Kuigi tänapäevased noorte subkultuurid ei pruugi olla niivõrd valitsevaid ideoloogiaid õõnestava olemusega kui varasem pungiliikumine, võib aktivismina käsitleda klubikultuuri, festivale, tänavakunsti jms, mis panustavad samuti isiklike seisukohtade kujunemisse ja ühiskonna muutmisse.

Kuigi noorte aktiivsus poliitikas alates valimistest kuni osaluseni poliitilise suunitlusega organisatsioonides on vähenenud, oleks vale väita, et noored nii Eestis kui ka mujal ei ole ühiskonnas toimuvast huvitatud. Juba mõnda aega on ühiskonnauurijate seas teoretiseeritud, et konventsionaalne osalus on asendumas isikliku vastutuse võtmise ning rohujuuretasandil tegutsemisega. Piirid isikliku ja avaliku ning poliitilise ja mittepoliitilise vahel on hägustumas ning noored on aktiivsed vägagi erinevates valdkondades. See ei tundu võib-olla alati „poliitiline” olevat, aga seda võib lähemal vaatlusel sel moel interpreteerida.

Kuigi noorte subkultuure seostatakse peamiselt meelelahutuse, muusikakuulamise ja trendide järgimisega, võib neid käsitleda ka ühiskondliku osalusena. Näiteks punkarid on olnud ülemaailmselt seotud anarhismi, antiglobalismi ning ka keskkonnateemadega. Eestis peetakse punkarite subkultuuri hiilgeajaks 1980ndate lõppu ja 1990ndate algust, mil see võttis mujalt üle protestivaimu ja vastandumise valitsevale poliitikale. Kuivõrd aga Eesti kuulus tollal Nõukogude Liitu, vastanduti vasakpoolsele kommunistlikule režiimile erinevalt Lääne punkaritest, kes just toetasid vasakpoolset ideoloogiat. Tõsi küll, üldine põhimõte kritiseerida olemasolevat korda selle vastu sümboolselt või otseselt protestides oli sama. Ei saa küll öelda, et keegi oleks korraldanud mingeid protestiaktsioone, ja vaevalt punkarid ennast ka kuigivõrd poliitilisena tajusid.

Vastandumine väljendus pigem nende välimuses ja elustiilis. Kaaskodanike šokeerimine oma välimusega on olnud punkaritel kõikjal kavatsuslik, et raputada ühetaolist halli massi. Pungikultuuri teoreetiku Dick Hebdige’i[1] teeside põhjal saab seda tõlgendada kogu nõukogude ühiskonna alustalade õõnestamisena, ehkki punkarid ise oma tegevust ilmselt nii suurejoonelisena ei tajunud. Hebdige käsitleb stiili mässuna ja stiilielemente sümboolse vastuseisuna ühiskonnale. See tähendab, et harjassoengu ning haaknõeltega noore punkari puhul polnud välimus mitte signaaliks võimalikust ühiskonnaohtlikust käitumisest, vaid asi iseeneses, mis rääkis „avangardse kunstiteosena” vastu „nõukogude inimese” moraalile ja tõekspidamistele. 1980. aastate lõpul teisenes koos ühiskonna muutumisega ka pungikultuuri roll – nüüd polnud see tagakiusatud vastukultuur, vaid ärkamisaja avangard. Tuntud punkbändi J.M.K.E. laulust „Tere perestroika” sai omalaadne hümn eesseisvatele arengutele. Punkaritest said ühiskondliku muutuse hääletorud ja subkultuuriga läks pealiskaudselt kaasa rohkelt inimesi, kes ei tajunud end mitte pungikultuuri liikmete, vaid tärkava omariikluse pooldajatena. Mõningane seisukohavõtt ühiskondlikel teemadel ei ole praeguseni pungikultuurist kadunud ja ka nüüdsed punkarid soovivad hallist massist eristuda, ent varasemate aegadega võrreldes pole see nii silmatorkav. Punkarid on korraldanud proteste ja tegelenud loomade õigustega, punkar Streeti mälestusüritus, mille sõnumiks oli kriitika politseivägivalla vastu, oli ehk üks rahvarohkeimaid ettevõtmisi, aga enamasti pole need üritused piisavalt tähelepanu pälvinud.

