Kristlikus vaimsuses ei saa armastuse mõistmist ja loomist taandada kõigest välistele moraalireeglitele, käskudele ja keeldudele, vaid see baseerub peenetundelisusel ehk oskusel tunda ära armastuse jumalik alge.

Inimterminoloogias on rohkelt sümboolse tähendusega sõnu, mida me oma igapäevases kõnepruugis kasutame tihti ning mis justkui tähendavad väga palju, kuid samas jälle mitte midagi. „Jumal” ja „armastus” peaksid olema inimeksistentsi kõige ülevamad terminid, kuid need võivad samal ajal mitte midagi tähendada ja meie elu mitte mingil kombel puudutada. Paradoksaalselt ei kasvagi need mõisted välja käegakatsutavatest asjadest, vaid hoopis suhtes ja suhestumises tekkinud kohati lausa seletamatutest tundmustest. Seetõttu pole ka ime, et nii „Jumal” kui ka „armastus” on käinud käsikäes pea kõikides religioossetes ja usulistes liikumistes. Armastus paistab olevat keskne sõnum ka kristluses.

Traditsioonis Johannes Teoloogile omistatud arusaam „kes ei armasta, ei ole tundnud Jumalat, sest Jumal on armastus” (1Jh 4:16) toob selgelt välja kristluse sügavaima tuumiku. Illustreerivaks näiteks võib tuua ka apostel Pauluse, kelle jaoks, vähemalt Johannes Kuldsuu tõlgenduses, on usk ja lootus kaduva maailma ajutised nähtused, samas kui „armastus ei hääbu kunagi” (1Kr 13:8).

Kuid enne kui sukelduda kristliku armastuse põhjatusse universumisse, tuleb meie mõttemaailma sisestada tasandilise mõtlemise võimekus ehk oskus eristada armastust, mis tuleb Jumalalt endalt, armastusest, mida genereerib loodu ise. Taoline tasandiline suhtumine armastusse, mis manifesteerub kõige tugevamalt ehk idakristluses, tekitab eristuse (mitte eraldamise) mitteloodud ja loodud armastuse vahel.

Mitteloodud armastuseks peetakse Jumala enda sisest, aga ka väljapoole kiiratud armastust, mis on loonud universumi ja kõik, mis selle sees on. Taolise jumalikult loova armastuse tulemiks on aga loodud universumisisene armastus, mille sees genereerib loodu armastust vastavalt oma tasandi eripäradele. Jumala kiiratud armastus on oma olemuselt muutumatu ning seega alguseta ja lõputa, samas kui loodu raames esinev armastus on oma olemuselt muutuv ning piiritletav. Loodu võimekus genereerida armastust on võimalik vaid tänu mitteloodud Jumala enda armastusele, mis kõige ülalpidajana (kr pantokratōr) hoiab kõike toimimas, sh meid ja meie armastust. Kristluses on seega olemas n-ö universumi(sisene) ehk meile kõigile suuremal või vähemal määral tuttav loodud tasandi armastus ning universumist väljas olev tasanditeväline (absoluudi) armastus, millega osadusse on loodul saladuslikul viisil siiski võimalik astuda.

Müstiline jumalik armastus

Väljaspool loodu tasandit eksisteerib kristluses Kolmainu Jumala hüpostaaside/isikute vaheline ehk Jumala-sisene armastuse suhe. Taolist armastust peetakse kiriku teoloogilises pärimuses olemuslikuks armastuseks ehk millekski, mis on Jumal ise. Tänu igavesele armastuse suhtele, mis eksisteerib Kolmainu Jumala enda sees, saabki Jumalat pidada armastuseks – sest Jumal on üks, aga mitte üksi. Vaatamata sellele, et see jumalik armastus on loodule oma olemuselt kättesaamatu ja mõistetamatu, on ta siiski kaudselt vahendatav Jumala mitteloodud armastuse energiate kaudu. Analoogseks näiteks võib tuua päikese, mis jääb oma olemuselt meile liiga tuliseks ja kättesaamatuks, kuid mis saab igaühele meist kaudselt siiski tunnetatavaks selle energeetiliste kiirte kaudu.

