15-aastaselt üksinda aastaks Saksamaale, 17-aastaselt ettevõtjaks, 23-aastaselt linnapeakandidaadiks, kõigest paar kuud hiljem erakonna juhiks. Johanna Maria Tõugu lend poliitikaorbiidile on sellega alles alanud. Tema siht on Toompea ja eeskujud suuresti kuskil Euroopas. Ta teab, et tähtede poole pürgimine roheliste erakonnas saab olema kadalipp, aga kiirelt ja mugavalt orbiidile jõudmine poleks temale omane. 

Oma värskesse rolli Tõugu alles elab sisse. Esimestel nädalatel pärast esinaiseks saamist annavad tema päevakavas jätkuvalt tooni loengud. Ta õpib semiootikat ja riigiteadusi. Vaidleb ülikoolis tihti õppejõududega, kes tembeldavad teda marksistiks. Akadeemia olevat Tõugu hinnangul liialt parempoolne, rääkimata Eesti avalikust ruumist. Ta rõhutab korduvalt, et ta pole oma vaadetelt fundamentalist. See on etteheide, mida ta on pidanud rohelisena korduvalt pareerima. Mujal maailmas on väärtused, mille eest ta võitleb, juba peavool. Ilmselt just seepärast on Tõugu veendunud, et ta seisab ajaloo õigel poolel, kuid Eesti ühiskond tervikuna veel mitte.

Eestimaa Roheliste uus esinumber on ühe jalaga juba Euroopas. Kui ma palun tal nimetada poliitilisi eeskujusid, laob ta ritta hulga Euroopa roheliste erakondade liidreid: Ska Keller, Iiris Suomela, Annalena Baerbock, Thomas Waitz. Ainsa eestlasena käib läbi Lennart Meri nimi. Oli temagi ju rahvusvaheline mees.

Tõugu on ehe näide sellest, kuidas Euroopa integratsioon peaks toimima. Ta läks juba põhikoolis aastaks Hamburgi, kus nägi oma silmaga, mis väärtuste järgi elab saksa keskklass. Seal alustas Tõugu iga päev rattaga sõitmist ja prügi sortimist. Hamburgist võttis Tõugu kaasa ka hoolivuspisiku, mis on pannud teda paremini mõistma marginaliseeritud kogukondade probleeme. „Saksamaal mu maailmapilt avanes. Sain seal aru, et minu tegudel on tagajärjed,” võtab Tõugu kokku tema elu kõige rohkem mõjutanud aasta.

Tõugu on veendunud, et ta seisab ajaloo õigel poolel, kuid Eesti ühiskond tervikuna veel mitte.

Protest kuurortlinnas

Mis oleks, kui teeks Pärnusse ühe pakendivaba poe? Esimese seesuguse Baltikumis. Aastal 2017. Õppides ise samal ajal keskkoolis. Saksamaalt tulles pakatas Tõugu pea pöörastest ideedest. Läbikukkumine ei tulnud kõne alla, sest nagu ta ise ütleb: „Kui sa oled noor, siis julgust lihtsalt voolab sinu seest välja.” Nii juhtuski, et veel enne täisikka jõudmist oli Tõugu pakendivaba poe Paljas Pala üks asutajatest. Idee käivitamise ajal polnud Tõugu ise kunagi sellist poodi külastanud. Isegi Hamburgi jaoks oli kontseptsioon veel liiga toores. See ei takistanud aga Tõugul Pärnus proovimast.

Tegemist oli isemoodi protestiaktiga. Tõugu tahtis näidata, et väikestel poodidel on suurte kettide kõrval samuti eluõigus nagu alternatiivkultuuril Pärnu linnas. Paljas Pala polnud lihtsalt pakendivabadust propageeriv elustiilipood, vaid see oli kogukonna-hub, kus toimusid filmiõhtud, kontserdid, vestlusringid ja open mic’i üritused. Kogu poe kontseptsioon sündis Tõugu peas. Ta peab ennast ennekõike visionääriks ja algatajaks, kelle eriliseks andeks on oskus kanaldada teda ennast tabanud tohutu energialaenguga vaimusähvatus mingi projekti või idee käivitamisse. Seda oskust tõstavad esile ka roheliste erakonna liikmed. „Tal on võime inspireerida inimesi endaga koostööd tegema,” ütleb üks. Vabatahtlikkusel põhinevas organisatsioonis on see kõva valuuta. 

