Selle kevade maikuu lõpupäevadel toimus Tallinnas Von Krahli Teatri saalis juba teistkordselt rahvusvaheline sisearhitektuurialane sümpoosion SISU. Seekordse ürituse alapealkirjaga „Ruumi mõju” eesmärgiks oli analüüsida ja vaadelda lähemalt neid mõjusid, mida avaldab inimesele teda ümbritsev ruum. Ettekannete keskpunktiks oli arhitektuur kui sügava bioloogilise ja kultuurilise juurdumusega valdkond, mis kannab endas vaimset põhiolemust. Tõdeti, et arhitektuur mitte üksnes ei suuna meie käitumist, vaid tegelikult muudab ka meie aju [1]. Teiste silmapaistvate esinejate seas astus üles ka tunnustatud India arhitekt ning rohelise arhitektuuri eestkõneleja Karan Grover. Äärmiselt jõuline, särav ja soe isiksus, kelle aus ja otsekohene lähenemine teemakäsitlusele mõjus kõigile, kes harjunud meie kultuurikontekstis juba tavaks saanud poliitiliselt korrektse väljendusviisiga, ootamatult vabastavalt ja inspireerivalt.

Indias Gujarati osariigis töötav Karan Grover on endanimelise disainistuudio omanik, külalisprofessor Vadodara Maharaja Sayajirao Ülikoolis, „rohelist arhitektuuri” propageeriva ajakirja Design Detail peatoimetaja ja üks muinsuskaitseliikumise eestvedajaid Indias.

Olles teinud 30 aastat selle nimel tööd, saavutas ta 2004. aastal oma MTÜ-ga Champaner-Pavagadh’i, kahe aastatuhande vanuse maetud linna lisamise UNESCO maailmapärandi nimekirja. 2003. aastal pälvis tema poolt projekteeritud CII – Sohrabji Godrej Green Business Centre Hyderabad esimese ehitisena väljaspool Ameerika Ühendriike USA Green Building Councili (USGBC) plaatinaauhinna maailma kõige keskkonnahoidlikuma ehitise eest. Lisaks paljudele teistele arhitektuurivaldkonna auhindadele ning rahvusvahelisele tunnustusele, arvati ta 1999. aasta Tokyo näitusel „ROOTS” järgneva millenniumi 14 olulisima Aasia arhitekti hulka.

Karan Grover`i arhitektuurilooming baseerub „koha ruumile” (space of place) – ruumile, mille juured on piirkonna kultuuris ja geograafilises kontekstis. Ta arvab, et kultuur on see, mis meid määratleb. Oma ehitiste puhul järgib ta kohalikest oludest ja kliimast tulenevaid ehitustraditsioone. Tema sõnade kohaselt on võimalik läbi õige (vastavasse kliimasse sobiva) arhitektuurilise lahenduse ja materjalikasutuse saavutada kuni 50%-line energia kokkuhoid.

Groveri ehitisi iseloomustavad India traditsioonilisele arhitektuurile omased sügavad verandad, kivikatused ja paksud põletatud tellistest seinad. Tähtis koht tema ehitiste puhul on hoonesse valgust tooval sisehoovil ehk aatriumil, kus kuumast kliimast tingitud soe õhk saab jaheneda ja sealt väikeste avade kaudu hoonesse siseneda. Sisehoov on ka koht, kus käib elu ja see muudab hoone tervikuks. Eesmärgiga, et kõik ruumid saaksid loomulikku valgust, ei ole tema poolt projekteeritud hooned kunagi liiga sügavad. Suuremate ehitiste puhul on ta kasutanud lõunamaisele arhitektuurile omaseid tuulutustorne, mille abil saavutatakse tema sõnul kuni kümnekraadine temperatuurilangus. Kui õhk sealt edasi hoonesse juhitakse, on kliimaseadmel vähem tööd. Iseloomulikuks näiteks tema loomingu puhul on ka arhitektuuri osana kasutatavad taimeseinad, mis toodavad hapnikku ja aitavad langetada temperatuuri. Läbi taimede juurte juhitakse aga taaskasutatav vesi. Ta ütleb, et „roheliselt” ehitatud hooned maksavad küll mõni protsent rohkem, aga see korvatakse paari aastaga nende ülevalpidamiseks kuluva energiasäästu kaudu.

