Pidin hiljuti tuttavale seletama, mis muusikaline nähtus on täpsemalt dungeon synth. See küsimus oli üllatav, sest olen arvanud, et seoses koopasündi uue laine üha kasvava populaarsusega on see kunagine nišistiil jõudnud juba laiema publiku teadvusesse.

★★★★☆

Samas oli põhjust ka rõõmustamiseks – need raskemeelsed, kuid üdini kütkestavad helilagendikud on jätkuvalt pigem põrandaalune afäär! Minu määratlus sellest sündielektroonika äärealadel eksisteerivast ilmingust kõlas järgmiselt: „Kujuta ette, et black metal’i tüübid viskavad korraks kitarrid ja trummid nurka ning hakkavad süntesaatoritega mängima või üritavad teha rahulikumat muusikat.” Neile instrumentaalsetele eleegiatele on omane inspiratsiooni ammutamine keskaegse müstitsismi tumedatest legendidest ja müütidest ning igatsus nende järele.

Ka kodumaine koopasündiskeene rikastub iga uue artisti lisandumisega. Mirrorwell kopeerib paljugi selle žanri algelemente, aga tunda on ka piisavalt revisionistlikku pealehakkamist ja lõpptulemus on maitsekas.

Kuulda võib klimberdamist plastilise MIDI-kõlaga digiklaveriga, minimaalseid neofolklikke heliskulptuure ja omamoodi tõlgendusi keskaja muusikast. Kui „Theater Ghost” oleks mängitud sisse uhkema pilliga, võiks öelda, et tegemist on romantismist läbiimbunud neoklassikalise teosega. „Buried in White” tundub albumil veidi äraeksinuna, sest selle tume oluheli erineb liialt teistest siinsetest hõredatest sündikääksutamistest. „Dwellers in the Dark” on atmosfääriline ja näitab, nagu mitmed teisedki lood selles muusikapajas, et tegemist ei ole katsetuslikult rohmakate demodega.

Mirrorwell on loonud omaenda võlumaailma, kus kuulamisel tekib visuaalne pilt üpris kergelt. See, millisesse dimensiooni need helipalad kaasa viivad, sõltub muidugi igaühe enda fantaasiast.