Müürilehe toimetus intervjueeris kaheksat inimest, kes puutuvad oma ametis sagedasti kokku surmaga. Surm on eksistentsi loomulik osa, aga sellest rääkimine ja sellele otsa vaatamine on enamasti seotud negatiivsete emotsioonide, tabude ja tumedusega. Seetõttu soovisimegi teada, kuidas suhestuvad surma ja seda ümbritseva kultuuriga inimesed, kelle jaoks see on igapäev.

Rääkida surmast tähendab peaaegu alati rääkida ka elust ning küsimus inimese lahkumisestki algab elu väärtustamisest. See, kuidas kohtleme vanemaid inimesi, kuidas toimime inimese lahkumise korral ning kuidas mälestame eelkäinud põlvkondi, näitab meie ühiskonna kohta paljutki.

Kalmistutel jalutades võib tajuda aegadeülest kollektiivsust – kohtumist tuttavate nimedega, kes on su hinge märgi maha jätnud või sinust indiviidi vorminud.