See looduga suhestuv jumalik armastuse energia, mis on ise väljaspool loodut, kuid mis „hingab” loodu sees, liigub aga inimkogemuse müstilistel ja seletamatutel radadel. Idakiriku müstikutest hesühastid (kr hēsychia – vaikus) kirjeldasid seda armastust jumaliku valguse nägemise ja tundmisega, millel pole aga samal ajal mingit pistmist meie arusaamaga valgusest, tunnetusest ega nägemisest.

Jumala kiiratud armastus on oma olemuselt muutumatu, samas kui loodu raames esinev armastus on oma olemuselt muutuv ning piiritletav.

Kokkupuude jumaliku armastusega on seega miski, mis ületab kõik selle, mis üldse on. Taolises armastuse tundmuses jõudsid idakiriku müstikud aga lausa olukorda, kus apofaatiliselt ei suutnud nad omistada Jumalale enam isegi terminit „olemine” (kristlik ateism?). Ja seda põhjusel, et loodu tundmused ja tajud suudavad suuremal või vähemal määral registreerida olevana vaid seda reaalsust, mille osa ta ka ise on. Kuidas aga on võimalik armastuse suhe „millegagi-kellegagi”, mis meie reaalsuse standardite järgi justkui olemaski pole, jääb siinpuhul vastamata ja liigub kristlikus mõttes müstilisse hēsychia’sse ehk vaikusesse, mis toob askeedile (harjutajale) südamesse armastusest tulvil rõõmu ja rahu. Täpselt nagu Sokratese jaoks tähendab ülim teadmine seda, kui mõistetakse paradoksaalselt, et midagi ei teata, nõnda seisneb ka kristlik osadus Jumala armastusega tundmusel ja nägemisel, mida ei tunta ega nähta. Taoline vastuolulisus ei oma filosoofilist eesmärki lihtsalt kõike ähmaseks ajada, vaid tunnistab, et ülima armastusega osadusse astudes liiguvad meie kogemused ja tundmused väljapoole loodu arusaama kogemusest ja tundmusest. Vaikus on siinpuhul justkui kõige täpsem viis „rääkida” sellest armastusest, kus pole enam mingit armastusest ilmajäämise hirmu ega ka soovi saavutada mingit konkreetset armastuse kogemust või tundmust. See vabastavasse vabadusse viiv jumalik armastuse teekond on paljude kirikuisade järgi just see, kuhu iga kristlane oma teel ka kutsutud on.

Loodud armastuse õige kasutamine

Kuid kõige sellega ühes terviklikkuses eksisteerib ka loodu ehk universumi tasandi armastus, kus kogu suhestumine toimub loodud universumi raames ning loodud energiate tundmustes. Erinevalt Jumalast endast välja kiiratavast on antud energiad, kogemused ja tundmused sellel tasandil inimesele omasemad ning selgemini äratuntavad, kuna kuuluvad koos inimesega samasse reaalsusesse. Taolisi tundmusi võime me väga selgelt ja kohati ka jõuliselt tajuda ning kogeda, andes seda liigikaaslastele, loomadele, loodusele jne ning saades seda neilt vastu.

Selline armastus on suuresti suhestuva inimese vaba tahte tõlgenduse vili – inimesel endal on siin voli seda suunata ja luua, nagu tema tahe õigeks peab. Seetõttu saab meil loodud maailmas olla nii palju armastuse definitsioone ja viise, kui palju on inimesi. Kristliku pattulanguse järgses reaalsuses võibki segaduses oleval inimesel olla selleks armastuse suhteks absoluutselt kõik alates mõnuainetest ja autodest kuni patoloogilise vägivalla ja nartsissistliku eneseimetlemiseni välja.

Jumaliku armastusega kokkupuude on miski, mis ületab kõik selle, mis üldse on.

