„Läti teater” on niivõrd laialivalgunud, ebakonkreetne ja üldine mõiste, kõlvates ehk pelgalt Vikipeediasse või reklaamvoldikusse (informeerides seeläbi teatrist kui kunstiliigist konkreetsel geopoliitilisel territooriumil), kuid see ei kajasta mitte mingil juhul kohalikku või rahvusvahelist konteksti, kus seesinane „läti teater” asub.

Läti keelest tõlkis Hannes Korjus.

Kas me ise ülepea mõistame, mida läti teater endast kujutab? Ning kes või mis seda esindab? Kas näiteks Läti Kunstiteater (Dailes teātris– H.K.) või see, mida näitab Riia Uus Teater, või see, mida lavastavad režissöörid Mihhail Gruzdov ja Vladislavs Nastavševs? Üritada neile küsimustele vastata oleks sama kui mängida „öö ja päeva erinemise mängu”.

On’s ilma peal keegi sellest „läti teatrist” huvitatud? Eikeegi (endilgi oma kraami küllalt). Nõukaaeg, mil tippsaavutusteks olid külalisetenduste dekaadid Moskvas või „vennasvabariikides”, on möödas. Kahjuks pidi kuluma vähemalt kümme aastat, enne kui väikesele Lätile kuulsust toonud tipptasemel ooperilauljatest kujunes Läti kaubamärk ja üks ooperiarmastajate mütoloogia osiseid. Ning pole tarvis ennast petta. Praegu on meil nimelt üksainus maailmatasemel töötav teatrilavastaja – Alvis Hermanis, kelle järele Euroopa tippteatrid ja ooperimajad järjekorras passivad. Ülejäänud aeg-ajalt idas või läänes töötavate läti teatrilavastajate tegemisi võib pidada pelgalt marginaalseks edulooks ehk tsunfti- või sõbrasuhetest alguse saanud õnnelikeks juhusteks. Vladislavs Nastavševsi võib pidada praegu ehk ainukeseks läti teatrilavastajaks, kel on kõige rohkem väljavaateid rahvusvahelisse (vähemalt Venemaa) seltskonda väljamurdmiseks. Kangekaelselt oma teed pidi edasirühkiv, omamoodi maniakaalne perfektsionist.

Maailma teatrielu/-protsessi ohjajad on ülimalt pragmaatilised tegelased – nende neelud käivad esmajoones „värske vere” järele, mida saaks kasudega niigi küllastunud teatriturul maha parseldada. Aga Läti Vabariigi riigipiiri seljataha jätmiseks peab see „värske veri” vastama kahele eeltingimusele: tipmine kvaliteet ja/või skandaal (ning seejuures selline, mis oleks konverteeritav Euroopa või Venemaa sotsiaalkeskkonnas). Ning siis tulevad juba „huvitavad, kunstiliselt väärtuslikud lavastused”, selline väärt kraam (ning just selle valdkonna puhul on läti teatrilavastajatel/-lavastustel antud hetkel kõige suuremad võimalused oma jalg ukse vahele saada, kui läheb õnneks festivali programmijuhi tähelepanu pälvida). Ning üks praktiline nõuannegi: nõutud on väikesed, kompaktsed, hõlpsasti transporditavad teatritükid, soovitatavalt mitte eriti näitleja- ning tekstirohked.

Lõpuks – kõige kallim kaup – isikupärase käekirja ning originaalsusannusega õnnistatud eredad loomeisiksused, kes on end teatriilmas juba tõestanud (kui küüniliselt see ka ei kõlaks – „korralik kaup!”). Lätis on sellega kahjuks nii, nagu on – justkui on professionaalsete lavastajate tehtud head lavastused, aga nende kunstilist ja ideoloogilist poolt ei saa isegi Euroopa kontekstis algupäraseks pidada. Ning veel üks nüanss. Nagu elus ikka, saab teinekord otsustavaks õnnelik juhus. Võib vaid üritada aimata, milliseks võinuks kujuneda Riia Uue Teatri saatus, kui neil poleks ette näidata mitmeid võite Toruni teatrifestivalilt, mis oli üheksakümnendatel ida ja lääne teatriruumi ühendavaks oluliseks sillaks, ning prestiižset Max Reinhardti Kuldset Sulepead Salzburgist – just need kaks sündmust „tsementeerisid” Riia Uue Teatri ja Alvis Hermanise kuulsuse.

Aga just äsja on ka Liepāja Teatril näkanud – tänu vene teatrilavastaja Konstantin Bogomolovi ponnistustele läheb tolle lavastatud „Stavanger/Pulp People” (aluseks Marina Krapivina näidend „Stavanger”) maikuus „vallutama” ühte mitte just kõige kehvemat Euroopa festivali Wiener Festwochen. Bogomolovi kaval strateegia on vilja kandnud – ta segas lavastusse kokku „tšernuhhat” nii idast kui läänest, luues kompaktse, festivaliformaadile ideaalselt vastava lavatüki, millest igas ilmanurgas aru saadakse. Kui publitsiteediga samuti kõik klapib, siis on Liepāja Teater teinud tubli stardi rahvusvahelise tunnustuse pälvimiseks. Ainult et sel pole mitte kõige vähimatki seost „läti teatriga”.

Normunds Naumanis on Läti teatri-ja filmikriitik. Lõpetas 1985. aastal kunstiteaduse erialal GITISe (Moskva Riiklik Teatrikunsti Instituut). Alates 1985. aastast on olnud Läti NSV Teaduste Akadeemia keele ja kirjanduse instituudi teaduslik töötaja, hiljem ajakirja Avots (Allikas) kultuuriosakonna toimetaja, pärast taasiseseisvumist Läti Riikliku Filmikeskuse referent, ühtaegu ja praegugi Läti päevalehe Diena teatri- ja filmikriitik.