Lääs vaatab kadedusega Ida-Euroopa daatšarajoonide ja potiaedade suunas, kus on võimalik toidukorporatsioonidest sõltumatult juurvilju kasvatada, kuid miskipärast pole näiteks Eestis keegi peale aednike enda Hiinalinna, Pilpaküla ja teiste linnaaedade väärtust veel mõistnud.

Norme ja ajagraafikuid täis linnaelus soovivad paljud meist mõnel sumedal suveõhtul kuhugi rohelusse põgeneda. Nii mõnelgi on unistuseks rajada endale väike oaas, metsik aianurk – koht, kus saaks hingata värsket õhku, jälgida mööda purjetavaid pilvede laevastikke, astuda paljajalu hommikukastesel rohul, pista sõrmed kevadise mulla sisse, näha sirgumas kevadel suure vaevaga kohale tassitud kabatšoki, kurgi ja tomati istikuid ning tunnetada looduse ja maa jõudu.

Sellisteks linlaste oaasiks ei ole Eestis mitte ainult n-ö tavalised suvilad, maamajad ja -talud, vaid ka omamoodi kirjud, esmapilgul ehk veidi kummalised, energiast ning loomingulisusest pakatavad aiamaad ja daatšad. Tihti on nad peidetud kõige ebatavalisematesse kohtadesse, mis pole ehitamiseks sobivad, nagu näiteks kõrgepingeliinide all paiknevale jäätmaale, tänavate reservmaale või raudtee kaitsevööndisse.

Tartu Hiinalinn (aiapidajate endi hulgas nimega Shanghai) tekkis siis, kui korrusmajades elavad Vene lennuväe töötajad hakkasid endale igatsema oma aialapikest. Piirkond arenes 55 aasta jooksul ilma ametliku planeeringuta ning jõudis erinevatel põhjustel, sh tahtlikud süütamised ning tulekahjud 2017. aasta kevadel, korduvalt Tartu uudistesse, jättes paljudele tartlastele Hiinalinnast negatiivse mulje.

Linnaaianduse huvilise Kerttu Kuslapi eestvedamisel koristati Tartu heakorratalgute käigus sel kevadel esimest korda ka Hiinalinnas ulatuslikult prügi ning korraldati kohalike tundmaõppimiseks erinevaid kunsti- jm aktsioone. Samuti korraldatakse siiamaani ekskursioone, kuhu seni on olnud kutsutud nii linnavalitsuse ametnikud, poliitikud kui ka kõik huvitatud tartlased, et tekitada arutelu ja piirkonda avada. Ekskursioonid on olnud menukad, aednikud ise külalislahked ja jutukad ning inimeste vaimustus piirkonnast üllatavalt suur – see kõik peegeldab piirkonna eripära ja väärtust. Peale selle on fotograaf Maria Kilk käinud kohapeal inimeste lugusid kuulamas ja aednikke pildistanud, millest on Facebooki gruppi „Tartu Hiinalinna aiamaad” üles pandud Hiinalinna kujutav värvikirev portreealbum. Ka Soome fotograaf Sanni Seppo pildistas sel suvel Hiinalinna ja Tartu Tiigi aedade piirkonda. Tema pildid on üleval Eesti-Soome ühisnäitusel „Silta-Sild” Helsingi Linnahallis kuni 2018. aasta veebruarini.

Hiinalinnas kohapeal ringi jalutades võib näha veidi salapäraseid, maagilisi „võluaedu“ – hoolikalt hooldatud aialapid koos kasvuhoonete ja sõstrapõõsastega, pisikesed paviljonid täis lillekorve ning maasikatest üleujutatud autorehvidest peenrad. Lisanduvad üksikud sauna- ja suvemajakesed, mida kaunistavad metsikut fantaasialendu tõendavad aiadekoratsioonid ning kus on aimatavad aednike kirevad elulood. Hiinalinnas on inimesi nii Kasahstanist, Ukrainast, Poolast kui ka teistest endistest Nõukogude Liidu liikmesriikidest. Sellepärast on neile see pisike tükike maad, mida enamus neist aastakümneid harinud on, väga oluline, andes neile juured, et kohanduda ning Eestis kui uues kodus sisse elada.

