Eelmisel kuul ilmus eesti outdustrial-bändi Forgotten Sunrise’i album „elu”, nende esimene kauamängiv üle kümne aasta. Brooklyni plaadifirma Ohm Resistance’i poolt välja antud plaat on ühtlasi esimene täispikk LP, millel osalevad uued liikmed Kadri Sammel ja Jaan „Suva” Pullerits.

„Hallelujah!” triloogia keskmist peatükki iseloomustab toores post-industrial kõla, mis sisaldab mürisevat vokaali ja tuksuvaid biite. Bändi asutajaliige Anders Melts heidab valgust uuele albumile, Forgotten Sunrise’ile ja elule üleüldiselt.

Forgotten Sunrise’i lüürikas tungib läbiva teemana alati tugevalt esile surm. Kas võib väita, et bänd on loomingus läbi aastate sellega aina rohkem n-ö „sõbraks” saanud?

Huvitav valik esimeseks küsimuseks seoses „elu” nimelise albumiga. Kui ma aus olen, siis surma temaatikaga olen ma alati sina peal olnud. Ei teagi, mis selles sedavõrd köidab. Ju äkki teatav teadmatus ja seletamatus. Elu ja surm ei ole kohe kindlasti vastandid, eks. Elu on teatav periood ja surm vaid hetk selle punktiks. Enda jaokski tuleb üllatusena, et olen aastatega elu osas hoopistükkis mingi lepituse või läbisaamise leidnud. 15 aastat tagasi oleksin kindlasti teist juttu ajanud. Saan endaga paremini läbi ja lasen asjadel rohkem kulgeda. Usun, et selles on oma roll armastusel ja arusaamisel, et asjad on tegelikult palju lihtsamad, kui inimene neid endale välja kipub mõtlema.

,,elu” algab ja lõppeb viidetega kaosele. Kas üldiselt on inimese elus kaost liiga vähe või liiga palju?

Hea tähelepanek, mida ma ise märganud polegi. Selle plaadi puhul sulasid paljud asjad kuidagi ise tervikuks kokku. See vastab mõneti ka sellele küsimusele. On kaos, siis lihvid ja kontrollid seda mõõdukalt ning enamus asju tegelikult klõpsavadki ise paika. Alles hiljuti seda albumit autos kuulates mõtlesin, et ka see Kenneth Angeri jutujupp albumi viimases loos „Elukas” võtab perfektselt plaadi kokku. Kui tuli idee see lugu viimaseks jätta, polnud plaadil üldse veel nimegi. Taas leidsid asjad üksteist ilma suurema kontrollita üles. Tahtsime muide hirmsasti vanameister Kennethit ennast spetsjomm plaadile mõnd tarkust rääkima, kuid vaatama sellele, et jõudsime kontakti leidmisega väga lähedale, jäi see ikkagi ära ning enne „elu” ilmumist ta ka lahkus meie hulgast.

Minnes nüüd tagasi küsimuse juurde, siis ma arvan, et kaose ja selle kontrollimise suhe on inimestel vägagi erinev. Sõltub, kui suurte aukudega sõel on, kust see kaos läbi lasta. Ma olen suht suure intuitsiooni ja kõhutunde mees. Kipun kontrollima alles siis, kui see kaose osa tasakaalu liialt nihkesse kallutab. Igaüks peab seda ise tunnetama, kui palju ta saab või tahab elus lasta asjadel omasoodu voolata ja palju teadlikult juhtida. Las muru kasvab, milleks seda pelgalt ajamise pärast ajada.

Mis plaadi kaanepildil täpsemalt aset leiab?

Ma ei tea, aga Evert Palmets tegi meist promopildid ja siis valisime plaadi vahele pildi, kus oleme lahedal trepil seismas. Pärast plaadi ilmumist täitsa lampi vaatasin, et ohoo – kaanel ja meie pildil olev trepp on juhuslikult ühesuurused ning Evert luges, et isegi astmeid on sama palju. No nii meil need asjad käivad. Eks kunagi saan vast teada, miks just see plaadipilt valikut tehes kõnetas. Võib-olla sina või mõni teine kuulaja saab enne teada, kui mina. 