Poepidamisajast meenuvad Tõugule esimestena lakke maalitud taevas, põrandale lahti rullitud kunstmuru, lilledega palistatud seinad ning WC laest rippuvad markerid. Ruumist sai Tõugu jaoks lõuend vabalt eksperimenteerimiseks. Pakendivaba poe eksperiment noore ettevõtja jaoks paraku väga kaua ei kestnud. Ühel hetkel adus neiu, et tal tuleb jätkuvalt täita ka koolikohustust. Ühtlasi olid nad jõudnud algstaadiumist argipäeva – töögraafikud, kauba vastuvõtmine, inventuurid. Tõugu sai aru, et stabiilselt tiksumine ja paberite liigutamine pole tema jaoks. Sellest ei teki piisavat energialaengut, mida edasi anda.

Kohe pärast pakendivaba poega lõpparve tegemist ütles Tõugu endale, et väikesed asjad loevad, aga suured asjad loevad rohkem.

Vähemasti põrkus Tõugu poodi pidades esimest korda riiklike regulatsioonide ja määrustega. Kui Paljas Pala oli protest selle vastu, kuidas indiviid peab ise vaeva nägema, et vähem prügi tekitada, siis poepidajana nägi Tõugu, et selle taga pole tingimata õelate kapitalistide sepitsused. Enamasti on kurja juureks hoopis riik, näiteks veterinaar- või terviseameti kehastuses. Ehk süüdi on süsteem, mis soosib keskkonna saastamist ja sunnib vastuvoolu ujuma neid, kes soovivad seda kaitsta. „Kohe pärast poega lõpparve tegemist ütlesin endale, et väikesed asjad loevad, aga suured asjad loevad rohkem,” meenutab Tõugu. Pood oli väike asi. Ees ootas süsteemide raputamine.

Perekondlik luukere

Näppu poliitikale Tõugu siis veel ei andnud, kuigi talenti selleks oli tal juba viieaastasena. Selles eas sekkus Tõugu tihti oma isa sõpruskonnas peetud vestlustesse. Enamasti ikka selleks, et oma eriarvamust avaldada. Üks juristina töötav perekonnatuttav ütles järjekordse säärase arvamusavalduse järel, et Johanna on nagu väike Marianne Mikko. Tõugu ei saa siiamaani täpselt aru, kas tegemist oli komplimendi või solvanguga.

Tõugu isa on endine metsandusettevõtja, kes vedas väikest Johannat mõnikord kaasa ka langetamisootel metsatukkadesse, kus tütar sai raiumisele minevaid puid märgistada. Isa minevik on luukere, mille mõned kriitilisemad rohelised Tõugu kapist kohe pärast tema juhiks valimist välja koukisid. „Kas me tõmbame oksa ja demoniseerime üksikuid väiketegijaid või muudame süsteemi?” esitab Tõugu oma kriitikutele küsimuse. Tema isa jäi selle süsteemi hammasrataste vahele: „Ta jäi 100 000 euroga miinusesse, pidi kuulutama välja pankroti ja oli seejärel aasta aega töötuna depressioonis.” Tõugu arvates on sellistes isiklikes tragöödiates süüdi metsandussektori kasumiahnus. Töökohtadest ei hoolivat seal mitte keegi.

Tõugu: „Me tahame teha liiga intelligentselt ja pikalt. Poliitikas peab tegema ka show’d, isegi kui see on odav ja piinlik.”

Nüüdseks on Tõugu isast saanud roheliste erakonna liige, kuid maailmavaateliseks kannapöördeks tütar seda ei pea: „Ta pole kunagi teadlikult meile vastandunud, tal on lihtsalt olnud palju „agasid”.” Näiteks prügi sortimist pole Tõugu suutnud oma perekonnas siiani juurutada. Diplomaadikarjäärist unistanud Tõugu on võtnud hoiaku, et neil teemadel ta oma vanematega tuliselt vaidlema ei hakka. See periood tema elus on nüüdseks läbi. Ta proovib pigem eeskujuga innustada, kuni vanemad jõuavad ise keskkonnateadliku otsuseni. Seda enam, et tegelikult on ema-isa tütre tegemistesse alati väga toetavalt suhtunud. Ka praegu elab ta nende kulul, sest erakonnajuhi positsioon, millega käib küll kaasas palju kohustusi, sööb rahakotti ainult augu. Ometi nägi Tõugu pärast erakonna esinaiseks saamist kodu külastades isa silmanurgas pisarat ja ema ütles, et tütrest sai midagi palju enamat, kui vanemad oleksid kunagi osanud oodata.

