Eri riikide linnauurijaid ühendav agentuur SPIN Unit on keskendunud selliste ruumiandmete kogumisele ja analüüsimisele, mis toetaksid mitmekesist inimnäolist linnaplaneerimist.

Pärast iga suuremat ühiskondlikku kriisi on sündinud uus visioon linnast. Tööstusrevolutsiooniga kaasnenud linnade elanikkonna kiire kasv ning sellest tingitud sanitaarprobleemid rajasid teed aedlinna kontseptsioonile, mis pakkus erinevalt räpasest ja tihedast linnakeskusest elanikele rohelisusesse uppuvat ning privaatsemat elustiili. Teise maailmasõja järgne modernismilaine lõi kujutluse tihedast ning moodsast elukeskkonnast, mis rõhutas kõrgust (korruselamud) ning kiirust (asumeid ühendavad laiad autoteed). Need üksteist täiendavad nägemused tihedast ja efektiivsest või privaatsest ja rohelisest linnakeskkonnast kujundavad siiamaani meie arusaama linnast kui elukeskkonnast. 

Erinevad linnatüübid

Nüüdisaegses linnaplaneerimises murtakse üha enam pead selle üle, kuidas sobitub nende kahe linnatüübi vahele ja kõrvale olemasolev linnakeskkond, näiteks ajalooline hoonestus või elurikkad tühermaad. Taolist „vana ja metsikut” kihistust peeti pikalt puhta ja efektiivse linnakeskkonna sündi takistavaks elemendiks, mis tuleks esimesel võimalusel „korrastada” või eemaldada. Vanu väärikaid hooneid hakati esialgu aktivismi vormis ja hiljem ka ametlikult kaitsma ning väärtuseks pidama alles eelmise sajandi lõpukümnenditel. Võitlus loodusliku elurikkuse väärtustamise eest on saanud hoo sisse alles hiljaaegu.

Praegune tervisekriis on pööranud valusalt tähelepanu mitmetele probleemidele nüüdisaegses linnakeskkonnas, mida on peetud „normaalsuse” tingimustes vähetähtsaks.

Praegune tervisekriis on pööranud muu hulgas valusalt tähelepanu mitmetele probleemidele nüüdisaegses linnakeskkonnas, mida linnaplaneerijad ja -uurijad on toonud esile varemgi, kuid mida on peetud „normaalsuse” tingimustes sellest hoolimata vähetähtsaks. Kas kõigil asumitel on võrdselt hea ligipääs rohealadele ja mitmesugustele välirekreatsiooni võimalustele? Kas nendest võimalustest saavad mugavalt osa kõik ühiskonnagrupid – nii 8- kui ka 80-aastased? Milline on meie kodude suurus ja kas kodukontorile on piisavalt alternatiive, sh turvaline töö juurde jõudmine juhul, kui kodukontoris töötamine pole võimalik? Kas ühistranspordi kõrval on mugavaid ja säästlikke liikumisvõimalusi? Ettevõtjate ringkondades käibel olev põhimõte „head kriisi ei tohi raisku lasta” kehtib igati ka linnaplaneerimises. Kuidas tagada, et viiruse taganedes sünnib parem linnaruum, mis toetab elanike füüsilist ja vaimset tervist ning kus on elurikkad ja rohkelt tegevusi pakkuvad asumid?

Ettevõtjate ringkondades käibel olev põhimõte „head kriisi ei tohi raisku lasta” kehtib igati ka linnaplaneerimises.