Nii 10 aasta taguse albumi  „Cretinism” kaanel olnud kristlikku sümbolit Agnus Dei kui ka triloogia terviklikku pealkirja „Hallelujah!” olete kasutanud religiooni eitavas kontekstis. Kuidas, kui üldse, defineerib Forgotten Sunrise jumalat?

Saan rääkida vaid enda eest. Ma ei tea, kuidas mu bändikaaslased seda defineeriks. Võib-olla võtaks riideid vähemaks või teeks imelikke liigutusi tantsupõrandal (viitab enda korraldatava peosarja Beats From The Vaulti hümnile – toim.). Minul on terve elu sellega oma suhe olnud. Ma arvan, et tänases maailmas peaks nii jumalale kui armastusele uued sõnad välja mõtlema. Kaks kõige olulisemat asja elus, aga mõlemad sõnad annavad tihtilugu täiesti ebaadekvaatseid impulsse ja tekitavad oma devalveerumise tõttu vääraid tõlgendusi. Et kuidas defineerib? Ma arvan, et kui defineerida, siis ongi juba tegu veits võssa panemisega. Jätaks nii.

,,elu” A-poolt lõpetav psühhedeelne instrumentaalpala „Missing Parsons” on eriliselt meelipainutav. Äkki avad veidi selle tausta?

See lugu tuli Kadri sulest ja oli algselt Forgotten Sunrise Syndrone projekti osaks. Me väike eksperimentaalne kõrvalhüpe, millega vahel rahva ette tuleme. Tundus kuidagi sobiv ja siduv pala. Mängisin improviseerides kitarri peale ning live’is pole seda kunagi samamoodi teinud. Ma isegi ei tea, mida ma seal mängisin. Kadri lisas ka sarnaselt sündi juurde ja lugu saigi selline. Suva meelest on see vist ka parim lugu plaadil. Ta on seda korduvalt kiitnud, juba siis, kui seda enne salvestust elavana esitanud oleme. Algselt oli nimeks „Missing Person(a)”, nagu kaduma läinud inimesed ja Jungist tulenev mask koos, aga siis mulle hakkas meeldima mõte, et maailmas/inimestes võiks olla rohkem hoopis Jack Parsonsit, inimest, kes usub võimatusse ning kes on korraga täiesti maa peal ja kuu peal.

Plaat jääb mõjuma nagu katartiline kinoelamus. Millistelt režissööridelt või filmidelt olete selle valmimise käigus enim eeskuju võtnud?

Polegi eeskuju võtnud. Kõik, mis ümberringi korda läheb mõjutab niiehknaa, aga teadlikke mõjutajaid pole me loomingus vist väga kunagi olnud. See, et Forgotteni muusika on hästi visuaalne, on meile aegade algusest saadik selgeks tehtud. See pole küll kuidagi seotud kinokunstiga. Ma pakun, et pigem on see isegi nagu raamatu lugemine. Igaüks saab oma visioonid ja mõtted selle kuulamise käigus. Me ei ürita midagi üheselt mõistetavalt pildile panna.

Kes või mis on Elukas?

Ühelt poolt nagu the beast ja eestipäraselt elukas nagu elanik ehk elus kulgeja ka. Beast on justkui see maine osa meis. Liha, milles me siin elame. Selles loos on Angeri jutt ja tema oli suur Aleister Crowley jünger/kaasamõtleja, kelle kurikuulus hüüdnimi oli ka The Great Beast 666, niisiis taaskord sobitus see teemaga ideaalselt.

Segada kokku stiile ja helisid, mis näiliselt ei tohiks kokku sobida, on Forgottenil justkui loomuses. Kas tunned, et ajaga on bändi kõlapilt muutumas veel laiahaardelisemaks või hakkab see vaikselt kindlamasse suunda kitsamaks tõmbuma?

Püsib samana, ma pakun. Kui teed niikuinii kõike, mis pähe tuleb, siis ega sellest rohkem väga teha ei saagi. Koomale tõmbasime vaid nüüd sedavõrd, et kui triloogia mõte tekkis, tuli plaan eri loomust kolme plaadi vahel jagada. Kui varem oli ühel albumil misiganes koos, siis nüüd see misiganes jaguneb pigem kolme ketta vahel.