Paraku ähvardab Hiinalinna hetkel oht, et sinna hakatakse Tartu Linna üldplaneeringu 2030 alusel Põhja puiestee pikendust ehitama. Üldplaneeringu selle aastasel kinnitamisel selgus, et piirkonda on planeeritud nii uus elamurajoon kui ka magistraal, mis plaani järgi jookseks otse läbi Hiinalinna südame. Kuigi Tartu Linnavalitsus pakub aednikele lähedal asuvat uut asendusmaad, käiks paljudele aiapidajatele, kes on valdavalt 70–90-aastased, ümberkolimine üle jõu. Aastakümnete jooksul rajatud isikliku väliruumi ning äärmiselt personaalse looduskontakti kaotus oleks neile arvatavasti suur löök, millest nad ei pruugi toibuda. Samuti häviks praegune „kääbikla”, mis just praegusel kujul oma aastakümnete jooksul paika loksunud süsteemide ning tavadega paljusid linnakodanikke võlub. Kuigi elamurajooni ehitamisest räägitakse kui umbes 15 aasta kaugusest tulevikust, siis tee ehituse jaoks maade vabastamine algaks juba kahe aasta pärast. Enamus aiapidajaid oleks sel juhul sunnitud lahkuma ning oma aiapeenrad ning kasvuhooned maha jätma.

Nagu kirjutas juba Tartu Postimehes MTÜ Tartu Maheaed juhatuse liige Siim Vatalin, on Hiinalinna (ametlikult Jaamamõisa linnaosa) detailplaneering koostatud aastal 1996. Vahepealse 20 aasta jooksul on aga linnaruumi mõtestamisel ning plaanimisel mitu sammu edasi liigutud ning ühisaiad on järjest enam muutumas linnamaastiku oluliseks osaks[1]. Linnastumise tagajärjel elavad ka Eestis paljud inimesed tihedalt asustatud rajoonides, kus kohati puudub piisav roheline infrastruktuur. Siin saab just nimelt maaviljelus kompenseerida rohealade puudujääki linnakeskkonnas. Kuigi Tartus rohealade puudujäägi üle just kurta ei saa, pakuvad sealsed aiamaad korteris elavatele inimestele võimaluse sügavamaks kokkupuuteks loodusega. Muuhulgas avaldab aiamaade olemasolu soodsat mõju kogu linna ökosüsteemile, tuues seega kasu kõigile.

Toidusõltumatus

Potipõllumajandusest tulenevad positiivsed kasutegurid ei piirdu aga üksnes ülalmainituga. Oktoobri keskpaigas toimus Riias rahvusvaheline konverents alternatiivsetest toiduvõrgustikest ja -hankimisallikatest. Teemaks tulid nii slow food, food co-ops (kooperatiivid), alternatiivsed ja traditsionaalsed toiduvõrgustikud, aednike keskkonnateadlikkus ning motivatsioon, korilus jpm. Meie jaoks tavapärast aiapidamist vaadeldi muuhulgas selliste rahvusvaheliste mõistete abil nagu resilience, food sovereignty, food security jne.[2] Erinevad rahvusvahelised teadurid ning huvitaval kombel just lääneeurooplased, ei olnud oma vaimustusega sugugi kitsid – nende arvates ei paista me (loe: idaeurooplased) vahel arugi saavat, milline luksus ning väärtus see on, et enamusel inimestest Eestis on olemas nii sobiv maatükk kui ka oskused, et maad harida, köögivilju jms kasvatada ning seega vajadusel toidu masstootmisest veidikene sõltumatumad olla.

Kui Lääne-Euroopas omistatakse linnaaiandusele (urban gardening), kogukonnapõhisele põllumajandusele (Community-Supported Agriculture ehk CSA), kogukonnaaedadele (community gardens) ning muudele sarnastele nähtustele (näiteks turg ehk farmers’ markets, producer cooperatives, box schemes jne) vaata et ühiskonda ning (linna)keskkonda transformeerivat potentsiaali ning Valge Maja aias juurvilju istutavast Michelle Obamast tehti meedia poolt rohelisuse etalon, tekib küsimus, miks samal ajal Ida-Euroopa aiapidamise tavad ja traditsioon nii populaarmeedias kui ka akadeemias tihtipeale kahe silma vahele jäävad.

