Kultuuripoliitika tendents käsitleda kunsti selle väärtusest kaugemale ulatuva hüvena peegeldab selle rahastuse individualistlikke aluseid, heites nii varju kunsti poliitilisele potentsiaalile ning alahinnates kunstnike loomingulist panust. Kokkuvõttes ei ütle see midagi selle kohta, kuidas kunsti luuakse ja kes seda teevad.

Kaasaegse kunsti liberaalses miljöös on valdavaks suundumuseks viited ühiskondlikele kriisidele ja hädaolukordadele, kuid nende kõrval pööratakse vähem tähelepanu muutustele, mis eeldaksid kultuuritöötaja rolli ja kunstisüsteemi enese toimimise aspektide radikaalset kahtluse alla seadmist. Selles kontekstis mõjuvad viimasel ajal esile kerkinud ökoloogiateemalised näitused, mille eesmärk on kliimakriisi „teadvustada”, „käsitleda” või sellele „reageerida”, pigem ärevust leevendava katsena institutsioonide kuvandit puhtaks pesta.[1] Ühised lähtekohad, mis seovad kunsti ja ökoloogiat, ning nende kontekstis kehtestatud esteetilised kriteeriumid on süsteemis laialt tunnustatud. Kunstiinstitutsioon toetub aga siiani autonoomia ideele ja kapitalistlikule katkematu arengu narratiivile, eelistades sisulistele muutustele formaalset pluralismi, vaatemängu ja jäljendamist.[2] Mis kasu võiks olla kunstist kliimakriisi, majandusliku ebavõrdsuse ning nendest tingitud ökoloogiliste ja sotsiaalmajanduslike probleemide valguses? Kas see nõuab põhimõttelist nihet selles, kuidas me defineerime kunsti ja kunstnikku?

Kunsti ja selle väärtuse teemaline avalik diskussioon jääb neoliberaalsele poliitikale omase käsitluse kõrval, mis näeb kultuuri instrumendina, tihti ebaoluliseks. Seda soosib ühelt poolt kultuuri kui mõiste mitmetähenduslikkus ja ebamäärasus ning teisalt poliitikakujundajate püüd määratleda ja pakendada seda teataval viisil ning otstarbel, et saavutada soovitud eesmärke. Kui miski on instrument, määrab selle väärtuse ja tähtsuse selle kasulikkus. Kultuuri, ja seega kunsti, peetakse „avalikuks hüveks”, mille kasu ja väärtus ühiskonnale on hindamatu. Sellest tulenevalt mõtlevad valdkonna spetsialistid, kuidas kunst saaks edendada ühiskonna põhiväärtuseid ja ideaale. Kunst allutatakse demokraatlikele eesmärkidele, nagu sotsiaalne ja hariduslik võrdsus, ligipääsetavus ja vabadus. Ent ükskõik kui puhtad või vooruslikud need eesmärgid ja väärtused ka poleks, kujutavad need endast kunsti ja loovuse instrumentaliseerimist:[3] 

Kunst loob väärtust, seda nii riiklikul, kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil. Kunst aitab mõista ja peegeldada, kunst harib ning selgitab, kunst loob uut ainest nii kodanikele kui ka meie ühisele elukeskkonnale. Kunst ulatub sügavamale meelelahutusest, kunst on keel, mida targad ühiskonnad tundma õpivad. Kunsti mõistmata oleme vaesemad, nii vaimult kui varalt.[4] 

Riik, kelle ülesanne on piltlikult öeldes muuta kasutu kasulikuks, jagab sotsiaaldemokraatlikku vaadet, et kunst seostub ühiskonnaga, kuid räägib samal ajal liberaalsest ja turupõhisest arengust, rõhutades valdkonda erarahastuse kaasamise hädavajalikkust. Selline retoorika võimaldab eelistada üht valdkonda kultuuri hindamatu väärtuse ettekäändel teisele[5] või eraldada avalikke vahendeid eramuuseumile eesmärgiga meelitada ligi kunstivaldkonnale olulist erakapitali. Seega kujundab riik kunsti nii, et see sobiks tema enda kuvandiga, mille aluseks on individualistlik vaade: kunst on seotud ühiskonnaga üksikisiku või konkreetse grupi kaudu, kes seda vaatavad või loovad, ning piiritletud erasfääriga, kus sellele kehtivad omandiõiguse seadused.