Viisakas ja asjalik

Rohelistega liitumine oli Tõugu jaoks impulsiivne otsus. Ta ei olnud seda tõsisemalt kaalunud, kuni nägi roheliste 2017. aasta KOV valimiste kampaaniavideot „Loodus võidab”. Sündipopi saatel ette kantud roheliste valimisplatvorm pani Tõugu muusikaga kaasa õõtsudes automaatselt liitumisavaldust esitama.

Peagi sai temast erakonna noortekogu juht, siis Eestimaa Roheliste delegaat Euroopa Rohelise Partei suurkogul, seejärel kandidaat erakonna juhi kohale ja möödunud aastal Tartu linnapea kandidaat. Kuigi rohelised Tartus volikogusse ei pääsenud, peab Tõugu erakonna kampaaniategevusi Tartus edukaks. Oma nimekirjaga polnud rohelised Tartus väljas olnud 2009. aasta valimistest saati. Nüüd saadi aga kokku 35 inimesest koosnev nimekiri, loodi roheliste Tartu piirkond, Tõugu ise kogus üldsusele tundmatu kandidaadina 391 häält ning, mis peamine, tänu SÜKU saagale olid rohelised pidevalt ka pildis.

Tõugu: „Mul on hoiak, et kui on mingi probleem, siis tuleb sekkuda. Ma lähen närvi, kui keegi mitte midagi ei tee.”

Sealjuures sai Tõugust linnapeakandidaat pooleldi juhuslikult, kui algne esinumber loetud kuud enne valimisi oma otsusest taganes. Õhku kerkis küsimus, kas rohelised üldse lähevad Tartus oma nimekirjaga välja. Just sellistes kriisisituatsioonides tunneb Tõugu erilist vajadust tegutseda: „Mul on hoiak, et kui on mingi probleem, siis tuleb sekkuda. Ma lähen närvi, kui keegi mitte midagi ei tee.”

Muidu peab Tõugu aga oma tugevuseks oskust jääda rahulikuks isegi olukordades, kus teda rünnatakse. Temaga Tartus kampaaniat teinud rohelised meenutavad, kuidas Johanna ärplema tulnud noorte neonatsidega rahulikult maha istus. „Üks neist puistas Johannale varsti südant, kuidas isa teda lapsena peksis. Lõpuks oli ta neile poistele põhimõtteliselt mentoriks,” kirjeldab Tõuguga koos roheliste Tartu kampaaniat vedanud Laila Kaasik eredaimaid hetki valimistelkide juurest. Tõugu ise arvab, et ta suutis jätta endast valimistel toreda, viisaka ja asjaliku naise kuvandi, kelle kohta on avalike esinemiste põhjal raske midagi negatiivset välja tuua. Sellega lootis ta eristuda tuntavalt roheliste senisest juhist, polariseerivaid hoiakuid esile kutsunud Züleyxa Izmailovast.

Zuzu vari

Tõugu asub koos Marko Kaasikuga (rohelised valivad alates 2020. aastast korraga kaks juhti) tüürima erakonda, millest senine esinaine ja pikaaegne roheliste kaanenägu Züleyxa Izmailova astus avalikkuse jaoks ootamatult välja. Uued juhid Izmailova otsusel eriti peatuda ei soovi. Sellega ollakse leppinud ja soovitakse edasi liikuda. Kaotati küll partei tuntuim nägu, kummati võib see aga avardada erakonna tegutsemisruumi ja avada varem pauguga sulgunud uksi. Marko Kaasiku sõnul nappis Izmailoval diplomaatilist võimekust ja teistsuguste maailmavaadete mõistmise oskust. 

Tõugu võrdleb aga Izmailova vedamisel rohelisi „Muumioru lugudest” tuntud Väikese My tegelaskujuga: „Pisike, hullult vihane, trotsi täis ja tõre – selline oli roheliste kuvand.” Erakond ei saanud teiste keskkonnaühendustega hästi läbi, mõnega oldi suisa vaenujalal. Tõugu väitel leidus organisatsioone, kes keeldusid Izmailovaga ühise laua taha istumast. Ta on juhina juba ise tunda saanud, kuidas rohelised pole mingitesse kohtumistesse kaasatud. Võib-olla tingituna varasematest kogemustest. „Aga niimoodi ei saa, sest meid on niigi vähe. Nüüd on vaja suureks kasvada ja teha koostööd,” sõnab Tõugu, lubades keerata suhetes kohalike keskkonnaliikumistega uue lehekülje. 