Berliinis on Tempelhofi lennujaama pargis asuvast Allmende aiaprojektist kirjutatud lugematu hulk magistritöid, sellest on saanud turistide tõmbenumber, seal peetakse piknikke, käiakse termosega hommikukohvi joomas ning suveõhtutel muusikuid kuulamas. Sellest jääb tingitult mulje, et kõik „Lääne” transformatiivsed rohelised nähtused võetakse vastu tohutu joovastusega ning nende põhjal kirjutatud artiklid on ka meile kui „Ida-Euroopale” rohelisuse mõttelaadi jm eeskujuks.

Samas tundub, et Tartu Hiinalinn, Maardu külje all asuv Pilpaküla (ehk ametlikult Jõelähtme valla Kallavere ja Ülgase küla osa), ning ka kunagine Soodevahe küla Tallinna lennujaama külje all, on pigem põlu all ning osale linlastest pinnuks silmas (nt Soodevahe likvideerimine kui parandamist nõudev „visuaalne visiitkaart”).

On arusaadav, et paljude kodanike jaoks on viletsavõitu kokkuklopsitud kasvuhooned ning autorehvidest upcycle’datud lillepeenrad kuidagimoodi vastuolus nende tavapärase esteetikaga, kuid just siin tasub enne kiiret hukkamõistu arvestada mõne olulise faktiga.

Potipõllumajandus ebakindlal pinnasel

Esiteks pole ei Tartu Hiinalinnas ega ka Maardu Pilpakülas ühelgi aednikul peaaegu mingit ajalist garantiid ja kindlustunnet selles osas, kaua tal maalapikest veel harida lastakse, kuna näiteks Pilpakülas sõlmitakse üürilepinguid vaid üheks aastaks ning üürilisi pelutatakse juttudega, et „see aasta on viimane“ ning et kinnisvara arendajatel on maa-ala suhtes plaanid juba tehtud.

See tähendab omakorda, et kallimad ehitustööd, nagu kasvuhoone parandamised, uus katus jms ettevõtmised jäävad tegemata, kuna enamikule aednikele, kes on peamiselt pensionärid, on aastane üürileping liiga väike aeg, et riskida suuremate investeeringutega, mida ehitamine kaasa toob.

Teiseks on nii Hiinalinn kui ka Pilpaküla osade linlaste jaoks muutunud mitte-ametlikuks prügimäeks. Pilpakülas jutustati meile mitmest suust, kuidas tihti mõni möödasõitja peatub ja viskab prügikotid aiakooperatiivi väravate ette. Kuna sealsed aiapidajad ei ole mitte ainult keskkonnateadlikud korra-armastajad, vaid teavad ka, et kui Pilpaküla hakatakse meedias võrdlema prügimäega, võidakse isegi nende aastane üürileping varem lõpetada. Seega viivad nad võõra prügi ise minema.

Kolmandaks on mulje jäänud, et juhul, kui tegemist on Läänest imporditud DIY või up-/recycle ideedega nagu europalettidest ehitatud pingid Põhja-Tallinnas, siis on automaatselt tegemist innovatiivsete, ressursi-säästlike ning jätkusuutlike näidetega. Samas suhtutakse erinevatesse DIY/upcycle ehitusviisidesse Hiinalinnas ning Pilpakülas pigem üleolevalt, just nagu ei järgiks sealsed aiapidajad samasuguseid keskkonnateadlikke ning -säästlikke põhimõtteid.

Teatud kahepalgelisust võib märgata ka akadeemilises dialoogis, mis tihti peale vastandab omavahel läänes tekkinud aiandusalased ettevõtmised (kogukonnaaiad, CSA jm) ning idaeuroopas laialdaselt praktiseeritava põllumajandusliku kodumajapidamise.[3] Ka tšehhi teadur nimega Petr Jehlička kirjutab juba aastakümneid ida-euroopa potipõllumajanduse ning toidukasvatamise hüvedest ning „Lääne” silmakirjalikkusest selle nähtuse tõlgendamisel ning võib-olla et isegi stigmatiseerimisel. Kuna Ida-Euroopas ei lisandu sellisele praktikale tavaliselt ei poliitilised nõudmised ega mingisuguste õiguste kehtestamisprotsess, kutsub ta seda nähtust „vaikseks jätkusuutlikuseks” (silent sustainability)[4], sest potipõllumajandusest tulenevad positiivsed kasutegurid on igati ökoloogilised.

