirja ja õpetanud Columbia ülikooli antropoloogia osakonnas. Oma doktoritöös uurib ta tehnilist valitsemist ja selle rolli üleilmse varajaotuse määramisel. Lisaks huvitavad teda õigusikonoloogia ja bürokraatia.