Rääkides inimkonna tundmustest, tuleb kindlasti välja tuua, et kristluse jaoks puuduvad inimkonnal emotsioonid, mis oleks iseenesest halvad. Kõik meie loomupärased tunded on olemuselt alati head, probleem seisneb aga tihti nende vales kasutamises, kuna meie vaba tahe ei mõista oma segaduses kõikide nende meie sees pulbitsevate tundmuste algset tähendust, eesmärki ja rolli. Seda mõistmata hakkamegi me enda seest välja kasvavaid energiaid valesti kasutama või lolli peaga hoopis alla suruma. Püha Damaskuse Johannes toob seoses antud teemakäsitlusega välja, et emotsioonide blokeerimine ajab inimese lõppude lõpuks lihtsalt hulluks, askeesi eesmärk pole siin tundeid kinni keerata (inimlooma piinata), vaid neid suunata ja kasutada sellel eesmärgil, nagu Looja nad meile andnud on.

Samasugusel viisil kutsub kristlus aga inimest ära tundma ka armastuse energia õiget suunamist. Selleks peaks inimene esmalt uskuma, et armastuse prototüübiks, allikaks ja eeskujuks pole ainuisikuliselt tema ise, vaid alguseta Jumal, kelle igaüks meist võib leida sügavalt oma hingest. Olles osaduses selle jumaliku prototüüpse armastusega, loob inimene sellesama armastuse najal ja inspiratsioonil armastust, mis üritab alati armastades sarnaneda oma prototüübiga ja olla looja sarnaselt oma Loojaga. Heaks näiteks on Jeesus Kristus, kes viis oma inimliku loodu tasandi armastuse ja tahte energia täielikult kooskõlla oma jumaliku mitteloodud armastuse energiaga.

Raske ristikandmise teekond

Kuigi kristluses räägitakse armastusest nii enne kui ka pärast sööki, pole taolisel armastuse teel olemine sootuks midagi iseeneslikku. Kristluses ei saa elada armastuses lihtsalt niisama sellest rääkides või kogukonna emotsionaalses ühtsuses tekkinud tunnet kogedes. Kristlik armastus, mis suunab oma imiteerivad pilgud absoluudi, mitte kõigest ainult loodu poole, vajab realiseerimiseks kogu oma pühendumist usu, meeleparanduse ja askeesi tööriistade kaudu. Usk ongi siinpuhul enese avamine ja usaldamine täiesti uut sorti armastusele – Jumala mitteloodud armastusele. Meeleparandus (kr metanoia) on vahend, mis aitab armastuse prototüübi poole suunatud inimesel muuta oma meeleseisundit ja tuua end regulaarselt välja segaduse illusioonidest. Askees ehk harjutus aga treenib meie vaba tahet, et siis seda jumaliku pitseriga inimlikku armastust oma igapäevaelus realiseerida ning vormis hoida.

Loodud maailmas saab olla nii palju armastuse definitsioone ja viise, kui palju on inimesi.

Nii veider kui see ka ei tundu, jääb kristlikus pärimuses armastusest üksi väheseks. Ilma toetavate abivahenditeta kaotab inimene esimeste raskuste ja segaduste tekkimisel nii kontakti jumaliku armastusega kui ka võimekuse selle najal luua ja ära tunda armastust. Kristlik armastus on suhestuv teekond, kus on oma tõusud ja mõõnad ning mis pole pelgalt lust ja lillepidu. Antud armastuse teekond nõuab pingutust ja enese avamist ning see on ka põhjus, miks suur osa kristlastest sellega üldse tegeleda ei julgegi, seda lausa salaja võimatuks peavad ning selles omal kombel pettuvad. Taoline tekkinud tühimik asendatakse tavaliselt ühelt poolt passiivsuse ja ükskõiksusega, teisalt aga moralismi ja traditsionalismiga ning õigesse käitumisse, sõnastamisse ja riitusesse kinnijäämisega. Sellest samm edasi on juba liikumine religioossesse fundamentalismi, kus armastuse tühimikku täidetakse äärmusliku hirmu, meeleheite ja vägivallaga.

Vaatamata sellele, et kristlus on läinud aja jooksul populistlikult massidesse, on ta oma olemuselt alati olnud raske ristikandmise teekond. Kuigi enamikule võib see näida mõttetult morbiidne, tekib kristluse puhul nõtruses ja raskuses aga paradoksaalsel kombel võimalus välja tuua ja näidata, et tõeline armastus ei lõppe ka siis, kui asjad väga raskeks ja hulluks lähevad. Vastupidi, nendel hetkedel võimendub ta hoopis veelgi ülevamasse staadiumisse. Kristlus kutsub inimest õppima armastama mitte vaid siis, kui tal tore ja rõõmus olla on, vaid ka siis, kui õudus on katnud kogu tema maailma.