Debatt kunsti populaarsuse üle kinnitab fakti, et kunsti toetus kipub seisma samadel individualistlikel alustel, mille dikteerib poliitika.

Kunstivälja visioonid poliitika tõmbetuules

Septembri alguses toimunud kunstivaldkonna visioonipäeval arutleti KUVA 2021–2025 dokumendi üle, mis seab eesmärgiks „hoida töös valdkonna ja riigi dialoogi ning leida lahendused, mis on kohased tänapäevase kunstielu edendamiseks”, olles selgelt poliitilise suunitlusega. Visioonipäeva vestluspaneelides, mida veebi vahendusel jälgisin, olid ülekaalus kunstiorganisatsioonide juhid ning kultuuripoliitika kujundajad. Katusteemaks võib üldjoontes pidada diskussiooni kunsti populariseerimise ja ühiskondliku tähtsuse üle. Teen selle üldistuse tinglikult, sest paneelide sisulistes aruteludes domineerisid kunsti retseptsioon avalikkuses ja meedias, ettevõtjate ja omavalitsuste huvi (või selle puudumine) kaasaegset kunsti toetada ning hariduse roll. Samuti olid teemaks institutsioonide esindajate reaalsed igapäevamured, püüdes leida tasakaalu organisatsiooni identiteedi (mitmed kunstiasutused on omavalitsuste ja rahastuse vaatepunktist turismiasutused) ja juhtimise ning projektipõhisest rahastusest tingitud bürokraatia, mis ei võimalda pühendada piisavalt aega sisule, seatud nõudmiste vahel. Nende kõrval puudutati vähem vabakutseliste loovisikute sotsiaalsete tagatiste puudumist, õiglast tasustamist ja seda, kuidas arendada koostööd.

Kunstivaldkonna visioonipäeva arutelud toimusid pigem mugavalt poliitilises kõlakambris, kus kunsti vähest rahastust nähakse riigi keerulisest rahalisest olukorrast tulenevalt paratamatusena.

Debatt kunsti populaarsuse üle kinnitab fakti, et kunsti toetus kipub seisma samadel individualistlikel alustel, mille dikteerib poliitika. Kunst vajab toetust juhul, kui seda armastab suur hulk tarbijaid, mille tõestuseks on mõõdetavad ühikud: publikunumbrid, meediakajastuste rohkus ja kunstihariduse kättesaadavus. On omamoodi möödapääsmatu paratamatus, et kultuuripoliitiliste eesmärkide saavutamise nimel peab kunst enda olemasolu välise kaudu õigustama. Ent kui siduda kunsti toetamise küsimus pelgalt selle menukusega, on oht takerduda eksklusiivsusesse, mis tingib kunsti jäämise individuaalse või konkreetse (elitaarse) grupi isiklikuks asjaks. Seda näitlikustab kunstikogemuse reserveeritus peamiselt institutsioonide turvalisse ja professionaliseerunud keskkonda, kus keskseks vahendajaks on avalik kunstiüritus ja kust avalikku ruumi sisenemine on pigem erand kui norm. 

Kultuuri instrumentaliseeriva käsitluse varjus jääb seega tagaplaanile kunsti tegelik ühiskondlik väärtus – selle poliitiline potentsiaal ning võime sekkuda igapäevastesse tähendusprotsessidesse. Kuigi kunstiväli on astunud olulisi samme huvikaitseorganisatsioonide rolli tugevdamisel kultuuripoliitiliste protsesside mõjutamiseks, ei ole see pinnas eriti viljakaks osutunud – kuna kunst on taandatud individuaalseks asjaks, ei ole sel pistmist kollektiivselt võimestavaga. Mida rohkem koondub kunst institutsioonide turvaliste seinte vahele, takerdudes kunstinäituse piiritletud formaati, seda kitsamaks jääb diskursiivne ruum, kus see seostub ühiskondliku kontekstiga.[6] Kunstivaldkonna visioonipäeva arutelud toimusid pigem mugavalt poliitilises kõlakambris, kus kunsti vähest rahastust nähakse riigi keerulisest rahalisest olukorrast tulenevalt paratamatusena, adresseerimata poliitiliste otsuste struktuurset tausta ja laiemat sotsiaalset mõju. Selle asemel et küsida, mis on valitsuse, ettevõtete või kohalike omavalitsuste huvi kunsti toetamisel, on põhjust pöörata pilk sellele, kuidas ja kelle huvides kujundatakse riigi majandust ning poliitikat. Mil viisil on kunst nendes protsessides (kaas)osaline? 