Izmailova juhtimisel ei saanud erakond teiste keskkonnaühendustega hästi läbi, mõnega oldi suisa vaenujalal.

Selleks tuleb esmalt erakond organisatsioonina tööle saada. Tõugu tunnistab, et roheliste puhul on olnud läbi aegade probleemiks vastuseis hierarhilistele süsteemidele. Ka talle endale on rigiidsed raamid olnud vastukarva, aga nüüd on just Tõugust saanud see, kes ajab näpuga roheliste põhikirjas järge, et erakonna juhatus ei peaks võtma endale lisakohustusi. Tõugu on andnud endale tulevaste valimistega seoses lubaduse: „Kavatsen valimised nii ära teha, et need on planeeritud, mitte et hakkame kolm kuud enne paanikas tegutsema, sest ka seda on varem ette tulnud.”

Praegu tähendab planeerimine Tõugu jaoks ennekõike võimalike rahastajatega suhtlemist. Raha, õigemini küll selle nappus, pakub roheliste seas pidevalt kõneainet. Riigilt ei saa erakond sentigi ja värske juhi arvates on see peamiseks takistuseks valimiskünnise ületamisel. Nii otsivad rohelised oma Parvel Pruunsilda. Kui palun Tõugul esitada pitch’i, millega ta plaanib võimalike doonorite jutule minna, hakkab ta rääkima liberaalset maailmavaadet varitsevast ohust ja vajadusest palgata tööle peasekretär, mis ei kõla just eriti veenvalt.

Rohkem show’d

Häälte ja rahastajate võitmiseks tuleb rohelistel ennast poliitväljal legitimeerida. „Inimesed saavad aru, mille eest seisavad Reformierakond ja EKRE, kuid nad ei saa veel aru, mille eest seisavad rohelised. Ei ole nii, et meil on programmis ainult mets ja kanep,” viitab Tõugu suurema selgitustöö vajadusele. Isiklikult on tema jaoks skaalad paigas. EKRE on kurjuse kehastus ja ka neoliberalismi vastu tuleb iga hinna eest võidelda. Seepärast ei kaalunud ta kordagi tõsiselt Eesti 200 pakkumist KOV valimistel nende nimekirja üle hüpata. 

Roheliste parteis on toimunud viimase nelja-viie aasta jooksul ideoloogiline selginemine. Erakonnast on saanud tasapisi midagi enamat kui lihtsalt üks järjekordne keskkonnaühendus. Jõuliselt on välja astutud samasooliste paaride õiguste eest. Tõugu nimetab abieluvõrdsuse petitsiooni „roheliste puhastustuleks”, mis viis erakonnast EKRE-meelsema seltskonna, tuues samas näiteks Elurikkuse Erakonnast üle naisi, kes said aru, et nende jaoks on lisaks keskkonnale tähtis ka sotsiaalne õiglus.

Abieluvõrdsuse petitsiooni nimetab Tõugu „roheliste puhastustuleks”, mis viis erakonnast EKRE-meelsema seltskonna.

Just haritud noored naised moodustavad praegu roheliste peamise valijagrupi. Selle segmendi seas ollakse parteidest kolmas eelistus, eesmärk on tõusta esimeseks. Samas tuleks kuidagi ka oma toetusbaasi suurendada. Tõugu arvates peavad rohelised muutma oma poliitika üldsusele paremini seeditavaks. Bit size politics, nagu ta seda ise nimetab. „Me tahame teha liiga intelligentselt ja pikalt. Poliitikas peab tegema ka show’d, isegi kui see on odav ja piinlik,” ütleb Tõugu, viidates Neoonroheliste kunagistele sündikäikudele. Seda reklaami toovad isegi Euroopa rohelised oma esitlustel tunnustavalt välja.

Ajal, kui Lääne-Euroopas on ammu roheline laine alanud, on Eestimaa Roheliste toetusprotsent jäänud kindlalt alla valimiskünnise. Kas Tõugu, kellest saab suure tõenäosusega roheliste järgmine peaministrikandidaat, suudab muuta senist kurssi? Tõugu ise näeb ennast tulevikus Toompeal istumas küll. Kõige rohkem pelgab ta aga seda, et roheliste massiparteiks saamiseks peab esmalt muutuma keskkond meie ümber. Vaja võib minna väiksemat sorti looduskatastroofi…