Nagu kõigi teiste suurte arhitektide looming, baseerub ka Karani ehitiste arhitektuuriline tugevus harmoonilisel kooskõlal ümbritseva keskkonnaga. Tema hooned on lihtsalt üks osa sellest, tõusmata kunagi liialt esile, samas jäämata ka sellele võimsale kultuurile ja loodusele mingil moel alla, olles nii üheks suurepäraseks näiteks kaasaegsest jätkusuutlikust arhitektuurist, mis baseerub austusel oma rahva ajaloo ja ehitustraditsioonide vastu.

Missugused on sisearhitektuuribürood Indias? Kas tegutsetakse koos arhitektidega või eraldi?

Indias on vähe büroosid, kes teevad ainult sisearhitektuuri, tavaliselt tegutsetakse koos. Näiteks mina olen hariduselt arhitekt, aga tegelen ka interjööriga.

Kas Indias on üldse võimalik õppida sisearhitektuuri eraldi erialana?

Jah, meil on mõned arhitektuurikoolid, kus saab õppida sisearhitektuuri, aga neid on väga vähe – umbes kümne kooli ringis, samas kui arhitektuuri õpitakse umbes 450-s. Seega kontseptsioon sisearhitektuurist kui eraldi professioonist on Indias küllaltki uus idee. Varem eeldati, et arhitekt kujundab ise ka interjööri.

Milline on sinu büroo? Palju seal töötajaid on?

Mul on büroo olnud 40 aastat. 1975-85 oli mul partner, aga see ei toiminud. 1985 alustasin oma stuudioga, nii et praegu on mul 30. tegevusaasta. Meil on alati olnud 25 töötajat. Ma ei taha minna suuremaks, kuna arvan, et siis võib kaduda kontroll kvaliteedi üle, aga me teeme selle 25 inimesega küllaltki suuri projekte. Oleme projekteerinud muuhulgas nii valitsusasutusi ja büroohooneid kui ka hotelle ja elamurajoone.

Kuidas teil töö käib, kas sinu visandite järgi?

Meie stuudio töökultuur on selline, et kui saame uue töö, siis esimesed päevad teeme me kõik eskiise, seejärel paneme need seinale üles ja vaatame, kelle oma on antud projekti jaoks sobivaim. See ei pea sugugi olema minu oma.

Missugune on su büroos tööjaotus? Kas arhitektid teevad arhitektuuriosa ja sisearhitektid interjööriosa?

Ei, arhitektid on teinud siiani mõlemat, aga praegu olen hakanud enda büroosse tööle võtma ka inimesi, kes on spetsialiseerunud ainult interjöörile. Tegelikkuses ma ei usu erisusse arhitektuurse ja sisearhitektuurse ruumi vahel. Ma ei vaata kunagi sisearhitektuuri arhitektuurist eraldi.

Sümpoosionil tehtud ettekandes mainisid, et oled tegelenud aastaid India kultuuripärandi restaureerimise ja ausse tõstmisega. Räägi palun sellest natuke lähemalt.

See oli 2000 aasta vanune maetud linn Champaner Lääne-Indias Gujarati osariigis, umbes 50 kilomeetri kaugusel idas minu ülikoolilinnast Vadodarast. Seal on ca 115 ehitist maa peal ja umbes 4000 maa all. Minu õpetaja, arheoloog professor R. N. Mehta oli sealsete väljakaevamistega tegelenud juba aastaid. Ma olin 19, kui ta mind esimest korda sinna viis. Sellest päevast alates veetsin kõik nädalavahetused oma arhitektuuriõpingute kõrvalt seal.