Selleks et näha ja kogeda sotsiaalse ja majandusliku ebavõrdsuse protsesside vaikset, aga sihikindlat lahtirullumist otse meie silme all, ei pea institutsioonidest kuigi kaugele minema. Mitmed Tallinna kunstiasutused paiknevad gentrifikatsiooni ehk keskklassistumise protsesside tuiksoonel, kuid kultuuri- ja loomeinimeste hindamatut panust tööstuslinnaosade elamisväärseks muutmises nähakse siiani iseenesestmõistetavana ja inimeste toimetulekust tinglikult lahusolevana. Positiivse ja negatiivse gentrifikatsiooni eristamine tundub nüüdseks naiivne, et mitte öelda kahjulik, sest see eitab selle mõiste olemust ja pikaajalisi mõjusid ühes Euroopa kõige kiiremini segregeeruvas linnas.

Kunstnike „töötajateks” nimetamine on neoliberaalsele riigile sobilik, sest see pakub seletust probleemile, miks grupp kõrgharidusega spetsialiste tootlike subjektidena majanduses osalemisest hoolimata piisavalt ei teeni.

Pole kahtlust, et kunstiväli pakub suurepärast juhtumiuuringut neoliberaalse „tervislikul konkurentsil” põhineva kapitalismi edendamise vallas, kus kesksed on loovus ja autonoomia, ent mida peetakse siiani majanduslikest suhetest eraldiseisvaks vabaduse valdkonnaks. Loominguline töö on alahinnatud selle väärtusest kõrgemale ulatuvale hüvangule apelleerimise tõttu ja kaudu.[7] Ehk teisisõnu: kultuuri instrumentaliseerivate käsitluste mõju avaldub otseselt ja kaudselt kunstnikele, kes kannavad selles vaates vastutust kunsti kui avaliku hüve loomise eest, sattudes võõrandunud geeniuse positsiooni. Ühtlasi ei veena see kriitikuid, et looming on töö nagu iga teine, ja on vaieldav, kas peakski. Kunstnike „töötajateks” nimetamine on neoliberaalsele riigile sobilik, sest see pakub seletust probleemile, miks grupp kõrgharidusega spetsialiste tootlike subjektidena majanduses osalemisest hoolimata piisavalt ei teeni. Kunstnikust saab töötaja, kui töötus ja tööjõupuudus on taandatud tööturu normaalseteks trendideks, mis mõjutavad kõiki võrdväärselt. Ent tähelepanuta jääb küsimus, kuidas kunstnikud tegelikult oma praktikat majanduses käigus hoiavad ja milles seisneb nende ebakindlus. Vahest nõuab see senisest enam praegust tegelikkust vormivate materiaalsete tingimuste teadvustamist, selle asemel et jääda lootma ideaalsele lahendusele tulevikus. 

[1] Recinto, M. 2023. Eco Exhibitions Won’t Save Us. – Frieze, 18.08.
[2] García-Dory, F. 2023. Where Art is Fertile. – Arts of the Working Class, 04.10.
[3] Makarychev, A.; Pyykkönen, M.; Sokka, S. 2020. Culture as an Instrument. – Nordisk kulturpolitisk tidsskrift, nr 2 (23).
[4] Kunstivaldkonna arengukava 2021–2025, lk 4.
[5] Ei ole üllatav, et teatrid teenivad suurema osa oma sissetulekust, kuid samas tajuvad nad kujutava kunstiga võrreldes ka suuremat tähtsust Eesti kultuuris. Kultuuriministeeriumi kunstide asekantsleri Taaniel Raudsepa vallandamine pärast teatrite rahastust puudutava artikli avaldamist heitis sellele teatavat varju.
[6] Triisberg, A. 2016. Uus põlvkond, vanad probleemid. – Sirp, 29.04.
[7] Praznik, K. 2023. Wages for and Against Art Work: On Economy, Autonomy, and the Future of Artistic Labour. – Reshape, 08.12.

Laura Elisabeth Konsand on vabakutseline kultuuritöötaja, kes tegutseb Hollandis ja Eestis.