Kadri Pettai võttis ette Veiko Märka raamatu, mis kõneleb perestroikaeelsest absurdist ja sellest, kuidas ta end Nõukogude sõjaväeteenistuse vältimise nimel hulluks teeskles.

Veiko Märka „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”
Petrone Print, 2016
134 lk

Sellest et kommunikatsioonihäire võib vahel olla hea asi, annab tunnistust Veiko Märka „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”. Nimelt sai Epp Petrone aru, et Veiko tahab kirjutada terve raamatu, mitte novelli, mis autori peas algselt mõlkus. Raamat hõlmab pealkirjas mainitust siiski pikemat perioodi, annab aimu Veiko kujunemisest ja maalib tõetruu pildi nõukogude argipäevaabsurdist.

Veiko Märka on üks ausaimaid inimesi, keda tean. Võiks ju arvata, et sel juhul oligi hullumajja jõudmine – isegi omal soovil ja selleks, et pääseda sõjaväeteenistusest – vaid aja küsimus, aga ei, Veiko ei ole sedasorti aus inimene. Veiko ei tule sulle ütlema, et sa oled loll. Veiko ütleb sulle „loll” alles siis, kui ta enam kuidagi teisiti ei saa – näiteks siis, kui sa oledki loll ja lähed tema käest küsima hinnangut oma vaimsetele võimetele. Ja ka siis võib juhtuda, et Veiko ei ütle sulle „loll”, vaid „erakordselt rumal inimene”. Või midagi sellist.

Kord tuli Veiko mulle külla ja me läksime üht taidlejate lavastust vaatama. Plaan oli, et ühendame meeldiva kasulikuga – minul on meeldiv, et Veiko tuli külla, Veiko aga lootis ehk lavastusest midagi kirjutada. Selgus aga, et midagi nii halba polnud Veiko veel varem näinud. Mu sõber piinles. Vähe puudus, et ta oleks kirikaia iidsete puude all kokku kukkunud, nii kohutav oli tema meelest see etendus. Ja loomulikult ei kirjutanud ta sellest midagi – polnud ju lavastus roninud tema nina alla, vaid hoopis vastupidi.

Nõukogude võim muidugi noris oma alamate kallal loendamatutel erinevatel viisidel, aga öelda sellele võimule ausalt, mida temast arvatakse, polnud tervisele kuigi kasulik. Mida teha, kui sind ähvardab oht veeta kaks aastat oma noorest elust selle norija armees? Veiko kirjeldab tollaste noormeeste valikuid. Ei lubanud ta südametunnistus kiirkorras lapsi tegema hakata, ei saanud temast militsionääri, kuigi noorte kunderlaste ridadesse ta isegi kuulus. Tippsportlase ja langevarjurina ta oma tulevikku samuti ei näinud. Nii ei jäänudki tal üle ühtki muud alternatiivset meetodit peale hullu teesklemise.

Enne aga veetis ta aasta Tartu Riikliku Ülikooli keemiatudengite nimekirjas. Õppetööd võib iseloomustada väljavõttega leheküljelt 52: „Ilmusin igaks juhuks ka kõrgema matemaatika eksamile – Igav hakkas. – ning mul lubati lahkelt ära minna.” Vaba aega aga sai Veiko kasutada Jüri Saarma psühhiaatriaõpikutest omale sobiva diagnoosi väljavalimiseks. Võitis skisofreenia, mis oli „kodune ja armas nagu eesti saun”.

Lahke lahkumisluba eksmatrikuleerimise kujul võimaldas Veikol paar aastat eneseharimisega tegeleda, et sobituda paremini Tallinna Vabariikliku Psühhoneuroloogiahaigla eestimeelsesse ja intelligentsesse oaasi.

„Minu 1986” kirjeldab perestroikaeelset absurdi mõnusa veikomärkalikult optimaalse sõnakasutusega – ei midagi üleliigset. Loed ja oled kogu aeg valmis naerma puhkema, sest tekst on pingule tõmmatult huumorivalmis. Ja siis käibki „plõnn” ja võiks nagu naerda, aga ei saa, sest samal ajal on ka kurb ja valus.

Hullumaja-osa moodustab raamatust vaid umbes kolmandiku. Lisaks on teoses palju fotosid ja väljavõtteid toonasest ajakirjandusest. Üks trükitehniline virisemine: hallil taustal kirja fotode juures on raske lugeda.

Mul on hea meel, et vanemad Veikot Lembituks ei nimetanud, mul on hea meel, et Veikol on nii hea mälu, ja mul on hea meel kommunikatsioonihäirete üle, mis loovad võimalusi raamatute sünniks. Nõukogude armee oli loll ja esteetiliselt kole pealegi.