SPIN Unit on konsultatsiooniettevõte, mis ühendab eri riikide ülikoolide linnauurijaid ning on keskendunud just nende ruumiandmete kogumisele ja analüüsimisele, mis toetaksid inimnäolist linnaplaneerimist. Vaatleme oma uurimistöödes linnaruumi kolme omavahel põimunud elemendi kaudu, mis on tähtsad igasuguse ruumi heaks toimimiseks. Nagu on öelnud nüüdisaja üks tuntuim linnaplaneerija Jan Gehl: „Hea linnaruum on nagu hea pidu, kus kõik külalised sooviksid kauem viibida (mitte ruttu koju ära minna).” Heas linnaruumis peavad kokku saama ehitatud keskkond, eri laadi tegevused ja seltskond mitmesuguseid linnaelanikke. Edasi tutvustan Eesti linnades tehtud uuringute[1] põhjal, mis elemendid on praegusest linnakeskkonnast puudu, et pidu õnnestuks. 

Inimmõõtmelisuse defitsiit

Ehitatud keskkonna puhul analüüsime füüsilise ruumi elemente, nagu maakasutus, eri funktsiooni, suuruse ja vanusega hoonestus ning rohealad. Sageli on ehitatud keskkonnas vähe inimmõõtmelist ruumi, mis toetaks mitmekesiseid tegevusi ja liikumisviise. Elurikkus tähendab linnakeskkonnas eri funktsioone, mis toovad inimesi piirkonda eri kellaaegadel, näiteks monofunktsionaalsetes kontoripiirkondades liigutakse ainult teatud kellaaegadel ja puhkepäevadel võivad sellised kohad hoopis inimtühjad olla. Inimmõõtmeline ruum tähendab ka mitmepalgelist hoonestust, erinevaid fassaade, nii vanasid kui ka uusi, mis muudavad hoonete vahel liikumise huvitavaks ning aitavad vältida halba mikrokliimat (nt müra ja tuulekoridorid). Nende kategooriate puudumisel pole midagi imestada, kui inimesed väldivad sellistes piirkondades jalutamist. Kui rääkida liikumisviisidest, siis ilmselt kõige tõsisem probleem ongi see, et väga suur osa ehitatud keskkonnast on antud autode kasutusse. Näiteks Tallinna linnakeskuses on autodele sõitmiseks ja parkimiseks eraldatud ruum kordades suurem jalakäijatele ja kergliiklusele mõeldud ruumist.[2] Linna arengu seisukohalt on tõeline probleem aga see, et enamikus Tallinna linnaosades on autodele mõeldud ala ligi kaks korda suurem elu- või ärihoonete maakasutusest. Kui muuta need parklad ja teed avatuks muudele alternatiivsetele kasutusviisidele, näitavad ruumiandmed ka seda, kui palju potentsiaali leidub meie linnakeskkonnas. 

Tallinna linnakeskuses on autodele sõitmiseks ja parkimiseks eraldatud ruum kordades suurem jalakäijatele ja kergliiklusele mõeldud ruumist.

Vajalik ja vabatahtlik

Lähtume tegevuste kaardistamisel laias laastus kahest kategooriast: vajalikud ja vabatahtlikud. Me kõik liigume iga päev just oma valitud tegevuste põhjal. Vajalikud tegevused on seotud hädavajalike kohtadega, kus me peame iga päev – või olenevalt konkreetsest funktsioonist ka harvem – käima, nt tööl, koolis, arsti juures, toidupoes või apteegis. Valikulised tegevused on vabatahtlikud ja peamiselt vaba aja veetmiseks. Me valime nendesse kohtadesse mineku, et meelt lahutada, nt poed, kohvikud, baarid, ööklubid jne. Hea „tervisega” piirkondades leidub mõlema kategooria tegevusi, tavaliselt on neid ühes piirkonnas koos mitu, kuna need sõltuvad üksteisest. Tallinnas on piirkondi, nagu vanalinn, mis on aja jooksul tegevuste mitmekesisuse vallas vaesunud, kuna sinna on jäänud peamiselt vabatahtlikud tegevused, mis on üldsegi suunatud peamiselt välisturistidele.[3] See on omakorda üks põhjus, miks vanalinna ärid on praeguses tervisekriisis enim pihta saanud. Tallinnas on kahtlemata ka mitmeid alasid, kus valitseb vabatahtlike tegevuste põud, näiteks suured korterelamupiirkonnad Mustamäel ja Lasnamäel, kus võiks olla rahvaarvu arvestades tunduvalt rohkem kõikvõimalikke vaba aja tegevusi. Eri tegevustel on oluline roll ka tänavatel elu käigus hoidjana – aktiivsel ja erisuguste äridega tänaval on ka rohkem liikumist. Juhul kui eri tegevused paiknevad kaubanduskeskustes, on oht, et ümbritsevatesse asumitesse jagub neid märgatavalt vähem ning distants vajaliku teenuseni jõudmiseks muutub pikemaks. 

