Käisin hiljuti sõbra sünnipäeval, kus üks neiu küsis teistelt, mis ajastus nad tahaksid elada. Natuke nagu kulunud küsimus või mõttemäng, kuid nüüdisaegses popkultuuris näib see olevat keskne teema. Käesolev vinüül „Planetarium” on hea näide sellest, mida muusikakriitik Simon Reynolds nimetab retromaaniaks. Lühidalt öeldes on retromaania püüd uuesti üle teha või leida minevikust midagi uut.

Peale selle, et Misha Panfilov on muusik, on ta ka melomaan, kes kogub Nõukogude Liidus välja antud ning nüüd juba rariteetideks saanud funk’i, džässi ja disko plaate. Paremaid leide riputab ta üles oma YouTube’i kanalile Funked Up East, nii et kui te tahate teada, kuidas kõlab näiteks sovetiaegne kasashtani psych folk, siis sealt leiab seda ja palju muudki eksootilist.

Panfilov ise gruuvib heliliselt ning albumi nimele vastavalt komeetide ja planeetide vahel. Pillub üheaegselt sädemeid ning valab lood üle mõnusalt tummise funk’i vooluga. Ühest küljest on „Planetarium” samasugune ajamasin nagu see YouTube’i kanal. Nüüd võime kuulda, kuidas kõlab nõukogude muusikapärand reflekteerituna tänapäeva. Mina näiteks ei suuda markeerida kohti, kus üks teisest kõlaliselt erineb. See tähendab kahte asja: esiteks, et „Planetarium” on olemuselt vägagi autentne, ning teisalt, et nõukogude funk, džäss ja disko on siiamaani relevantsed.