Ühiskonna mõjutamist üheksakümnendate punkaritega sarnase suurejoonelisusega on olnud edaspidi vähem, aga ei saa öelda, et hilisemad subkultuurid ühiskonnas kaasarääkimisega ei tegeleks. Räpp oli alguses nii-öelda „musta mehe CNN”. 1970. aastatel Ameerika Ühendriikide getodes ilmavalgust näinud räppmuusika keskmes oli samuti ühiskonnakriitika. Sama peab paika ka eesti räpi puhul: räpparid[2] on vastandunud nii etableerunud ühiskonnale kui ka kommertslikule peavoolumuusikale, pidades neid pealiskaudseks ja silmakirjalikuks ning väärtustades ehtsust ja ausust, mis on kesksel kohal nende muusikas ning elustiilis üldiselt. Eesti räpi laulusõnades on olnud oluline irooniline suhtumine eduühiskonda. Seda illustreerib näiteks varasemast Rakvere räpist tuntud väljend „succiety”. Sõnadest „success” ja „society” kokku pandud mõiste kritiseerib Eesti ühiskonda, kus edu on muutunud peamiseks väärtuseks ning normiks, mida suur osa inimestest vastuvaidlematult ja alandlikult kohustusliku ettekirjutusena täidab. Räpparid üritasid sellele nii oma muusikas kui ka alternatiivses elustiilis (vähemalt osaliselt) selga pöörata.

Praegu ei ole enam päris adekvaatne rääkida vastanduvatest subkultuuridest, samuti ei ole noorsookultuuride puhul sageli ehk tegemist eespool esitatuga võrreldava ühiskonnakriitikaga. Samas interpreteeritakse nüüdisaegsete noorsoouurijate analüüsides väga erinevaid eneseväljendusi poliitilise aktiivsusena. Näiteks „naudingukodanik” (pleasure citizen)[3] viitab noortekollektiividele, mis põhinevad hedonismil ja sotsiaalsuse väärtustamisel, ning tugineb arusaamale, et vaba aeg võib olla mõne noore jaoks olulisem kui töö või elukutse. Nii saab ka näiteks klubikultuuri, parkuuri ning ka paljude teiste koosluste puhul rääkida oma keskkonna loomisest, kus noortel on võimalik ise reegleid määrata ning tekkivat solidaarsust ja entusiasmi aktivismina käsitleda. Kodanikuaktiivsusena interpreteeritakse näiteks nii tänavakunsti kui ka festivale ning ehk keskseimal kohal on erinevad eneseväljendused sotsiaalmeedias. Siinjuures on oluline, et noored kujundavad meelelahutuslikus keskkonnas oma hoiakuid ja arvamusi sageli ka päevapoliitilistel teemadel, olles valmis aktiivsemaks tegutsemiseks. Sellist käitumisviisi on rootsi sotsiaalteadlane Erik Amnå[4] tähistanud mõistega „valvekodanik”. Viimane tahab ja suudab vajaduse korral kaasa rääkida ning aktiveerub, kui peab teemat tähtsaks või tegevusega kaasneb tunne, et see toetab enesearengut ja on ühtlasi ühiskonna huvides. Ning aktiveerumine ei tähenda alati poliitilise partei liikmeks astumist või barrikaadidele jooksmist, oma seisukohti või poolehoidu võib väljendada paljudel viisidel, muu hulgas ka muusika, erinevate ürituste korraldamise või seisukohavõttudega sotsiaalmeedias.

Kuigi eespool on toodud pigem positiivseid näiteid noorsookultuuride mõjust ühiskondlikele hoiakutele, ei saa muidugi kõrvale jätta võimalust, et mõnel puhul ei soodusta teatud stiili, muusika või hobi armastus mitte tolerantsust, vaid võib, vastupidi, õhutada viha erinevate ühiskonnarühmade vastu.

[1] Hebdige, D. 1979. Subculture: The Meaning of Style. London ja New York: Routledge.
[2] Kobin, M.; Allaste, A.-A. 2009. Hip-Hop in Rakvere: The Importance of the Local in Global Subculture. – Subcultures and New Religious Movements in Russia and Central-East Europe. Peter Lang Publishers House, lk 87–110.
[3] Riley, S.; Morey, Y; Griffin, C. 2010. The ‘pleasure citizen’: Analysing partying as a form of social and political participation. – Young 18(1), lk 33–54.
[4] Amnå, E. 2013. Active, passive and standby citizens. – The EWC Statement Series. Oslo: The European Wergeland Centre, lk 17–21.

Airi-Alina Allaste on Tallinna Ülikooli professor, kelle uurimistegevus on seondunud kahekümne aasta vältel noortega. Subkultuuride, elustiilide ja aktivismi analüüsid on keskendunud noorte staatusele ja osalusele ühiskonnas, püüdes seletada seda nende endi antud tähenduste kaudu.