Inimnäoline linn

Linnaelanike eelistusi ehk kasutajagruppide väärtusi uurime sotsiaalmeedia andmete põhjal ja taju-uuringutega.[4] Need andmed näitavad, mis on elanike eelistused seoses eri piirkondadega – mis kohad meeldivad rohkem ja mis tekitavad trotsi. Inimnäolise linna loomisel on linnaelanike väärtusi puudutav teave ruumi- ja tegevuste andmete tõlgendamisel vast kõige olulisem. Teadlastena ei ole võimalik tõlgendada andmeid üksi n-ö töölaua taga, see peab toimuma üheskoos elanikega, et saada aru täpsematest põhjustest, miks üks või teine piirkond ei toimi ja mida selle parandamiseks täpsemalt tegema peaks. Narva noorte taju-uuringu puhul on selgelt näha, et noored veedavad aega seal, kus neile on olemiseks ruumi jäetud (nt rekreatsioonialad või kaubanduskeskused), ning hindavad kõrgelt head ja huvitavat avalikku ruumi (nt uus jõepromenaad, vanalinn). Kuid noortel on sageli teistest vanusegruppidest vähem neile ligipääsetavat ruumi – kohti, kus viibimiseks ei peaks tingimata midagi ostma, aga kus oleks samas tore ja turvaline. Seetõttu koondutakse sinna, kuhu saab, näiteks kaubanduskeskusesse. Mitte põhjusel, et see on kõige meeldivam paik, vaid alternatiive on lihtsalt vähe.

Eespool mainitud uuringute eesmärk on olnud sama: anda kohalikule omavalitsusele teadmistepõhine ülevaade eri piirkondade võimalustest ja probleemidest ning linnaelanike eelistustest. Kõik uuringud püüdlevad pikemaajaliste strateegiliste muutuste saavutamise poole – uued üldplaneeringud ja valdkondlikud strateegiad (nt seoses parkimise või rohealadega). Linnad üle maailma on astunud selles kriisis uute avaliku ruumi projektide katsetamisel ja tutvustamisel julgeid samme. Ka Eesti linnades pole põhjust vanale rajale tagasi pöörduda, vaid õppida andmetest, toetada uusi ruumipraktikaid ning luua üheskoos elanikega inimnäolist linna.

[1] SPIN Unit on teinud linnaruumi ja -liikuvuse teemalisi uuringuid Tallinnas, Harjumaal, Narvas, Kohtla-Järvel ja Lüganusel. Kõik need uuringud on keskendunud linnaruumi eri osadele, nagu tegevused, hooned ja maakasutus, liikuvus ja ühistransport, elanike eelistused ja linna kuvand. Kõik tööd on saadavad aadressil spinunit.eu. 
[2] Tallinna linna parkimispoliitika arengusuundade analüüs (MetaPARK), 2019.
[3] Linnakeskuse ettevõtluse ja vaba aja veetmise aktiivsuste uuring (MetaLINN), 2019.
[4] Narva noorte taju-uuring (MetaNAR), 2020.

Kristi Grišakov on Tallinna Tehnikaülikooli lektor ja SPIN Uniti konsultant, kelle põhiliseks uurimisteemaks on ruumiandmete ja tuleviku mõtestamise tööriistade kasutamine linnade planeerimisel.