Kuidas suhtuksime surijasse siis, kui vaataksime asja pilguga, et ta on tegemas praegu oma viimast pingutust? Et ta on elanud oma elu ära ja nüüd on käes viimane üleminek, mis on sama suur ja tähtis kui sünd?

Netflixi dokumentaalfilmis „End Game” (2018), mis räägib vähihaigete viimastest nädalatest, võime näha perekonda, kes keeldub uskumast, et nad jäävad oma emast, tütrest ja abikaasast ilma. Hoolimata arstide korduvatest katsetest selgitada, et see ongi viimane võimalus surijaga hüvasti jätta, ei suuda inimmõistus sellega leppida. Sugulased paluvad arste, et nood teeksid midagi, millega oleks võimalik iga hinna eest suremist edasi lükata, ja sunnivad ka haiglavoodis lebavat naist olema aktiivsem, kui ta tegelikult suudab. Seeläbi põhjustavad nad aga hoopiski pingeseisundit nii endas, meditsiinitöötajates kui ka surijas, sest lahtilaskmine lihtsalt pole Lääne ühiskonnale omane. Inimesi kasvatatakse vaimus, et igaüks on oma õnne sepp, mistõttu peetakse ainuüksi surmale mõtlemist tabuteemaks. Progressiusku aju lihtsalt ei taha mõelda nähtusele, mida inimene ise ei suuda mõjutada ega kontrollida. See omakorda kujundab suhtumist surijasse – kuna iga inimelu on kapitaliseeritud ja sel on maksumaksjana kindel väärtus, ei panusta surm sellesse kuidagi positiivselt.

Kõik saab korda…

Alles hiljuti oli mul harukordne võimalus rääkida kõige paremate suremisekspertidega Eestis. Nimelt intervjueerisime koos lavastaja Marta Aliide Jakovskiga dokumentaallavastuse „Lõpp” tarvis hingehoidjaid. Need on inimesed, kelle töö on olla surijate kõrval, kuulata nende elumuresid ja -rõõme, ehk tihti ongi nad viimased elusolijad, keda lahkujad lähedalt näevad.

Intervjuudest tuli esile, et surma ja suremise teema vaiba alla pühkimine mõjub halvasti eesti rahva vaimsele tervisele. Just hirm surma ees ja oskamatus surijatega suhestuda on põhjused, miks inimesed hakkavad surijale kinnitama, et too saab varsti terveks. Või siis räägitakse surivoodil tühjast-tähjast, selle asemel et pidada tõeliselt tähenduslikke vestlusi, mis aitaksid leinaprotsessis nii lähedasi kui ka surijat ennast. Elu lõpuga leppimine on ju samuti leina osa. Paraku ei nähta surevat inimest enam sellena, kes ta on terve elu olnud, domineerima jääb suremine kui patoloogiline nähtus. Nagu ütles üks hingehoidja, me jääme kinni suremise hetke, kuid ka enne seda oli meil ju inimesega pikk suhe.

Progressiusku aju lihtsalt ei taha mõelda nähtusele, mida inimene ise ei suuda mõjutada ega kontrollida.

Vastukaaluks oskamatusele suremisega leppida pakkus üks hingehoidja intervjuu käigus välja, et suremist võiks vaadata kui elu tippsündmust. Ehmatav idee, eks? Kuidas saab elust lahkumine olla elu tippsündmus? Kas see ei kõla isegi mitte küüniliselt? Inimene jääb ju ilma elu kõige paremast osast – elamisrõõmust ja -võimalusest. Teised jäävad kurvastama, jäävad ilma lähedaseta üksi, kuid meie räägime tippsündmusest! On ju sootuks harjumuspärasem pidada tippsündmuseks lapse sündi, sportlikku võitu, koolilõppu või edutamist tööl, igal juhul mõnda tumedate toonideta nähtust, mille puhul kõik on ere ja särav, üdini positiivne.

Kuidas suhtuksime surijasse siis, kui näeksime, et see on ta viimane pingutus? Ta on oma elu ära elanud ja nüüd on käes viimane üleminek, mis on sama suur ja tähtis kui sünd. Ma arvan, et suhtuksime aupaklikult ja tähelepanelikult. Eriti kuna uus idee kipub ikka olema hästi unustatud vana – pärit juba keskajast. Ajaloolane Margus Laidre kirjutab raamatus „Ars moriendi – ars amatoria” (Argo, 2024), et karta ei tulnud tollal mitte surma ennast, vaid valesti ette valmistatud suremist, sest maine elu oli kõigest tühine, mööduv, ajutine vaheetapp täis kannatusi ja katsumusi.

Mis tunne on surnut puudutada?