Olin tema käe all töötanud juba ligikaudu neli aastat, kui ühel päeval tuli ta minu juurde ja ütles: „Vaata, ma olen andnud 30 aastat oma elust Champaner`ile, aga nüüd tahan ma anda selle sulle.” Mina ainult naersin selle peale ja vastasin: „Ma olen 23-aastane, see on maetud linn, kuidas sa saad selle mulle anda?” Aga tema käis peale nii kaua, kuni ma lõpuks nõusse jäin, lubasin talle 30 aastat enda elust ning et täidan tema soovi ja teen Champanerist UNESCO maailmapärandi linna. Järgmisel päeval ta suri. Eelmisel õhtul oli ta aga pakkinud minu jaoks valmis kohvri kõigi oma väljakaevamistel tehtud joonistega. Siis mõistsin, et pean seda tema heaks tegema. 2004. aastal kanti Champaner UNESCO maailmapärandi linnade nimekirja. Kõik need aastad, mis ma seal töötasin, olid minu jaoks ainulaadne võimalus õppida tundma India arhitektuuri ja ehituskunsti põhimõtteid. Ma olen väga tänulik oma õpetajale, et ta mulle selle võimaluse andis.

Kuidas on see kogemus mõjutanud sinu tööd arhitektina?

Arvan, et kogu minu töö arhitektina põhineb sellel, mida ma õppisin seoses nende väljakaevamistega. Kogu minu looming baseerub India kultuuril ja keskendub kontekstile. Ma ei ole mõjutatud Läänest. Paljud India arhitektid kopeerivad New Yorgi ja Singapuri ehitisi, mina seda ei tee. Arvan, et see kõik on tänu selle erakordse mehe õpetustele.

Amsterdamis Rahvusvahelisel Sisearhitektuurialasel konverentsil WIM 2013 peetud kõnes rõhutasid sa identiteedi tähtsust rahvusliku disaini arendamisel. Enne sind võtsid sõna hiinlased, suurima rahvaarvuga riik maailmas, sama identiteedi kadumise murega. Mulle kui väikerahvuse esindajale oli selline teemapüstitus niivõrd suurte ja pika kultuuritraditsiooniga rahvuste puhul üllatuseks. Ma arvasin, et see on ainult väikerahvaste probleem.

Jah, teil on sama probleem. Teie olite okupeeritud Venemaa poolt, kes ei soovinud, et teil oleks oma identiteet. Ta tahtis asendada selle enda omaga. See on täpselt sama, mis tegid inglased meiega. Nagu ma oma kõnes ütlesin, peavad eestlased taas üles leidma ja välja kujundama enda identiteedi. Te peate vaatama oma vanu ehitisi, uurima kuhu ja kuidas te ehitasite, millest te ehitasite, milline oli teie kuluur. On vaja leida mooduseid, kuidas seda taastada, sest praegusel hetkel ei ole Eestil oma arhitektuurilist identiteeti. See on laenatud, see ei ole teie oma. Miks peaks Tallinnas ehitatama täpselt samasuguseid maju nagu Euroopas? Tegelikult see siin ei ole Euroopa. Te ei mõtle nagu eurooplased, teie kultuur on erinev. Ma tajun seda. Ma vaatasin teie vanu puitehitisi, need on hoopis midagi muud. Te peate taastama oma kultuuri, otsides tuge selle juurte juurest. Teie oma kultuur on olnud surnud, sest Venemaa ei tahtnud, et teie kultuur areneks.

Ja enne venelasi olime me sakslaste võimu all.

Jah, sama nagu meil. Enne inglasi olime meie moguli võimu all, aga me peame minema veel tagasi ja avastama, kes me ise olime ja leidma väljundeid, kuidas seda maailmale esitleda. Mina näiteks tunnen ennast õnnelikuna, kui saan seda teha.

Miks me vajame identiteeti?

Sest me oleme erinevad ja ei taha olla ühesugused. Meie vaimulaadid on erinevad. Näiteks meie kultuur on öelda „Namaste” [2], meie kultuuris austatakse vanu inimesi, on sobimatu istuda enne, kui vanem inimene on seda teinud. See on meie kultuur. Miks ma peaksin selle kaotama?

Aga mis on selle oma kultuuri teadvustamise ja omamise sügavam tähendus?