Kas lugude kirjutamine algab visioonist või tekib see loomise käigus?

Täitsa nii ja naa. Ma täpselt ei tea, kuidas Kadri lugusid alustab. Mul on aga nii, et vahel tuleb mõte järjekordset lollust teha ja midagi ühendada. Ma täiesti erutun, kui kujutan vahel ette, kuidas näiteks psychobilly ja drum and bass võiks koos kõlada. Mingi hetk võtan kätte ning katsun midagi sellist tegema hakata. Mul on üks suur puudus, mis mõnes mõttes on ka mu õnn, ehk ma ei oska midagi järele teha. Isegi, kui on mõte, et oh, võiks olla selline biit ja selline bassiliin ja vokaal, siis tegemise käigus sünnib midagi absoluutselt muud. Alati tuleb see, mis tuleb, mitte see, mis algselt tegema innustas. Kurat, ma ei osanud juba lapsena Miki-Hiirtki joonistada või Nirvana lugusid mängida, kohe hakkavad mingid hoopis teised oma asjad tulema. Mis teha, kui pole antud noh.

Kas kaasaja trendid ka mingil määral Forgotteni loomingut mõjutavad?

Oluliselt mitte. Muusikaliselt vahel mõni asi pulli pärast pakub pinget, à la loos „Meating 8:08” on pisike trap’i moment ja mäletan, et „Cretinismi” peal oli „Sisters, Brothers And Other Hellborn Creatures” dubstep’ist mõjutatud. Muidu on aga pigem vastupidi. Kui miski on popp, katsume teadlikult selle just oma muusikast või esteetikast välja juurida. No umbes nagu see, et ma käin muidu talvel luukerekinnastega, aga Halloweeni ajal väldin neid. Olen küll mõelnud, kuidas rögin autotune’iga kõlaks, aga seni pole katsetanud.

Kuidas on pärast mitmeid koosseisse bändis loominguliste otsuste jaotumine muutunud? Kas asutajale jääb viimane sõna?

Ma arvan, et jääb, aga samas ma kindlasti ei suru mingit ideed jõuga läbi, mis teisi üldse ei kõneta, kuigi see mulle väga lahe tundub. Loominguliselt on alati kõigil sõnaõigus olnud ja mulle kohe meeldib, kui teised teevad Forgottenile muusikat ja mul on võimalus seda kuidagi oma käe järgi kruttida. Hetkel on meil kohe kindlasti kõige loomingulisem seltskond bändis. Kõik on iseseisvalt tugevad loojad. Suva osakaal lugude kirjutajana, ma usun, ilmneb järgmisel albumil, aga Kadri sulest või alustatult on „elu” peal pooled lood. Nii mõnigi inimene on öelnud, et „elu” kõlab mõneti juurtele lähemal olevana, et nii paarikümne aasta taguse Forgotteni moodi. Toonasest koosseisust pole ju aga kedagi peale minu enam bändis. Forgotten on üks põnev paigalseisev muutus. On kõik see aeg sama, aga samas spiraalipidi kogu aeg mingil uuel ringil.

Milline on see üks läbiv sõnum, mille kuulaja võiks ,,elust” enda ellu kaasa võtta?

Kui nüüd otseselt triloogia plaadinimest lähtuda, siis et miski siin elus pole must-valge. Kõik on suhteline. Ei ole absoluutset head ega halba, õiget ega valet. Kui seda maailmas tajuda, siis tegelikult õpid armastama, andeks andma ja oma egoga palju vähem teisi laastavalt ümber käima. Oled kõik ja ei midagi. Sa saad muuta kõike, kuigi võid tunduda tühine. Kõik algab endast, tee alati esimene samm, mitte ära vasta teiste tehtule või võrdle end teiste tehtuga. Ole sina ise ja lase teistel ka olla. Me elame siin koos looduse ja loomadega. Meil ei ole õigust neid ära kasutada ja hävitada. Katsu näha maailma ka ilma iseendata.

Intervjuu ilmus algselt inglise keeles Beats From the Vaulti kodulehel