Nii on lähenenud suremisele mitmed kultuurid. Rajaneb ju sarnasel vaatel ka kuulus suremisõpetus „Tiibeti surnuteraamat”, mida on Lääne maailmale selgitanud Sogyal Rinpoche oma teoses „Tiibeti raamat elust ja surmast” (1992). Sellega paralleelselt tekkis ka toetusprogramm surijate hooldajatele, mis mõjutas omakorda hospiitsiliikumist. Ennekõike aitas raamat vähendada suremisega seotud hirme. Just hirm ja teadmatus on põhjused, miks me ei taha surijatega tegeleda. Nii küsib ka meie lavastuses „Lõpp” üks ahastuses poeg, kuuldes, et ta peab hakkama oma ema enne surma hooldama, raviarstilt: „Kas teie teate, mis tunne on surnut puudutada?”

Paraku ei nähta surevat inimest enam sellena, kes ta on terve elu olnud, domineerima jääb suremine kui patoloogiline nähtus.

Tõsiasi on see, et meil on kadunud surijatega tegelemise kultuur, meil puudub elementaarne õpetus, mida võiks anda kas või koolides, sest viisil või teisel tuleb sellega kokku puutuda. Küllap seetõttu tõid ka hingehoidjad esile, et surijaid koheldakse meie kultuuris tihti kehvasti, inimestel katkeb nendega tegelemisel kannatus. Ometi ei tohiks see juhtuda.

Vestlustest hingehoidjatega jäi kõlama seegi, et me ei karda niivõrd surma ennast, kuivõrd suremisprotsessi. Siin ehk peitubki osaline vastus küsimusele, miks jäävad paljud inimesed elu lõpus üksi. Kui tähistame elus tähtsaid saavutusi – kuldmedalit või aukirja, suuri läbielamisi ja imelisi pääsemisi –, peaksime suhtuma lugupidamisega ja toetavalt ka inimese surma. Sest surija teeb läbi midagi enneolematut, midagi väga suurt ja olulist. Ta vajab toetavat ja mõistvat atmosfääri, vajab lähedasi, ja nagu jäi kõlama ka intervjuudest hingehoidjatega, vajab ta tingimusteta lugupidamist. Vajab ka seda, et teda nähakse sellena, kes ta oli enne surema hakkamist. Kuigi ka see on paradoksaalne – kogu elu on ju tegelikult surmale vastu minek.

Surija teeb läbi midagi enneolematut, midagi väga suurt ja olulist. Ta vajab toetavat ja mõistvat atmosfääri, lähedasi ja tingimusteta lugupidamist.

Ühe korduva motiivina tuli neist jutuajamistest välja, kuidas inimesed jätavad eluajal kõnelemata olulistest asjadest, tõelistest tunnetest, mida peidetakse isegi siis, kui tekib võimalus asjadest avatult rääkida. Olulisi vestlusi hakatakse pidama alles viimasel hetkel. Võib ette tulla kahetsust, et tähtsad sõnad jäid ütlemata, et suhted jäid edasi arendamata või sõlmimata. Kahetsetakse seda, et ei oldud ausad, siirad. Meenub lugu tütrest, kes ei suutnud oma isale ka surivoodil andestada, et too ta kunagi hülgas. Meenub lugu emast, kes ei rääkinud oma kuueaastasele tütrele pikalt, et tolle isa on surnud, vaid luiskas, et isa ei saa teda vaatama tulla.

Teravalt jäi kõlama, et elu lõpus muutuvad inimsuhted olulisemaks kui miski muu. Just head ja tähenduslikud inimsuhted. Oleme küllap kõik silmanud sotsiaalmeedias mõnd artiklit kümne asjaga, mida inimesed elu lõpus kahetsevad. Nimelt ei kahetsevat keegi seda, et tegi liiga vähe tööd. Ikka kurvastati, et ei veedetud rohkem aega laste või sõpradega, vaid selle asemel muretseti liialt materiaalse heaolu pärast. Aga kahetseti ka seda, kui perekonnad olid lõhenenud. Et ei otsitud lepitust. Või kui otsiti, ei osatud seda leida, ei osatud tõelisi tundeid väljendada.

Tihti jätavad inimesed eluajal kõnelemata olulistest asjadest, tõelistest tunnetest. Olulisi vestlusi hakatakse pidama alles viimasel hetkel.

Nii tekibki olukord, kus surija võib olla elus väga valesti käitunud, kuid vääriks andestust. Ka surmaga leppimise fakt võib olla tema jaoks keeruline. Seetõttu võiksime näha surijat nagu spordivõistlusel osalejat, kedagi, kel on käsil viimane etapp enne finišit, mis kohe-kohe kätte jõuab. Vaadata teda empaatiliselt, lugupidavalt ja julgustada viimasel teekonnal.

Toosama Netflixi dokumentaalfilm näitab inimesi väga haavatavas olukorras, kuid see teebki linateose äärmiselt mõjusaks – me ei saa surma eest ära joosta, me saame selle ees vaid tugevad olla. Küll haavatavalt ja kurvalt, aga ka leppimis- ja mõistmisvõimeliselt saame tähistada seda, et inimene on jõudnud hetke, kui toimub tema elu kõige keerulisem tippsündmus.

Autor tänab kõiki hingehoidjaid vestluste, aga eriti ülemdiakon Marius Raudseppa tippsündmuse idee eest.

Piret Jaaks on kirjanik, dramaturg ja stsenarist, kes kaevub sügavale.