Seda on väga lihtne mõista. Kui sa oled kellegi poolt valitsetud, siis valitseja soovib hävitada sinu kultuuri. See on viis, kuidas ta saab sinu üle võimu. Kui sa saad oma kultuuri tagasi, siis ta kaotab sinu üle võimu. See on puhtalt võimu küsimus.

Inimene peab teadma ja mõistma oma kultuuri põhjalikult, uurima selle mustreid ja tausta. Väga olulisel kohal on siin huvi oma kultuuri vastu. See aga tekib ainult siis, kui sa oled uhke selle üle, kes sa oled. Teadmised oma kultuuri kohta annavad sulle eneseväärikuse, sisemise tugevuse ja uhkuse olla eestlane ning soovi sellest kogu maailmale teada anda.

Küsimus Eesti kaasaegse arhitektuuri kohta. Nagu sa isegi märkasid, on meie linnadesse viimasel ajal tekkinud kaks uut probleemset ehitise tüüpi: ilmetud klaasist kuubikud (büroohooned) ja plekist angaarid (kaubanduskeskused), mis ei sobi meie varasemasse arhitektuursesse konteksti ega kliimasse. Odav ehitada, kulukas üleval pidada, kehv sisekliima lisaks. Võim on arendajate kätes. Kuidas seda muuta?

See on sellepärast nii, et arhitektid on nõrgad. Sellele tuleb vastu astuda, kirjutada ajalehtedes ja öelda selgelt välja, et see on vale. Poliitikud peavad aru saama, et oma riigi ja rahva huve silmas pidades tuleks neil ehitajate asemel rääkida arhitektidega. Mina ei tööta ehitaja heaks, mina töötan inimeste ja ühiskonna heaks. Mida ma soovin öelda on see, et teie siin Eestis tähtsustate ehitaja rolli üle. Minult on varem küsitud, et kuidas sa julged niimoodi otse öelda? Aga kui sa tunned, et sul on õigus, siis ei ole vaja ka karta.

Kuidas on Indias, kes on ehitamise juures juhtpositsioonil?

Hea arhitektuuri puhul on juhiks arhitekt, halva puhul ehitaja.

(Kuna intervjuu toimus autosõidu ajal teel Lahemaalt Tallinnasse ja selle küsimuse ajaks olime just linna jõudnud, siis enda vastuse illustreerimiseks osutab Grover autoaknast välja hrustshovka-tüüpi tellistest ja veidi hilisemast ajast pärit paneelmajade gruppidele ja ütleb: „Näiteks kõik need majad on tehtud ehitajate poolt.” Neist möödudes märkab ta ka mõnda ilusat arhitektiehitist, siis aga tulevad jälle ehitajate omad.)

Mul on tunne, et teie arhitektid räägivad vähe, ei võitle piisavalt oma õiguste eest, ega usu sellesse, mida nad teevad.

Ka sümpoosionil oleksid kindlasti pidanud olema kohal poliitikud ja linnapea. Üritus oli ju planeeritud mõttega teha midagi Tallinna heaks. Esinema kutsutud lektorid, juhtivad eriala asjatundjad üle maailma, oleksid siis saanud neile välja öelda selle tõe, mida teil endil siin ebamugav teha on. See on selline rahvusvaheline arhitektuuripoliitika – arhitektide vastastikune toetus. Sama ootan mina teilt, kui teie Indiasse tulete. Te peate õppima ära kasutama nende inimeste potentsiaali, kes teile külla tulevad. Nemad märkavad kiiremini, mis teil valesti on. Teil on vaja väga palju muuta.

Kas siin võib paika pidada Rabindranath Tagore’i seisukoht [3], et ratsionaalsus tuleb Läänest ja vaimsus Idast ning et see on see põhjus, mispärast me üksteist vajame?

Jah, ma arvan ka nii. Ainult, et tihtipeale lääne pool alahinnatakse vaimsust. Ei mõisteta inimeste vajadust spirituaalsete väärtuste järele.

Sellest siis ka need arendajatepoolsetel majanduslikel kalkulatsioonidel põhinevad arhitektuurivabad ehitised meie linnapildis?

Tundub küll nii.