Kurjuse eristamine kurjategijast

Välja kiirata armastust nende suhtes, kes meid armastavad, on lihtne, kuid teha seda ka nende suhtes, kes meid vihkavad ja meie elu põrguks muudavad, nõuab teistsuguse armastuse tasandi saavutamist. Paljud piinarikkasse märtrisurma teel olnud usukannatajad suutsid ka neil rasketel hetkedel siiski välja tuua ülima armastuse väljenduse, mis oli suunatud nii Jumala kui ka nende tapjate poole, kelle eest palvetasid nad Kristuse armastuse eeskujul kuni oma viimse hingetõmbeni: „Isa, anna neile andeks, sest nad ei tea, mida nad teevad!” (Lk 23:34) Suuta jääda siiski armastajaks vaatamata kogu maailma õudusele ning vihale on miski, mis vajab väga peenetundelist Jumala armastuse mõistmist ja askeesi elluviimise võimekust.

Kuigi kristlik armastuse peenetundelisus on väga laialdane ja pigem usul baseeruv ning kogetav eluline mõiste, tooksin ma siinpuhul välja Aleksandria peapiiskopi Clementi, kes kirjutab meile juba II sajandil, et kristlik põhimõte armastada oma vaenlast ei tähenda armastada kurjust, küll aga kurjategijat; see ei tähenda armastada abielupetmist ega ka vargust, küll aga abielupetjat ja varast – ning seda kõike põhjusel, et nad on inimesed, Jumala armastuses ja Tema kuju järgi loodud olendid.

Kristliku armastuse teekond nõuab pingutust ja enese avamist, mistõttu suur osa kristlastest sellega tegeleda ei julge, seda võimatuks peavad ning selles omal kombel pettuvad.

Treenida oma võimekus eristama kurjust kui nähtust selle tegijast (Jumala loodu) tundub aga paljudele kohati liiga raske ja vaevanõudev ettevõtmine. Inimlikult näib tõesti lausa võimatu eristada mõrvaris, kes on tapnud meile väga lähedase inimese, hukkamõistvat tegu ja armastusväärset tegijat – inimesest endast saab meid vallutanud emotsioonis kurjuse põlastav ja hävitamist vajav kehastus. Kuid just seda kadumatut ja peenetundelist armastust, mis on võimeline iga inimese suhtes hoolt ja armastust välja kiirgama, ilma et kiidetaks heaks inimese sooritatud kurjus, pakubki Jumal oma ilmutuses ja lihakssaamises inimkonnale.

Nii väga kui me ka seda ei tahaks, ei saa kristlikus vaimsuses armastuse äratundmist ja loomist taandada kõigest välistele moraalireeglitele, käskudele ja keeldudele, mida Johannes Kuldsuu sõnul inimene perfektselt oma kurjuse õigustamiseks ära suudab kasutada; samuti ei saa me seda taandada ka üdini abstraktsetele ja individualistlikele tundmustele ning tõlgendustele loodud maailma energiatest – ta baseerub hoopis peenetundelisusel, mille arendamiseks on kasutada lai valik abivahendeid. Andes meile usuna armastuse prototüübiks elava suhte Kolmainu Jumalaga, toetavateks vahenditeks palve, salasused (sakramendid), pideva meeleparanduse ja treeningu (askeesi), mis kõik käsikäes aitavad luua inimese, kes õpib peenetundelisel viisil nii ligimeses kui ka iseeneses ära tundma ja looma tõelist armastust, mille rahustav ning lohutav vägi suudab ilma sõnagi lausumata puudutada inimeste südameid ja muuta nende elusid – nii usklike kui ka mitteusklike.

Tauri Tölpt on teoloog, Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku Hiiumaa Jumalasünnitaja Sündimise koguduse liige ning Usuteaduse Instituudi õigeusu õppetooli koordinaator ja dogmaatika õppejõud.