Aiapidajad kasvatavad köögivilju valdavalt ilma igasuguste mürkide ja kunstväetisteta,[5] komposteerivad ökojäätmeid, kasutavad sõnnikut ja multši ning putukatõrje eesmärgil erinevaid taimseid leotisi (nt nõges, küüslauk jms). Seega panustavad nad oma tegevusega kohaliku mulla kvaliteeti ja mitmekesisusse jne. Samuti ei tarbi nad mitte ainult ise tervislikku, kohalikku ning hooajalist mahetoitu (ning jagavad seda sõpradele, naabritele ja perekonnaliikmetele), vaid väldivad ka sellise toidutarbimise süsteemi toetamist, kus puuvilju tuuakse kohale konteinerites tuhandete kilomeetrite kauguselt.

Lisaks pakub linnaaiandus aastaringset võimalust praktiseerida tervislikku aktiivset eluviisi, kuna seob endas füüsilise töö, värskes õhus olemise, stressimaandamise, rekreatsiooni, eneseteostuse jm. Linnaaiandus kaasab sotsiaalselt ning hõlbustab ühiskonna lõimumisprotsesse, nagu ühtsustunne, üksteise aitamine, ühised aiatööd ning mahlategemine, istikute/aiasaaduste vahetamine, tööriistade laenamine, sõprussuhted ning perega koos vaba aja veetmise võimalus,[6] ning kajastab jätkusuutlikkuse ja aktiivse heaolu ideaale.

Kui intervjuusid tehes pärisin peamiste põhjuste kohta, miks (ühis)aiandusega tegeleti, olid vastused väga sarnased ning peegeldasid vägagi kõrget keskkonnateadlikkust. Peamiste põhjustena, miks aiamaale tullakse ja toitu kasvatatakse, toodi vaba aja veetmise võimalus looduses ja värskes õhus. Teiseks mõjuvaks motivaatoriks oli teadmine, kust toit pärineb ja et isekasvatatud toit on puhas ning keemiliselt pritsimata. Pea iga intervjueeritav mainis oma vastuseisu GMOd sisaldavate toiduainete suhtes, tõestades sellega ka oma informeeritust vastaval teemal. Kõiki aiapidajaid ühendas suur mure inimeste tekitatud keskkonnaprobleemide suhtes (metsa lageraie, prügireostus jm) ning valdavalt ka tahe panustada omal moel (aiatööga, prügi sorteerimisega) loodushoidu.

Tänapäeva urbanistliku elukeskkonna planeerimise üks peamisi väljakutseid jätkusuutlikkuse valdkonnas on tervise- ning keskkonnasõbralike elukeskkondade kujundamine. Linnaaianduse arendamine ja aiapidamise võimaluste loomine neile, kellel selleks võimalused puuduvad, on seega oluline, sest see pakub linlastele nii sotsiaalseid väljundeid, suurendab keskkonna liigirikkust, rikastab ümbritsevat ökosüsteemi ning mitmekesistab linnaruumi tervikuna. Sellepärast on hädavajalik, et linna aiandusmaad saaksid edaspidi iga linna elukeskkonna loomulikuks osaks.

Seoses Hiinalinnaga võiks ning tuleks sel juhul kaaluda ka teisi võimalikke alternatiive 20 aasta taguse detailplaneeringu põhjal kavandatud Põhja puiestee pikendamisele, kui see tuleb elava ja omanäolise kogukonna aiandusmaa arvelt. Ei ole kerge (ega ka võimalik) ei kogukonnal enesel ega ka nende istutatud viljapuudel ajada juuri võõras kohas, juurdumine võtab aega ning – nagu kõik aiapidajad teavad – on kannatlikkust ja hoolt nõudev aeglane protsess. Iga kord, kui plaanime uut linnaaeda, rikastame sellega linnamaastikku, parandame inimeste elukeskkonda ja loome suure hulga sotsiaalseid väljundeid. Veelgi enam teeme seda aga siis, kui arendame ja hooldame juba olemasolevaid aedu ning seome neid uute võimalustega, selle asemel et vanu lammutada.